Nigul “Impulsile”: valitsuse sekkumise tõttu läheb majanduses vaid halvemaks | Majandus

Tere tulemast Eestisse! Käesoleval ajal on palju kõneainet pakkunud Nigul “Impulsile” väljaöeldud väide, et valitsuse sekkumine majandusse toob kaasa vaid halvemad tulemused. See teema on tekitanud elavat arutelu ja pole kahtlust, et majanduse areng on üks olulisemaid teemasid meie riigis. Kuidas ja kas valitsus peaks sekkuma majandusse on küsimus, mis puudutab kõiki eestlasi. Tuleb tunnistada, et see teema pakub kindlasti huvi neile, kes soovivad rohkem teada saada Eesti majanduse hetkeseisust ja tulevikuväljavaadetest.

Praeguses majanduskriisi üks enim pihta saanud sektor on puidutööstus. ETV saade “Impulss” küsis, mida arvab praegusest olukorrast mööblitooja Tarmeko juht ja üks omanik Jaak Nigul, kes sõnaka töösturina ei jää ka seekord tagasihoidlikuks poliitikute ja ametnike kritiseerimisel.

“Impulsi” meeskond kohtus 62-aastase mööblitootja Jaak Niguliga Tartumaal kasespoonitehases, mis on üks Tarmeko tootmishoonetest. Kokku on Tarmekol Lohvka külas kolm suurt mööbli-ja puidutootmistehast, kus töötab veidi alla kahesaja inimese.

Niguli süda aga valutab, sest puidusektorist on saanud hääbuv tööstusharu, mille tõttu kannatab tema hinnangul kogu Eesti majandus.

“Kuidagi ei saada aru, et ühiskond tegelikult püsib majandusel ja Eesti riik on niisugune pisike riik. Eesti riik peaks olema nagu eesti rahva kaitseala, mille eesmärk peaks olema, et me suudaksime siin püsima jääda. Aga praegu tehakse mingitel kummalistel põhimõtetel loodavate keskkonnakaitseliste nõuetega Eesti riigist mingite teiste riikide kaitseala. See paraku tähendab, et rahvas siin ei saa majanduslikult hakkama,” rääkis Nigul.

Ärimehe hinnangul tehakse Eestis praegu väga palju rumalaid otsuseid energeetikas, tööstuses, teeninduses ja seda riiklikul tasemel. “Me ei saa olla IT-riik ainult, sest IT on väga tore asi, ta võib väga palju aidata igasugu protsesse efektiivistada ja parandada, aga IT ei hakka kunagi tootma elektrit, süüa, mingeid maju,” selgitas Nigul.

“Kui me selle kõik oma mingite roheliste ulmade tõttu põhja laseme, siis me tegelikult kaome siit ära.”

Kõige selle taustal unustatakse Niguli hinnangul, et just tööstus on Eesti suurim majandusharu ja puidutooted on olnud üks põhilisi ekspordiartikleid. Viimasel ajal on aga Eesti puidutöösturitel tekkinud tõsised raskused välisturgudel.

Niguli sõnul on Eesti valitsus väga palju sekkunud puiduturgu. Kui lõpptoodete hind kukub, siis peaks kukkuma ka toorme hind, aga Eestis seda peaaegu toimunud ei ole. “Vot see on see olukord, mis paneb meie ettevõtted eksporditurgudel raskesse seisundisse. Eesti ettevõtted on kaotanud konkurentsivõimes ja me ei suuda konkureerida enam. Me saame kogu aeg signaale, et me oleme liiga kallid.”

Tõepoolest, toorme hinnad erinevad mitu korda. Kui näiteks Eestis tõusis mullu kasepalgi tihumeetri hind üle 300 euro, maksis sama kaup Soomes kõigest 80 eurot.

Praeguseks on kadunud ka kunagine konkurentsieelis ehk Eesti madalam palk. “Tänapäeval meil ei olegi neid (konkurentsieeliseid – toim.) enam väga, sest energiahinnad on meil kõrgemad kui naaberriikides enamasti, me asume Euroopa täielikus perifeerias ehk et igasugune logistika, kas importmaterjalide sissetoomiseks või eksporttoodete väljaviimiseks on oluliselt kallim.”

Puidutöösturid on tigedad, sest nad on selles majanduslanguses ühed suuremad kaotajad. Teisalt leiab Nigul, et nirus seisus on süüdi ka poliitikud ja ametnikud, kes piiravad raiemahtu.

Niguli sõnul ei tohiks raiemahtu määrata poliitikud ega mingi kaasamine või MTÜ, vaid kui puit saavutab optimaalse vanuse, siis tuleb ta mööblitöösturi sõnul maha võtta.

“Valitsus ei peaks sekkuma majandusse sellisel kujul, nagu ta praegu ikkagi sekkub. Kahjuks nende valitsuse sekkumiste tõttu ei lähe midagi paremaks, vaid läheb halvemaks.”

Valitsusest suuremat probleemi näeb ta ametnike pikaajalises surves.

Mis puutub töötajatesse, on Tarmekol läinud pigem hästi. Erinevalt teistest puidutööstustest tuli Nigulil mullu koondada vaid käputäis inimesi. Samal ajal on Eestis töötuse number kasvuteel ja aasta alguse seisuga oli meil pea 55 000 töötut. Ootamatult on puidutööstur sel teemal hoopis optimistlik.

“Ma arvan, et reaalselt Eestis on kõik need tööl, kes tahavad tööd teha. Ma arvan, et Eestis ei ole probleemi töökoha leidmisega. See võib olla kuidagi teistmoodi mõnes maakohas, kus tõesti tööandjaid on näiteks väga vähe, aga linnades või linnade läheduses, ma arvan, et töökoha leidmisega ei ole tegelikult probleemi,” usub Nigul.

“Iseküsimus, kas see saadaolev töökoht sulle meeldib. See on alati teema. Kõik paraku ei saa klaasmajades klaviatuuri klõbistada, päris tööd on ka vaja teha.”

Ettevõtete raskuste süvenemise korral usub Nigul, et lõpuks hakkab ka tööpuudus tõsiselt kasvama ja siis inimestel tekib probleeme oma elamiskulude katmisega, ning siis tõenäoliselt hakatakse natuke teistmoodi vaatama loodusressursside kasutamisele.

“Aga minu sõnum poliitikutele ja ametnikele oleks, et äkki ei peaks seda olukorda nii halvaks ajama. Äkki teeks neid targemaid, õigemaid otsuseid varem? Lõppude lõpuks on nii poliitikud kui ametnikud palgatud selleks, et ühiskonnal oleks parem. Me ei ole neid palganud selleks, et nad viiksid seal ellu oma mingisuguseid utopistlikke ideid.”

In conclusion, Nigul’s “Impulsile” raises valid concerns about the negative impact of government intervention on the economy in Estonia. The article highlights the potential consequences of excessive regulations and the stifling of innovation and competition. It is important for the government to carefully consider the implications of its actions and strive for policies that facilitate economic growth and development. It is essential for policymakers to seek a balanced approach that promotes a thriving business environment while also safeguarding the public interest. Overall, Nigul’s analysis serves as a reminder of the delicate balance that must be struck to ensure a prosperous and sustainable economy.