Pudelivees hõljub hoomamatul hulgal nanoplasti | Tervis

Tere tulemast Eestisse! Viimasel ajal on palju tähelepanu pööratud keskkonna saastamisele, eriti plastireostusele. Uusimad teadusuuringud on näidanud, et Eesti jõgedes ja järvedes hõljub hoomamatul hulgal nanoplasti, mis võib kahjustada meie tervist ja keskkonda. See murettekitav avastus paneb meid mõtlema meie tarbimisharjumuste üle ning julgustab otsima uusi lahendusi sellele probleemile. Sellest tulenevalt on oluline arutada ja leida viise, kuidas vähendada plastireostust ja säilitada meie looduslikud veekogud puhtana.

Kui te arvasite, et pudelivees on pisikesi plastiosakesi palju, siis nüüd näitab värske teadusuuring, et neid on seal veel palju-palju rohkem.

Mida need plastiosakesed inimorganismi või looduskeskkonda sattudes täpselt teevad, ei ole teada, aga enne teada saamist tasub olla ettevaatlik.

Seni tehtud teadusuuringutest on ilmnenud, et ühes plastist veepudelis võib olla kümneid tuhandeid pisikesi plastitükikesi.

Ameerika teadlased on nüüd uurinud plastpudelivett veelgi tundlikuma tehnikaga ja saanud jälile veelgi peenemale plastipurule, niinimetatud nanoplastile, mille osakesed on kõik mikronist väiksemad.

Wei Min Columbia Ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et neil läks korda ühest liitrist pudeliveest üles leida keskmiselt umbes 240 tuhat plastiosakest. Seda on kümme või isegi sada korda rohkem kui senised natuke suuremate osakeste mõõtmised on tuvastanud.

Nanoplasti osakesed võivad olla nii väikesed, et võivad liikuda läbi sooleseina otse verre ja kulgeda sealt edasi üle kogu keha, kaasa arvatud südamesse ja ajjugi. Nad võivad pääseda läbi rakumembraani rakkudesse ja läbi platsenta veel sündimata lapsessegi.

Kuid nagu öeldud, ei ole teada, mida nad täpselt teevad, ja kas üldse teevad, ja see teadmatus toidab loomulikult ka lootust.

Samal ajal aga toodab maailma plastitööstus igal aastal 400 miljonit tonni plasti juurde. Enam kui 30 miljonit tonni plasti visatakse igal aastal ära, aga ka kasutuses olevate plastesemete küljest pudeneb pidevalt puru. Suurem osa sest plastist ei lagune lihtsamateks aineteks, vaid lihtsalt väiksemateks tükkideks.

Min ja ta kaaslased suunasid vette ühekorraga kaks laserkiirt, mis tekitasid molekulides resonantsi, saadud suurt andmehulka tõlgendas algoritm.

Sel moel uurisid teadlased kolme Ameerikas laialt tarbitavat pudeliveemarki, ütlemata siiski välja, millist kolme.

Plastiosakeste arv liitri vee kohta ulatus 110 tuhandest 370 tuhandeni. Üheksa kümnendikku neist oli nanoplast, üks kümnendik mikronist suurem mikroplast.

Tähtis on seegi, et teadlased määrasid ka plastiosakeste kuju. Sellest võib kasu olla osakeste võimaliku bioloogilise toime uurimisel.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.

In conclusion, the discovery of a high concentration of nanoplastics in bottled water is a concerning revelation for the health of our society. The potential health risks and environmental impacts of nanoplastics in our water sources are alarming. This issue calls for further research, awareness, and regulation to mitigate the presence of microplastics in our environment. It is crucial for individuals to consider sustainable alternatives to single-use plastics and for the government to implement policies to reduce the production and consumption of plastic products. Protecting our water sources and our health should be a priority for all citizens and policymakers in Estonia.