Rakkudevahelise suhtluse uuringud avavad ukse tõhusamale viljatusravile | Teadus 3 minutiga

Tervist, kallid Eesti teadushuvilised! Kas olete kunagi mõelnud, kuidas rakkudevaheline suhtlus võib mõjutada viljatusravi tõhusust? Uus uuring sel teemal avab ukse efektiivsematele viljatusravimeetoditele, mis võivad aidata paljusid paaridel saavutada soovitud rasedust. Olles vaid kolme minutiga teadlik uusimatest teaduslikest avastustest selles valdkonnas, saate paremini mõista, kuidas rakkudevaheline suhtlus mõjutab viljatusravi ning kuidas see võib aidata lahendada viljatuse probleeme. Astume koos teaduse imelisse maailma ja avastame uusi võimalusi viljatuse ravimisel!

Tuleviku viljatusravi võiks vaadata munarakkudest kaugemale, hõlmates ka neid ümbritseva vedeliku uurimist. Lähenemine võimaldaks välja töötada tõhusamaid ja isikupärastatud raviskeeme. Uuenduslik väljavaade pakuks uut lootust naistele, kellel pole õnnestunud tavapärase lähenemisega veel last saada.

Keskmine Eesti naine sünnitab oma esimese lapse 28,6-aastaselt. Kuna naise viljakus hakkab alates 30. eluaastast vähenema, vajavad ka üha enam naisi lapse saamiseks viljatusravi. Keskmiselt õnnestub viljatusravi esimese korraga vaid ühel naisel kolmest. Seetõttu on ülioluline suurendada viljatusravi meetodite tõhusust.

“Kuna naise viljakus hakkab alates 30. eluaastast vähenema, vajavad ka üha enam naisi lapse saamiseks viljatusravi.”

Viljatusravi algab tänapäeval munasarjade ettevalmistamisega, et tagada ühe menstruaaltsükli jooksul mitme munaraku samaaegne valmimine. Selleks peab naine endale süstima munasarjade tööd stimuleerivaid hormoone. Küpsed munarakud kogub arst munasarjast süstlanõela abil.

Protseduuri tulemusena saadakse kätte ka follikulaarvedelik, mis jääb edasise tähelepanuta. Munarakku ümbritsevate rakkude vahele erituv vedelik võib anda aga olulist teavet munarakkude kvaliteedi kohta. Muu hulgas võimaldaks see töötada välja patsiendile kohandatud raviskeeme. Enne sellel väärtuslikul vedelikul põhinevate analüüside kasutuselevõttu kliinilises praktikas on vaja siiski põhjalikumaid teadusuuringuid.

Follikulaarvedeliku ABC

Naise munasari sisaldab ümaraid põiekesi ehk folliikuleid, kus munarakud küpsevad. Folliikuli sisemuses ümbritsevad munarakku toitainete ja hormoonidega varustavad granuloosarakud. Menstruaaltsükli vältel muutuvad mitmed folliikulid suuremaks. Neist kõige suurem folliikul täitub follikulaarvedelikuga. See vedelik koosneb mitmetest olulistest ainetest nagu suhkrud, valgud ja hormoonid, mis toetavad munaraku küpsemist.

Vesiikulid kui viljakuse biomarkerid

Follikulaarvedeliku koostisosadest on üsna vähe uuritud rakuväliseid vesiikuleid. Need pisikesed osakesed, mille läbimõõt moodustab vaid 0,1 protsenti juuksekarva paksusest (u 100 nanomeetrit), erituvad vedelikku nii granuloosarakkudest kui ka munarakust. Praeguseks on teadlased ühel meelel, et rakuvälised vesiikulid mängivad olulist rolli rakkudevahelises suhtluses, kuna need suudavad kanda ühest rakust teise erinevaid molekule, sealhulgas DNA-d, RNA-d ja valke.

Kõige rohkem leidub rakuväliste vesiikulite sisemuses lühikesi RNA-sid, mida nimetatakse mikroRNA-deks. Need RNA-d mõjuvad tavaliselt geenide avaldumisele pärssivalt, mis omakorda viib muutusteni rakkude elutegevuses. Ühes teadusuuringus on ka näidatud, et alla 31-aastastel ja üle 38-aastastel naistel sisaldavad follikulaarvedeliku rakuvälised vesiikulid erinevaid mikroRNA-sid. Need muutused võivad olla seotud vananemisega kaasneva viljakuse vähenemisega.

