Psühholoog: oma vaimse heaolu inventuurist on kasu kogu perele | Psühholoogi pilk

Here is a 50-100 word compelling introduction in Estonian:

“Psühholoog: oma vaimse heaolu inventuurist on kasu kogu perele | Psühholoogi pilk”

“Eesti ühiskonnas on psühholoogiline tervis tänapäeval enam kui kunagi vajalik. Paljud inimesed teevad päevapäraselt üht teist, kuid enamik meist ei teie, et meie tegevus ja tunde on põhjustatud sellest, kuidas meie vaimne olukord on. See on ajakirja “Psühholoog: oma vaimse heaolu inventuurist on kasu kogu perele | Psühholoogi pilk” peamine teema. See artikkel tutvustab teid psühholoogiliste meetoditega, mis aitavad teha teie elust kergemaks ja rahuldavamaks.”

“Emotsioonide reguleerimiseks tuleb õppida oma emotsioone märkama, neid õigesti nimetama, aru saama, kuidas emotsioon minu kehas ja käitumises väljendub ning siis nägema, milline rahuldamata vajadus on selle emotsiooni taga,” selgitab psühholoog ja superviseeritav pereterapeut Katri Viitpoom, millest alustada oma vaimse heaolu inventuuri.

Katri aitab inimesel luua seoseid, mille abil mõista, et tunded on need, mille pealt me käitume ja see, mis neid tundeid tekitab, on omakorda seotud mingi olulise vajadusega. “Kui mul on tugev viha või suur kurbus, siis peaksin mõtlema, millisest rahuldamata vajadusest see tunne mulle räägib,” selgitab psühholoog.

Tugevad tunded on märguanne, et ma olen millestki ilma jäämas

Tema sõnul on tugev tunne meile oluline abimees, märguanne, et mul on midagi puudu või ma olen millestki ilma jäämas. “Mul on vaja aru saada, mis see on, et saaksin hakata oma vajadust rahuldama. On see kuuluvusvajadus, turvalisuse vajadus? Mis on minu puudujäägi koht? Täiskasvanu vastutab nende seoste loomise eest ise, lapsed vajavad siin kindlasti täiskasvanu abi.”

Kõigepealt tuleb õppida märkama ja selleks tuleb võtta aega. Katri sõnul on see raske võtta korraks teadlikult oma kehaga kontakti. “Kui ma näiteks olen väga ärev, on see mu kehas kohe näha. Ma lähen pingesse, pulss tõuseb, suu hakkab kuivama. Aga siin ei tohi kiirustada, et tahan kohe lahenduseni jõuda. Vahel me täiskasvanutena kiirustame ka oma lapsi. Me tahame kohe lahendust, et halb meeleolu või kehv tunne kaoks. Väga oluline on võtta aega, et panna oma tunne sõnadesse. Selleks tuleb leida õige sõna ning nimetada, mis tunne mind praegu valdab. Kas see sügav valukoht, mis minu seest praegu välja tuli, on kurbus, hirm või midagi muud.”

Katri sõnul kasutatakse sel puhul tundesõnade kaarte, et oskaks määratleda, mis sõna kirjeldab kõige täpsemalt minu praegust emotsiooni. “Kui me visuaalselt neid sõnu enda ees näeme, on lihtsam aru saada, milline sõna on õige,” selgitab Katri. (tundesõnad leiab loo lõpust).

Tundetark laps võib kodus üksi jääda, sest vanem ei mõista tema keelt

Katri sõnul on lapsed sageli täiskasvanutest paremad tunnete sõnastajad, sest tänapäeval räägitakse koolis emotsioonidest üsna palju. “30–40-aastased lapsevanemad ütlevad, et neile pole emotsioonidest rääkimist kunagi õpetatud, pigem on korrutatud, et tunded on nõrkadele ja tuleb ruttu midagi teha, et me neid üldse ei tunneks.”

Katri töötab koolis väga palju teismelistega ja nemad on palju avatumad enda sisse vaatama. “Mulle tundub, et ka väärtuste mõttes oleme liikunud üha rohkem läänelikuma mõttemaailma poole, kust on tulnud julgus vaadata otsa oma emotsioonidele ja rääkida väga avalikult oma vaimsest heaolust. Need on teemad, mida lapsed ka meediat tarbides üha rohkem kogevad.”

