Raimond Kaljulaid: on väga õige, et peaminister ühiskonda sõja eest hoiatab | Arvamus

Estonia’s Prime Minister, Raimond Kaljulaid, has been making headlines for his strong stance on the importance of preparing society for the possibility of conflict. In a recent opinion piece, Kaljulaid emphasized the need for vigilance and preparedness in the face of growing geopolitical tensions. His words come at a crucial time, as Estonia faces increasing security threats from neighboring countries. Kaljulaid’s message serves as a wake-up call to the nation, urging citizens to prioritize the safety and security of their homeland. As Estonia continues to navigate complex global relationships, Kaljulaid’s words are a timely reminder of the need for unity and readiness in the face of potential conflict.

Seisukohas, et Balti riigid võivad olla Venemaa järgmine sihtmärk, ei ole midagi vastuolulist ja sellest tulebki avalikult rääkida. Loomulikult ei saa see olla lihtsalt paanika õhutamine, vaid Eestil peab olema ka plaan, mida teha, et Venemaa rünnakut koheselt tõrjuda, kirjutab Raimond Kaljulaid.

Eestis on omajagu poleemikat tekitanud Kaja Kallase intervjuu ajalehele The Times, kus peaminister ütles muuhulgas, et Venemaa on suuteline NATO idatiiva riike sõjaliselt ohustama juba kolme–viie aasta pärast.

Reformierakonna mõjukad poliitikud Marko Mihkelson ja Urmas Paet avaldasid seepeale arvamust, et Eesti ja ka teised Balti riigid peaks hoiduma enda esitamisest Venemaa agressiooni võimalike tulevaste ohvritena.

Tegu pole vaid ühe erakonna sisemise vaidlusega. Sarnast hoiakut on väljendanud riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu (Eesti 200). Samal ajal näiteks julgeolekuekspert Meelis Oidsalu on avaldanud arvamust, et Kallase hoiatused on asjakohased. Kellel on õigus? 

Loomulikult on õigus Kallasel ja Oidsalul ning Mihkelson, Paet ja Stoicescu eksivad oma hinnangutes.

Tasub tähelepanu juhtida sellelegi, et Kallas ei ole mitte kusagil väitnud, et Venemaa kindlasti ründab Balti riike järgmise kolme kuni viie aasta jooksul. Küll on peaminister igati korrektselt välja toonud meie julgeolekuasutuste hinnangu, et Venemaa on võimeline selleks vajalikud võimed taastama lühema aja jooksul, kui on pakkunud mõned liitlasriikide vastavad ametkonnad. 

See tähendab, et ka lääs peab oma julgeoleku tagamiseks olulisel määral suurendama kaitsekulutusi, arendama oma kaitsetööstust ning eelkõige panustama nendele tegevustele, mis annavad meile lähimal ajal käegakatsutavat sõjalist võimet juurde. Selline sõnum on vajalik, õigeaegne ning täpne.

Mis puudutab konkreetselt Balti riike, siis on täiesti ilmselge, et kahjuks olemegi just meie Venemaa kõige tõenäolisemaks sihtmärgiks, kui räägime NATO idatiiva riikidest. Selle tingib rida poliitilisi ja sõjalisi tegureid. Toon välja neist kõige olulisemad:

Esiteks ei käsitle Venemaa Föderatsiooni poliitiline ja sõjaline juhtkond Eestit, Lätit ja Leedut suveräänsete riikidena, vaid kunstlike USA vasallmoodustistena Venemaa ajaloolisel territooriumil.

“Paraku tuleb meil arvestada ka sellega, et Vladimir Putinil isiklikult on konkreetselt Eesti suhtes eriline vimm ja viha.”

See, et Venemaa Föderatsioon on Eesti iseseisvust tunnustanud, ei tähenda Venemaa juhtidele mitte midagi. Ka Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti suveräänsust Tartu rahulepinguga ning ka nn baaside lepingu tekstis olid sellekohased viited. Jaltas lepiti kokku, et Euroopa “vabastatud” rahvastel on õigus ise demokraatlikult oma tulevik määrata. Stalin kirjutas sellele kõigele alla täie teadmisega, et ei kavatse neid lubadusi pidada ega pidanudki. Paraku tuleb meil arvestada ka sellega, et Vladimir Putinil isiklikult on konkreetselt Eesti suhtes eriline vimm ja viha.

