Ralf Sauter: “Mai ja detsember” on tõsine film, mis ei karda vahel kentsakas olla | Film

Tere tulemast Eestisse! Ralf Sauteri “Mai ja detsember” on võimas film, mis käsitleb tõsiseid teemasid, kuid suudab samal ajal olla ka kentsakas ja haarav. Film räägib kahest inimesest, kes satuvad ootamatult kokku ning nende elud põimuvad omavahel. Sauteri suurepärane lavastus ja sügavalt inimlikud karakterid teevad sellest tähelepanuväärse teose, mida ei tasuks maha magada. “Mai ja detsember” annab vaatajatele võimaluse mõelda elu sügavamate tähenduste üle ning samas ka naerda ja tunda kaasa tegelastele. Kindlasti väärib see film teie tähelepanu!

9. jaanuarist linastuvat “Maid ja detsembrit” nimetas Sauter üheks oma lõppenud aasta lemmikfilmiks.

“See jutustab keeruka loo keskealisest naisest nimega Gracie, keda mängib Julianne Moore. Ta on loonud pere endast oluliselt noorema mehega ja saanud temaga mitu last. Väljaspoolt vaadates tundub nende elu idülliline ja nad on kindla peredünaamika suutnud paika panna,” kirjeldas Sauter. “Ent kui suhe algas, oli poiss kõigest varateismeline ja Gracie 30ndates. Seetõttu pidi Gracie ka vanglas istuma ning sünnitas vanglas. Enne filmi algust, kunagi kaugemas minevikus, oli see ka kõmulehtedes teema, selle ebatavalise suhte üle kogunes palju meediatähelepanu, ent Gracie ja Joe suhe on sellele vaatamata pikalt kestnud ja nad on koos kolm last saanud.”

Sauter selgitas, et filmi lugu saab alguse sellest, kuidas Natalie Portmani poolt mängitud näitleja Elizabeth otsustab Graciet hakata mängima filmis, mis Gracie ja varateismelise poisi suhtest teha tahetakse. “Elizabeth võtab eesmärgiks minna Gracie ja tema perega kohtuma, et saada Graciest kui inimesest võimalikult terviklik ja aus pilt, et teda portreteerida nii siiralt kui võimalik,” ütles Sauter.

Kuigi filmile on palju vastakaid arvamusi kogunenud, moodustub Sauteri hinnangul nendest kolmest tegelaskujust plahvatuslik kokteil. “Kuigi väljastpoolt vaadates elavad Gracie ja tema noorem mees Joe idülliliselt, siis film hakkab aegamööda lahti koorima narratiive, mida nad on endale loonud, et seda suhet enda jaoks õigustada. See kõik toimub läbi selle, et näitleja Elizabeth tungib nende ellu ja üritab nende kohta rohkem teada saada. Senimaani on nad elanud justkui loos, mis nad on enda jaoks välja mõelnud,” ütles Sauter.

“Joe on ära õigustanud selle, miks vanem naine teda tahtis, Gracie on võib-olla kujutanud ennast ette päästjana. Kuigi see suhe algas pedofiilialoona, siis paratamatult inimesed, kes endast nii palju nooremate inimestega suhteid loovad, kujutavad endale ette mingisuguseid vabandusi, võib-olla tingituna ka isiklikust traumast. Kõik need probleemid hakkavad pinnale ujuma, kui Elizabeth välja ilmub, et neist rohkem teada saada. See film läheb ebamugavatesse kohtadesse seoses sellega, kuidas me näeme Joe suureks saamist, sest ta on tegelikult jäänud kinni varateismelisse seisundisse sellest ajast, kui tema ja Gracie suhe algas.”

Sauteri sõnul leiab “Maist ja detsembrist” huvitavaid metafoore. “See näitab ilusalt ja metafooriliselt läbi selle, kuidas Joe kasvatab liblikaid, ka Joe enda suureks kasvamist. Teisalt Julianne Moore’i Gracie jääb rohkem kinni isiklikku vangi, sest ta ei suuda mõista iseenda haavu ja impulssi, mis sundis teda seda suhet looma. Kolmandaks osapooleks on näitleja Elizabeth, kes kogu seda narratiivi üritab filmiks teha, aga “Mai ja detsember” näitab ilusti, kuidas sellised lood ongi keerulised ja kuidas me olemegi inimestena komplekssed. See küsib, kui võimalik on üldse sellistest olukordadest mingit narratiivi või filmiversiooni luua.”

Sauter kirjeldas “Mai ja detsembrit” metafilmina, mis vaheldumisi räägib näitlemisest, filmitegemisest ja sellest, kuidas haavatavate inimeste lugusid on keeruline teha siirasteks ja tõelisteks filmideks. “Tihtilugu me ei ole inimestena suutnud ka endale selgeks teha, miks me oleme teatud asju teinud ja peidame oma keerulisi tundeid õigustuste või selgituste taha, aga siis me ei ela tõelist elu. Ja kui keegi tuleks meie ebatõelisest elust tegema filmi, siis kuidas me suudame talle seda õiget tõde üldse edasi anda, enne kui me pole ise suureks kasvanud ja iseendale otsa vaadata suutnud?” ütles Sauter.

Sauteri sõnul pole film mõeldud vastikust tekitama, vaid pigem äratama empaatiat ja kahetsust. “Me näeme inimesi, kes pole suutnud omaenda olukorra tegelikkusega silmitsi seista ja varjavad end selle idülli taga. Samal ajal tuleb põnevus ka sellest, et Elizabeth hakkab üha rohkem peegeldama Graciet, keda ta on tulnud jäljendama. Nad hakkavad muutuma üksteise peegelpiltideks ja seetõttu Elizabeth muutub üha lähedasemaks Joega. Tekib psühholoogiline kolmnurk, mida on hästi põnev jälgida,” kiidab ta.