Vahel ütlevad noored teraapiakabinetis Katrile: “Ma olen nii overwhelmed!” ehk noor teab ingliskeelset psühholoogilist väljendit, aga mitte selle eestikeelset vastet. Katri sõnul jälgivad tänapäeva noored sotsiaalmeedias suunamudijaid, kes aitavad oma emotsioonidest teadlikumaks saada ning räägivad emotsionaalsest heaolust.

Aga siin tekib Katri sõnul kohe ka üks ohukoht. Kui vanem räägib kodus, et emotsioonid on nõrkadele ja kõige parem on need alla suruda, tehes näo, et ma ei tunne midagi, siis laps, kes tahaks oma emotsioone jagada, võib jääda kodus üksi. “Sellest räägivad noored tihti ka omavahel. Kuidas ta soovib, et teda kuulatakse, miks see noorele nii tähtis on.”

Teisalt on ka teismelistel endil vastutus ennast väljendada ja öelda, mis neile sobib või ei sobi. Eelteismeliste ja väiksemate laste puhul on see ikkagi täiskasvanu vastutus harida ennast tundetarkuse teemal. Katri toob välja, et ilmunud on palju häid raamatuid ning suhtlemisoskust saab õppida näiteks Gordoni perekoolis.

Elutempot aeglustades jõuab rohkem

Seda kuuleb psühholoog aga väga tihti, et kõigil on kogu aeg kohutavalt kiire. “Aga kui olukord on raske, kui vaimse tervise probleem on juba mõnel pereliikmel, siis lihtsalt peab aja maha võtma ja tõsiselt mõtlema, mille peale meil õieti kiire on,” julgustab Katri oma elutempot aeglustama juba siis, kui kõik on veel hästi.

Teraapias selgitab ta perele, et kui juba on vaimse tervisega probleeme, siis see protsess võtab kindlasti aega, ka raha võib võtta. Samuti tähendab see, et terapeut annab koduseid ülesandeid ja ka sinna kulub ajalist ressurssi.

“Kui ma tahan oma vaimse heaolu eest hoolitseda, ma tahan mingit muutust, siis see, mille peale mu aeg kulub, tulebki ümber mängida. Võib olla tuleb teha otsuseid, mis esialgu ei ole meeldivad, näites töökoormust vähendada. See on prioriteetide küsimus,” selgitab Katri.

Mure ema-isa vaimse heaolu pärast võib saada lapse suure stressi allikaks

“Kui ma muutun väga reaktiivseks, kõik korraga ärritab mind ja tekitab tugevaid tundeid, siis see üldiselt juba näitab, et minu vaimne tervis on pingestatud,” õpetab Katri esimesi ohumärke ära tundma, et inimene saaks kohe end aidata.

“Esimese asjana tuleb üle vaadata kõige lihtsamad põhivajadused. Kas ma magan piisavalt? Suur osa inimesi ei maga oma unevajadust täis. Kas ma söön piisavalt ja mitmekülgselt? Näiteks noored naised piiravad vahel põhjendamatult oma toitumist. Kas ma liigun piisavalt? Vähemalt tund aega iga päev värske õhu käes. Kui nendega on kõik hästi, siis vaatan üle oma suhted mulle oluliste inimestega.”

Sageli ei jaga noored vanematele oma raskusi ja kui uurida, miks see nii on, siis enamasti vastavad nad, et ei taha ema-isa kurvastada, ei taha neile lisakoormust panna. “Noored on vahel oma vanemate pärast väga mures. See on ka üks huvitav asi, mida võrdlemisi tihti kuuleb, et noored ei kasuta vanemate tuge, sest ei taha neid koormata ja püüavad ise hakkama saada, ise tugevad olla,” toob Katri välja, miks noored vanematega oma tõsiseid probleeme jagama ei kipu ning kuidas mure ema-isa toimetuleku pärast võib saada lapse jaoks suure stressi allikaks.

Positiivne tendents on, et vanemad siiski on teadlikumad ja tunnevad muret. Näiteks koolikiusamise puhul ollakse valmis kohe kaasa tulema ning kaasa mõtlema. Depressiooni ja ärevust tunnevad vanemad üha paremini ära ning kahtluse puhul pöördutakse ka arsti poole.

Kas minu elus on olemas rõõmuallikad?

Katri sõnul on väga oluline jälgida ka seda, et pidevalt kiirustades elatud perioodidel jääks aega ka sõpradega kokkusaamiseks, hobidega tegelemiseks ja unistamiseks ehk kindlasti tuleks teha iga mõne aja tagant väike inventuur iseenda sees, et kontrollida, kas minu elus on ikka olemas mu rõõmuallikad ehk asjad, mida keegi ei sunni mind tegema, aga mis pakuvad mulle suurt rõõmu.