Teiseks on Venemaa jaoks kindlasti oluline ka teadmine, et Balti riikides on arvestatav venekeelne ja ka Venemaa kodanike kogukond, mis annab Venemaale rea eelised. Saab viidata vajadusele kaitsta oma kodanikke ja kaasmaalasi. Saab osalt püüda seda kogukonda mobiliseerida võimalikku sõjalist tegevust toetama.

Balti riikides leidub poliitikuid, keda saab sõja eel ja ajal kasutada agressiooni õigustajatena nii Venemaa siseriiklikule publikule suunatud propagandas kui ka rahvusvaheliselt.

Eks me kõik kujutame ette, kes Eesti poliitikutest võiksid olla valmis kinnitama, et tõesti on Balti riigid ise vene vähemust pidevalt diskrimineerinud ning sellega ise tekitanud olukorra, kus Venemaal lihtsalt ei olnud teist võimalust kui oma kodanikele ja venekeelsele diasporaale kaitset pakkuda. Või siis võimendada sõnumit, et agressiooni kutsus esile meie enda vastutustundetu relvastumine ning NATO ja eelkõige USA vägede ja varustuse paigutamine Venemaa piirile.

Võimalik, et nendele teesidele leitakse kaasanoogutajaid ka Euroopast ning USA-st. Ja muidugi on ka meil oma paremäärmuslikud populistid, keda ei paista põrmugi huvitavat küsimus ühiskonnas sidususe ja ühtsuse hoidmisest ja kes tegelevad väga sihiteadlikult Eesti riiklike institutsioonide usaldusväärsuse õõnestamise ja ühiskonna lõhestamisega.

Kolmandaks on üldteada raskused, mis on seotud Balti riikide kaitsmisega ja tulenevad meie geograafiast.

Neljandaks pole Baltimaade riigikaitse nii ühtlane ja tugev, kui see võiks olla. Eesti on sarnaselt Soomele riigikaitsesse jõukohaselt panustanud, aga kõik kolm Balti riiki ei ole seda sama palju teinud. Venemaa teab sedagi.

Viiendaks tugineb Balti riikide kaitse väga olulisel määral NATO ühtsusele ja löögivalmidusele, mille suurendamiseks on viimastel aastatel tõesti tehtud muljetavaldavaid pingutusi, kuid siiski mitte veel piisavaid, ning me kõik saame aru, milliseid riske toovad sellega seoses kaasa USA tänavused presidendivalimised.

Seisukohas, et eelkõige Balti riigid võivad olla Venemaa järgmine sihtmärk, ei ole seega midagi vastuolulist ja sellest tulebki avalikult ning ka rahvusvaheliselt rääkida. Loomulikult ei saa see olla lihtsalt paanika õhutamine, vaid Eestil peab olema ka plaan, mida teha, et Venemaa võimalikku rünnakut ära hoida või siis vajadusel koheselt tõrjuda. See plaan on valitsusel olemas ja seda viiakse ellu.

Me peame ka oma ühiskonna ette valmistama, et inimesed mõistaks, et selle riskiga tuleb arvestada ja julgeoleku tagamise nimel tuleb paraku ka teha arvestatavaid kulutusi, mida peab maksutulust rahastama. Teist võimalust meil ei ole.

Midagi vastutustundetut või vale ei ole peaminister antud juhul öelnud, etteheited on asjatud.

Raimond Kaljulaidi arvamus, et peaministri roll on hoiatada ühiskonda sõja eest, on väga oluline ja õige seisukoht. Eesti ajalugu on näidanud, et ohud meie rahule ja turvalisusele ei ole kadunud ning seetõttu peab valitsus ja peaminister olema valvel. Hoiatused sõjaohu ning julgeolekuleevenduse vajaduse kohta aitavad teadvustada ühiskonnas olevaid ohte ning mobiliseerida inimesi nende vastu võitlemiseks. On selge, et rahu ja turvalisus on meie kõigi huvides ning seega on oluline, et peaminister rõhutab nende olulisust ning kutsuks üles ühiskonda nende kaitsmiseks.