Ott Kaldma: koalitsiooni Pyrrhose võit | Arvamus

Tere tulemast, head inimesed! Täna räägime Ott Kaldma arvamusest, mis käsitleb Eesti poliitikas toimuvat. Kaldma on tuntud ajakirjanik ja poliitiline analüütik ning tema arvamus koalitsiooni Pyrrhose võidust pakub kindlasti palju mõtteainet. Kaldma teravmeelsed ja hästi argumenteeritud seisukohad on alati kaasakiskuvad ning tema arvamust kuulates saavad kõik paremini aru hetkeolukorrast Eesti poliitikas. Mis on tema arvamus ja milliseid tulevikuplaane ta näeb? Seda kuulete juba peagi!

Kas Reformierakonna ja teiste koalitsioonierakondade liikmed ei saa aru, et valijate tegelik petmine ei ole mitte mõned puudunud laused valimisloosungites, vaid see, et nad katavad oma käitumisega järgmisteks valimisteks paremäärmuslastele ise laua, küsib Ott Kaldma.

Kui Eestis saaks anda valimistel sarnaselt näiteks Lätiga ka vastuhäält, ei saaks EKRE ilmselt üldse parlamenti, sest see partei on enamikule ühiskonnast konkurentsitult kõige vastuvõetamatum. Arvata, et kui valimiskampaanias oleks tehtud-mõeldud-öeldud midagi teisiti, siis oleks paljud Reformierakonnale – ja Eesti 200-le või sotsidele – antud hääled liikunud praegusele opositsioonile, on eriti naiivne soovmõtlemine.

Ma olen päris kindel, et opositsioonipoliitikud teavad seda sama hästi, aga eks lolli mängimine käib poliitika juurde ja seega ei saa seda neile väga ette heita. Jah, Reformierakond oleks võinud saada võib-olla kümme kohta vähem, aga need hääled oleks antud siis Eesti 200-le, sotsidele või Parempoolsetele.

Praeguse koalitsiooni suure ülekaaluga võidu taga ei olnud mingid mõttekojad vms, vaid inimeste hirm, et paremäärmuslased saavad jälle võimule. Reformierakond kasutas ühiskonnas selgelt tajutavat hirmu võimalikust EKRE valitsusse naasmisest kindlasti kõige osavamalt ära ja sai seetõttu ülisuure võidu, aga liberaalsele koalitsioonile antud hääled ei oleks mingi nipiga läinud Jüri Ratase teise valitsuse liikmetele.

“On muidugi eriti groteskne, et paljud tollase koalitsiooni arhitektid ja võtmetegelased on nüüd Keskerakonnast lahkunud.”

EKRE aitasid 2019. aastal võimule praegused opositsioonierakonnad Isamaa ja Keskerakond. Selles valguses on muidugi eriti groteskne, et paljud tollase koalitsiooni arhitektid ja võtmetegelased on nüüd Keskerakonnast lahkunud ja paljud neist liitunud sotsidega ehk erakonnaga, mis seisab EKRE-st kõige kaugemal ja millel puudub paremäärmuslusega igasugune ühisosa.

Aga nüüd põhiasja juurde. Kuidas on võimalik, et just eelpool mainitud põhjustel valimised võitnud Reformierakond on koos Eesti 200 ja sotsidega suutnud oma pehmelt öeldes rumalate poliitikate ja tegudega (pea) kõik maha mängida?

Mingi maksuküüru kaotamise nimel riskida demokraatliku õigusriigiga? Just selle tõttu on ju kehtestatud ja kehtestatakse veel erinevaid makse jms. Selle küüru olemasolu poleks enamikule inimestest meeldegi tulnud, kui valimiskampaanias poleks hakatud seda trummi taguma.

Ma üldse ei vaidle vastu, et see nn küür on tõesti ajale jalgu jäänud, palju ja paljudele segadust tekitav ning selle kaotamine ongi pikemas perspektiivis õige, aga äkki ajal, mil meie läheduses käib sõda, majandus on languses jne, on pakilisemaid probleeme, mille leevendamiseks sadu miljoneid eurosid kasutada? Ja see on kõigest üks näide.

Kuna nii maksuküütu teema kui ka paljud muud otsused on suuremale osale inimestele arusaamatud ja/või väga kehvasti põhjendatud, siis selle tulemusena võimestatakse paratamatult ju demokraatiavastaseid jõude ja seda ajal, mil liberaaldemokraatia on kõikjal maailmas niigi kaalukausil.

Kas Reformierakonna ja teiste koalitsioonierakondade liikmed ei saa aru, et valijate tegelik petmine ei ole mitte mõned puudunud laused valimisloosungites, vaid see, et nad katavad oma käitumisega järgmisteks valimisteks paremäärmuslastele ise laua?

Liberaaldemokraatia pooldajate massiivne valimisvõit, mis oli ka parlamendist välja jäänud liberaalsete erakondade poolt hääletanutele igal juhul eelistatum variant, niiviisi maha mängida, selleks peab ikka annet olema.

Reformierakonnast ei ole vastupidiselt mõnele teisele parteile kõik ajudega inimesed minema jooksnud. Millest selline paralüüs?

Ma ei hakka küll nõu andma, kas või kes või millal või kuhu peaks keegi edasi või tagasi astuma, aga lugupeetud koalitsioonil paluks lõpetada see avatuse ja demokraatliku õigusriigi poolt hääletanute petmine ja EKRE-le järgmisteks valimisteks tee sillutamine.

Ei ole üldse välistatud, et käes on praeguse maailmakorra viimased aastad või isegi kuud, ärgem siis vähemalt ise sellistele arengutele tuult purjedesse lisa. 

In conclusion, Ott Kaldma’s article “koalitsiooni Pyrrhose võit” provides a thought-provoking analysis of the current political situation in Estonia. Kaldma’s insights into the challenges facing the coalition government and the impact of recent events on the country’s political landscape are both enlightening and concerning. His concerns about the potential pitfalls of the coalition government’s approach to governance are valid and worth considering. Overall, Kaldma’s article serves as a wake-up call for both the government and the citizens of Estonia to reevaluate the current state of affairs and work towards a more stable and effective political system.