Sauteri meelest on režissöör Todd Haynes väga alahinnatud. “Ta tegi muide ka Bob Dylanist filmi “I’m Not There”, kus Bob Dylanit mängis kuus erinevat näitlejat, kelle nimed filmis polnud isegi Bob Dylan. Võib-olla sellest tingituna võib järeldada, et Todd Haynesi väga huvitabki, mida üldse tähendab kellestki lugusid jutustada ja kas seda on võimalik teha, kui näiteks Bob Dylani puhul on tegemist nii transformatiivse muusikuga. Selline motiiv tuleb ka “Mais ja detsembris” mängu, kui näitlejanna üritab portreteerida inimest, kes pole suutnud ka enda valude ja traumadega toime tulla.”

Sauteri sõnul on “Mail ja detsembril” juures selline hõng, nagu Hitchcock teeks veidrat telefilmi. “Ühest küljest on ta tõsine psühholoogiline film, teisalt ei karda ta vahepeal kentsakas olla ja klaveriklimberdamist juurde panna.”

Ralf Sauter: “Loomade kuningriik” pole niivõrd õudusfilm, kuivõrd peredraama isast ja pojast

“Loomade kuningriiki” nimetas Ralf Sauter huvitavaks ulme-fantaasiafilmiks, mis vääriks rohkem tähelepanu. “Selle tegevus toimub kummastavas kujuteldavas reaalsuses, kus inimesed on hakanud seletamatul põhjusel muteeruma erinevateks loomadeks,” selgitas Sauter. “Filmi vältel näeme inimeste ja loomade ristsugutisi, kes mõjuvad ebamaiselt, kandes endas vaheldumisi sügavat kurblikku inimlikkust ning loomalikku kiskjatungi. Kuigi tegemist on väiksema Euroopa filmiga, millel pole Hollywoodi rahasid taga, siis üks selle filmi tõelisi tugevusi filmi on see, et inimloomad on hirmutavad, kohati paeluvad ja äärmiselt usutavad.”

Sauter tõi välja, et kuigi inimeste ja loomade ristandid on üsna levinud juba antiikmütoloogias, ei anna film kindlat seletust mutatsioonide tagamaale. “Arvata võib, et kui päriselt selline kummaline haiguspuhang algaks, hakkaski inimesed vastavalt omaenda usulistele veendumustele või tundemaailmale seletusi looma, miks see toimub. Seepärast mulle meeldib, et ka film ei anna toimuvale kindlat seletust ette. See võimaldab meil vaatajatena luua oma tõlgenduse. Antud juhul saab mõelda ka immigratsioonipoliitikale ja sellele, kuidas loominimesed on saanud nii-öelda teistsugusteks, paljude poolt ära põletud “olenditeks”. Õhus on alati emotsionaalne küsimus, kuidas need loomad peaksid saama eksisteerida, kui ühest küljest on neis inimlikkus säilinud, aga teisalt on nad ära tõrjutud. Kas nad peaksid looma eraldiseisva ühiskonna, nii-öelda mikrokeskkonna, kus koos elada? Kuidas peaks see kooslus toimuma?”

Sauter ütles, et “Loomade kuningriik” pole niivõrd õudusfilm, kuivõrd peredraama isast ja pojast. “Nende ema on samuti muutunud loomaks ja pääsenud põgenema metsa. Siin filmis saab sellest kandev emotsionaalne kese, et nad üritavad emaga kontakti leida. See on lagunenud perekonna lugu, mis räägib minu perspektiivist ka lahutusest ja sellest, kuidas üks perekond võib koost laguneda näiteks vaimse haiguse tagajärjel. Kuna poegki hakkab muteeruma, see ainult süvendab lagunemist.”

Põnevus tuleb Sauteri hinnangul omakorda sellest, et kui pojal hakkavad küünised kasvama, ei saa vaatajad esialgu aru, mis loomaks ta üldse muutumas on. “See on filmis omaette aspekt, et kui poja kõrvad hakkavad moonduma, siis ta saab neid oma pikkade juuste taha varjata. Häbitundest üritatakse mutatsiooni varjata, mis omakorda tekitab küsimuse, et kui selline saatus peaks inimest ees ootama, siis miks seda nii sügavalt häbenema? Paratamatult loobki ühiskond stigmad, mis on tingitud hirmust.”

Sauter tõi välja raamatu ja filmi “Doktor Moreau saar”, kus teadlane lõi saarel inimese ja looma geneetilisi ristandeid. “See lugu rääkis Jumala mängimisest ja vastutuse võtmisest, ent “Loomade kuningriigis” saab muteerumist tõlgendada hoopis ökoloogilise vingerpussina, mis võib üleüldse olla looduse enda viis ühendada inimesi keskkonnaga, millest me irdunud oleme. See on laheda fantaasialennuga Prantsuse film huvitavate, kummastavate ja kurvastavate olendite ning hea peredraamaga.”

Kokkuvõttes võib öelda, et Ralf Sauteri “Mai ja detsember” on tõepoolest sügav film, mis puudutab olulisi teemasid nagu armastus, kaotus ja eneseotsing. Kuigi film võib mõnikord tunduda veidi kentsakas oma kunstilise lähenemisviisi ja keeruka narratiiviga, suudab see siiski publikut kaasa haarata ning pakkuda mõtlemisainet. Filmi visuaalne pool on kaunis ja hästi läbimõeldud, samuti on näitlejatöö tugev. “Mai ja detsember” on julge ja omanäoline looming, mis väärib kindlasti tähelepanu nii Eesti kui ka rahvusvahelisel tasandil.