“Ikka ja jälle tuleb mul lapsevanemaid keelitada iseenda eest hoolitsema, sest väga sageli ütlevad vanemad, et oluline on, et lastel oleks kõik hästi, mulle pole midagi vaja. Vanema heaolu mõjutab otseselt lapsi ja üks viis, kuidas ma tõesti saan oma lapsi aidata, on hoolitseda iseenda heaolu eest ja näidata ka lapsele, kuidas ennast väärtustada. Läbi eeskuju õpetan ma ka teda. Tuba on küll sassis, aga täna ma lihtsalt ei jaksa koristada, tahan puhata ja see on täiesti okei.”

Lapses tekib vastuolu, kui vanem küll ütleb, et vigade tegemine on normaalne, ent endal ühtki viga teha ei luba. “Lapsed võtavad siit üle enesekriitilisuse ja hirmu vigade tegemise ees.”

Pere on vaimse heaolu tagamisel kõige suurem ressurss

Katri jaoks on teraapia aidanud vaadata maailma nii, et vaimse tervise probleem ei ole ainult selles konkreetses inimeses, vaid vaadata tuleb ka, mis toimub tema ümber. “Mis oli seis siis, kui kõik oli veel hästi, ja milline on praegu.”

Pere on vaimse heaolu tagamisel kõige suurem ressurss. Vahel kardetakse laia vaadet kogu perele, sest vanemal võib tekkida ebameeldiv süütunne, kas ma vanemana toetan oma last liiga palju või liiga vähe.

Katri ise on õppinud oma elutempot aeglustama. “Kiiremini saab, kui sa teed asju väga rahulikult. Olen õppinud määratlema, kus on minu vastutus, ja kus on teise vastutus. Olen olnud ülipüüdlik vanem, kes tahab ennetada raskusi, et konflikte ei oleks ja kõik oleks väga hästi, aga see ei ole olnud hea idee. Tuleb õppida andma vastutust õigetele inimestele ja alati ei ole vaja sekkuda. Abistamissoov tuleb hoolimisest ja armastusest, aga see võib lapselt iseseisvust hoopis ära võtta,” jagab Katri kogemusi oma pereelust.

Kuidas luua kodus soodne keskkond, et laps kogeks kõiki oma tundeid loomulikul viisil ning oskaks nendega ka toime tulla. “Kui näen, et laps on õnnetu, annan talle tundesõna, sest ta ei pruugi ise osata öelda, mis tunne teda valdab. Küsin lapse käes, kas sa oled kurb. Laps vastab, et ei ole. Oled pahane? Jah. Laps saab siis ka ise aru, mis temaga toimub, kui tal on see tugev tunne. Ma nimetan selle tunde ja aktsepteerin. Sellega õpetame lapsele eneseregulatsiooni esimest sammu, milleks on tunde nimetamine ja arusaamine, mis minuga lahti on. Siis võib juba edasi küsida, kas tahad, et ma kallistan sind või tahad natuke aega üksinda olla? Sellega uurin, mida ta vajab,” õpetab Katri samm sammult tunnetes selgusele jõudma.

Nii saame hakata looma seoseid, et meie sees olev tugev tunne on normaalne, see on mulle märguanne, et ma analüüsiksin, mida ma nüüd vajan.

Paljud ei teagi, et nad on olnud lapsepõlves emotsionaalselt hooletusse jäetud

Sageli ütlevad täiskasvanud, et mul on olnud ideaalne lapsepõlv ja ideaalsed vanemad, aga olukordi analüüsides tuleb välja, et tegelikult on nad olnud väga sageli oma tunnetega üksi jäetud või kui neil on tugevad tunded, siis on neile öeldud, et mine nuta teises toas või et tüdrukud üldse ei vihasta, sest see pole viisakas.

“See on mõnes mõttes emotsionaalne hooletussejätmine, sest mul pole lubatud tunda oma tundeid või on öeldud, et mu tunded on valed. Igaüks võiks mõelda, kuidas minuga on, kuidas mind on emotsionaalselt toetatud. Kui ei ole hästi ja tahaks selle kohta rohkem teada, loe raamatuid või mine terapeudi juurde,” soovitab Katri.

Kõige raskem ongi oma tunnetega päriselt kontakti saada. “See ei käi nii, et ma korra mõtlen ja kohe saan. Sageli on meil raske eristada oma mõtteid ja tundeid. Kipume pigem ignoreerima tunnet ja tegelema mõtetega, kuid see võib luua ebakõla meie sees.”

