OSKA uuring: kutseõppes õpitakse sageli hobikorras | Haridus

Tere tulemast Eestisse! OSKA uuring on näidanud, et kutseõppes õpilased sageli omandavad oma oskusi ja teadmisi ka hobikorras. See avastus näitab, kui oluline on motiveeritus õppimisel ning kuidas nende huvid ja kire punktid tõstavad nende õppimise taset. See uuring näitab, et kutseõppes on rohkem kui ainult õppetegevus – see on ka võimalus avastada midagi, mis teeb südame soojaks. Haridus Eestis on täis põnevaid avastusretki, üllatavaid avastusi ja rikkalikke kogemusi.

OSKA uuring kaardistas 70 kutseõppekava, tulemustest selgus, et lõpetajatest läheb erialasele tööle alla poole. Sageli õpivad Eesti inimesed kutseõppes hoopis seetõttu, et tahavad uut hobi selgeks saada.

Põhjuseid, miks kutsekooli lõpetajad ei lähe erialasele tööle, on mitmeid. “Meie uuringu tulemuste põhjal ei saa kindlasti öelda, et kutsekoolid teevad halba tööd. Küsimus ei ole õppekvaliteedis,” lausus OSKA uuringujuht Katrin Pihl saates “Terevisioon”.

Liaias laastus saab põhjused saab jagada kaheks: tööturust ja majandusolukorrast ning õppija profiilist ja motivatsioonist sõltuvad põhjused. Pihl märkisi tööturu ja majanduse poolest rääkides, et paljud erialad on hooajalised. Nende hulka kuulub näiteks aiandus, väikesadama spetsialisti või siseveelaeva laevajuhi eriala. “Isegi parima tahtmise korral ei saa Eestis nende erialade lõpetajad tagada omale terve aasta vältel kindlat püsivat sissetulekut,” sõnas ta. Samamoodi leiavad end paljud käsitööga seotud erialade lõpetajad olukorrast, kus nende toodete ja teenuste järele ei ole piisavalt nõudlust.

Kui minna õppija profiili ja tema motivatsiooni juurde, siis siin on Pihli sõnul kaks lahknevat rühma: noored ja täiskasvanud. Noorte puhul jääb sageli puudu teadlikkusest. “Lihtsalt öeldes: ema käsib kooli minna. Sellel noorel puudub igasugune sisuline huvi ja motivatsioon õppida ja hiljem erialaselt rakenduda,” ütles ta.

Teisalt on Eestis Pihli sõnul päris suur hulk täiskasvanuid, kelle arvates õppimine on lahe. “Nad vaatavad, et aed vajab korrastamist või kuuri all on vana kummut, mis vajab korda tegemist. Milleks lasta seda kellelgi teisel teha, teen seda hoopis ise,” kirjeldas ta. Üldiselt on need naised, kes ongi Pihli sõnul haridusmaastikul aktiivsemad. Sageli omandavad nad juba teist või kolmandat tasemeõppe eriala. Nad õpivad enesearenguks ja hobiks ning neil ei ole mingit plaani hiljem erialasele tööle minna. Seega võib seda nimetada ka hobiõppeks.

Pihl rääkis, et isegi nendel õppekavadel, kus erialane rakendumine on madal, on ka tööturul ja ühiskonnal vajadus. “Pigem on vaja teha uus ühiskondlik kokkulepe, milline peaks olema õppevorm. Kas kõike on tarvis tingimata õpetada tasemeõppes või on äkki mingid oskused, mida saab anda edasi täienduskoolituse, õpiampsu või mikrokvalifikatsioonina,” rääkis ta.

Üle ega ümber ei saa ka rahastusmudelist. “Kui mina ärkan homme hommikul üles ja mõtlen, et mu vannituba vajab uusi plaate, seega läheks kutsekasse ja õpiks plaatijaks, siis kas teised on valmis selle õppe minu eest kinni maksma või oleks aus ja õiglane, kui ma ise maksaksin natuke kinni, kui mul ei ole plaani minna hiljem sellel erialal tööle,” tõi Pihl näite.

Seesama ei kehti aga tema sõnul noorte puhul. “Haridus noortele kannab ka noorsootöö rolli. Las noor pigem õpib selle asemel, et ta on tänaval. Kindlasti annab see noorele ka seda, et ta on mingis aspektis tööturul konkurentsivõimeline,” rääkis ta.

Raportis tehti ka ettepanek suurendada 7–9. klassi õppurite seas eelkutseõpet ehk käia töövarjupäevadel ja viia end kurssi võimalustega kutseõppes. “Selleks, et kutseõpe ei oleks ainult siis variant, kui noor ei saanud mitte kuskile mujale sisse, vaid tema kutsumus ongi õppida kokaks, pagariks, laotöötajaks. Et see oleks teadlik läbimõeldud otsus ja ta tahab seda teha,” sõnas Pihl.

Kokkuvõttes näitab OSKA uuring, et Eesti kutseõppes õpitakse sageli hobikorras. See tähendab, et õpilased on motiveeritud ja huvitatud oma eriala õppimisest ning soovivad selles edasi areneda. Samuti viitab see sellele, et kutseõppe programmid suudavad pakkuda mitmekesiseid võimalusi õppimiseks ja enesetäiendamiseks. See on positiivne märk Eesti haridussüsteemi ja kutseõppe kvaliteedi kohta ning vajab edasist toetust ja edendamist, et tagada noortele parimad võimalused oma tulevikuks.