Päevapaabusilmad rändavad üle Atlandi ookeani | Loodus

“Along the windswept coast of Estonia, a phenomenon of unparalleled beauty unfolds. The ‘Day migrating birds’ (Päevapaabusilmad) embark on an epic journey across the Atlantic Ocean, leaving behind the Baltic shores to traverse the vast expanse of the North Atlantic. This spectacular spectacle of nature has captivated the hearts of many, as thousands of birds, including arctic terns, geese, and ducks, make their way to their summer habitats in the Americas. Witnessing this awe-inspiring migration, one cannot help but be struck by the sheer scale and majesty of these tiny avian travelers.”

Õrn nagu liblika tiivalöök, õhkavad ikka ja jälle kirjanikud ja luuletajad. Nüüd selgub, et need samad õrnad tiivalöögid aitavad kanda harilikke päevapaabusilmi üle Atlandi ookeani Aafrikast Lõuna-Ameerikasse, rohkem kui 4200 kilomeetri kaugusele.

Barcelona botaanikainstituudi bioloog Gerard Talavera silmas Prantsuse Gujaana rannal lendlevaid harilikke päevapaabusilmi juba 2013. aastal. Kuna liik Lõuna-Ameerikas loomupäraselt ei ela, hakkas Talaverat huvitama, kuidas võisid räsitud olemisega liblikad sinna sattuda. Teadlased teadsid juba varem, et päevapaabusilmad on suured reisisellid. Nõnda võisid olla nad ka külalised Põhja-Ameerikast, vahendab Smithsonian Magazine.

Liblikate päritolu välja selgitamiseks oli välistatud neile tillukeste raadiosaatjate külge haakimine. Seeläbi pidi Talavera töörühm leidma loomingulisema taktika. Püütud isendite pärilikkusaine järjestamine näitas, et nad olid lähisuguluses Euroopa ja Aafrika liblikate, mitte aga Põhja-Ameerikas elavate päevapaabusilmadega. Samuti leidis töörühm nende kehadelt õietolmu, mida kohtab vaid Aafrikas Saheli piirkonnast.

Kirstunaelaks sai uudne tehnika, mis võimaldab määrata elusolendite sünnikoha nende kehas leiduvate keemiliste elementide teisendite põhjal. See näitas, et päevapaabusilmade teekond algas Euroopast. Kokku läbisid Lõuna-Ameerikasse jõudnud liblikad seega enam kui 7000 kilomeetri pikkuse teekonna.

Kuigi liblikate saavutus võib tunduda muljetavaldav, pole see sugugi üle jõu käiv väljakutse. Sarnaselt suure tiivaulatusega lindudele said nad loota tuulte abile. Soodsate tuulte korral oleks võtnud lend üle Atlandi ookeani viis kuni kaheksa päeva. Ainult enda keharammule toetudes oleks suutnud liblikad lennata vaid 780 kilomeetri kaugusele.

Nõnda võib targalt tegutsedes saavutada nii mõndagi suurejoonelist ja õrna ilu ei tasu alahinnata.

As the migratory birds of the day depart Estonia, they embark on a remarkable journey across the Atlantic Ocean. Guided by ancient instincts, they brave the vast expanse of water, following the same routes their ancestors took centuries ago. This remarkable spectacle is a testament to the wonders of nature, as Estonia’s own “Päevapaabusilmad” (Day-flying birds) take flight, carrying with them the country’s hopes and dreams. As they disappear into the horizon, we are left with a sense of awe and reverence for the natural world, and the indelible mark it leaves on our lives.