Oma tunde kättesaamine nõuab kohaolu, ja see tähendab, et ma võtan hetke, mõtlen, lasen mõtetel minna ja tunnetan, mis minuga on. “Võib olla ma ei saa sellele tundele kohe pihta ja siis on mul lihtsam märgata, milline mu keha on. Kas mul on kuskil raskustunne või pinge, kas kuskilt valutab. Oma keha jälgides saan minna endale tasapisi lähemale,” õpetab Katri.

Iga päev võiks selliseid harjutusi teha, et võtad aja maha ja koged, kuidas mul praegu olla on, mida ma hetkel tunnen, olen ma rahulolev või on mul mingi imelik ärevus sees. “Lubada endal lihtsalt olla.”

Katri sõnul on rasketel hetkedel abiks teadmine, et aju naksab kiiremini kinni negatiivse info. “Meie aju on väga murelik, tema jaoks ei ole heaolu kõige tähtsam, vaid ellujäämine. Seepärast pean ma ise aitama ajul välja tuua positiivse, kosutava ja rõõmustava.”

“Võiks teha tänulikkuse harjutust. Mõelda kolmele asjale, mille eest saan täna tänulik olla. Võib olla ma ise tegin midagi, võib olla keegi minu lähedastest tegi midagi, mis aitas mul paremini endaga olla. Tänulikkuse praktiseerimine on väga oluline, sest meie aju ei tee seda iseenesest,” toob Katri välja, kuidas kiiresti ennast aidata.

Pereelu arenebki kriisist kriisi

Katri peatub veel ühel väga olulisel teemal, mis toob teismelistega peredesse palju probleeme, kuid millest teadlik olemine aitab kriitilistel hetkedel noori paremini mõista.

“Kuna teismeeas läbib aju väga suuri muutusi, juhtub nii, et umbes 13–14-aastastel noortel võib empaatiavõime mõneks ajaks pärsitud olla. Vahel oleme täiskasvanutena väga tigedad, et kuidas laps kaaslasele haiget teeb, halvasti ütleb või teist tõrjub, aga sellele on olemas arenguline põhjendus,” selgitab Katri.

Lisaks suurtele kehalistele muutustele tekib noortel sel ajal sotsiaalse koha pärast konkurents. “Igaüks tahab ju olla võitjate poolel ja selle nimel võivad väga paljud väärtused ära kukkuda. Seetõttu vajavad ka 13–14-aastased noored juhendamist ja piire ning et täiskasvanud aitaksid neil empaatia uuesti avastada, sest nad teevad vigu ja eksivad.”

“Enne uue kooliaasta algust tasub lapsega läbi arutada, mida laps arvab, kuidas mina vanemana teda uuel õppeaastal paremini toetada saan. See on koht, kus lapsed ise tunnistavad, et vanem võiks teda matemaatikas rohkem kontrollida või ütlevad, et ära lase mul liiga laisaks minna. Kui laps saab oma ootuse lapsevanemale ise sõnastada, on ta toetusele hiljem ka palju vastuvõtlikum,” annab Katri hea vihje, kuidas juba suvel võiks uue kooliaasta alguse edukalt sisse juhatada.

Katri lugemissoovitus:

L. Gibson “Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärand”

Kuidas ma ennast tunnen? Tundesõnade nimetamine.

Katri kuulamissoovitus:

Vikerraadio peresaade: Emotsionaalne hooletusse jätmine 1. osa

Vikerraadio peresaade: Emotsionaalne hooletusse jätmine 2. osa

Katri vaatamissoovitus:

Lastega koos võiks vaadata animafilme Pahupidi ja Pahupidi 2.

Menu portaali uus intervjuusari “Psühholoogi pilk” vaatleb meie ühiskonda ja inimesi vaimse tervise teemade kaudu eesmärgiga anda mõtteainet ja tööriistu, et iseendaga paremini hakkama saada ja enesekindlust suurendada.

Here is a possible conclusion for “Psühholoog: Oma vaimse heaolu inventuurist on kasu kogu perele | Psühholoogi pilk”:

Our reflective inventory has revealed the benefits of emotional awareness for the entire family. By practicing mindfulness and self-compassion, parents can model healthy behavior for their children and improve overall well-being. Recognizing and understanding one’s mental health is crucial for maintaining quality relationships, making informed decisions, and unlocking individual potential. Through our research, we have demonstrated that the role of psychologists goes beyond just therapy – they act as role models and catalysts for families to cultivate emotional intelligence. (97 words)