Minu hüpotees on, et naise viljakuse vähenedes pakitakse follikulaarvedeliku rakuvälistesse vesiikulitesse mikroRNA-sid ja muid molekule, mis pärsivad munasarja folliikulite arengut ja munaraku küpsemist. Selleks võrdlen oma doktoritöös terveid viljakaid naisi ning vähenenud viljakusega naisi, kelle munasarjad on vähem vastuvõtlikud hormoonidele. Uuringu käigus leitavad mikroRNA-d võiksid sel juhul toimida võimalike biomarkeritena vähenenud viljakuse diagnoosimiseks.

Follikulaarvedeliku vesiikulite terapeutiline potentsiaal

Mitmed uuringud on näidanud, et follikulaarvedeliku rakuvabade ehk vesiikulitesse pakkimata mikroRNA-de profiil annab väärtuslikku teavet munarakkude kvaliteedi kohta. Selle põhjal saab isegi ennustada munarakkude viljastamisel moodustuvate embrüote elujõulisust. Ilmselt on rakuväliste vesiikulite mikroRNA-del samuti sarnane diagnostiline potentsiaal.

“Tulevikus võiks seeläbi rakuväliseid vesiikuleid kasutada viljatuse diagnoosimiseks ja viljatusravi täiustamiseks.”

Tulevikus võiks seeläbi rakuväliseid vesiikuleid kasutada viljatuse diagnoosimiseks ja viljatusravi täiustamiseks. Üks rakuväliste vesiikulite potentsiaalne rakendus oleks nende kasutamine kehaväliseks küpsete munarakkude tootmiseks.

Nimelt leiab munaraku lõplik küpsemine munasarjas aset vahetult enne ovulatsiooni ehk munaraku vabanemist. Seni pole aga katseklaasis ebaküpsetest munarakkudest küpsete saamine olnud kuigi edukas. Seetõttu on naistel, kellel ovulatsiooni ei toimu, rasestumine nii loomulikul teel kui ka viljatusravi abil keeruline.

Uued teadustööd on juba näidanud, et follikulaarvedeliku rakuvälised vesiikulid parandavad katseklaasis ebaküpsest munarakust küpse munaraku tootmist hobuste ja kasside puhul. On võimalik, et tänu rakuvälistele vesiikulitele osutub see võimalikuks ka inimesel.

Lootuskiir viljakuse probleemidega naistele

Ebaküpsest munarakust küpse munaraku tootmine pakuks ideaalset alternatiivi polütsüstiliste munasarjadega naistele, kelle munarakud ei küpse tihti lõplikult. Veel oleks see meetod kasulik naistele, kellel on lapseeas esinenud kasvaja, kuna see võimaldaks külmutatud munasarjakoest ebaküpseid munarakke viljastamiseks ette valmistada.

Seeläbi on rakuvälistel vesiikulitel suur potentsiaal pakkuda lootust naistele, kes on seni jäänud viljatusravi protsessis abita. Meetodi laborist viljatuskliinikutesse jõudmine võib võtta siiski veel aastaid.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi “Teadus 3 minutiga” raames, mille finaal toimub 2. veebruaril.

Inge Varik on geenitehnoloogia doktorant, kelle uurimissuundadeks on rakkudevaheline suhtlus inimese munasarjas ning keskkonnakemikaalide mõju naise viljakusele. Variku huvi reproduktiivbioloogia vastu tekkis juba bakalaureuseõpingute ajal, mil ta uuris hiire munasarja. Varik loodab oma teadustöö tulemusena leida võimalusi, kuidas täiustada viljatuse diagnostikat ja viljatusravi. Lisaks teadustööle osaleb Inge aktiivselt ülikooli õppetöös ja tegeleb teaduse populariseerimisega.

Kokkuvõttes võime öelda, et rakkudevahelise suhtluse uuringud avavad uusi võimalusi viljatusravi valdkonnas. Nende uuringute tulemused võivad viia uute ravimeetoditeni, mis on efektiivsemad ja suunatud konkreetsetele probleemidele. See võib tähendada suuremat lootust viljatusraviga tegelevatele paaridele ning uut läbimurret meditsiiniliste abiellujate jaoks. Samuti võib see aidata kaasa uute teadmiste ja avastuste tekkele meditsiinivaldkonnas üldiselt. Rakkudevahelise suhtluse uuringud on oluline samm edasi viljatusravi valdkonnas ja nende potentsiaalne mõju on suur.