Mudlumi raamatusoovitused. Norra nobelist ja “Kalender on mu nimi” | Kirjandus

Tere tulemast Eesti raamatusõprade hulka! Olgu sulle tutvustatud uusimad soovitused Mudlumi raamatupoest. Seekordne tung raamatusoovituste valik viib meid Norra nobelisti loomingule. “Kalender on mu nimi” on lummav lugu inimolemise sügavusest ja keerdkäikudest, mille autoriks on üks kuulsamaid kaasaegseid kirjanikke. Nüüd on see võimalus avastada selle raamatu võlu ja nauding, mis on vallutanud juba lugematuid lugejaid üle maailma. Selle raamatusoovitusega sukeldud Norra kirjaniku maailma ja naudid kirjanduse võlu.

Andris Kalnozolsi “Kalender on mu nimi”

Andris Kalnozolsi “Kalender on mu nimi” on omapärane raamat. Olen enda meelest täitsa palju lugenud, aga midagi sarnast ei meenu. Mis muidugi ei tähenda, et analoogseid katsetusi ei esineks. Laiendatult võib ju öelda, et iga kirjandusteos, mis püüab mõne inimese mõttemaailma lugejani tuua, on silmitsi samasuguste katsumustega.

Oskar, hüüdnimega Kalender, on määratlemata vanuses mehemürakas, pigem üle kolmekümne, kellel on mingit sorti vaimne iseärasus, mida tavakeeli kindlasti kutsutaks puudeks. Raamat on vormistatud päevikuna, mida ta hakkas pidama kohaliku kirikuõpetaja palvel. Kirjutaja sisekaemus tundub esiti niivõrd tõepärane, et sellest sugenevad raamatu edenemisel teatavad probleemid. Lugeja on juba hakanud uskuma, et see, mida ta loeb, on tõepoolest autentne isiksushäire kujutus, mitte ilukirjandusteos. Sellesse mustrisse ei näi sobituvat kohati liiga kirjanduslikuks muutuv stiil, veel vähem poole raamatu pealt alguse saav jantlik süžee, kuhu põimitakse hulgaliselt teisigi veidraid tegelasi, üks grotesksem kui teine. Seetõttu võib lugejat tabada kas huvilangus ja pettumus, või vastupidi, rõõmus elevus, et lõpuks ometi hakkab midagi juhtuma. Iseenesest võib säärast ninapidivedamist, olgu taotluslikku või ettekavatsematut, samuti raamatu tugevuseks pidada. Ma ise kaldun küll arvama, et oleks ikka hulka parem olnud, kui mõned jantlikud liinid oleks välja lõigatud. Aga mida mina ka tean? Farss on sama aus ja tõsine kunstivorm nagu iga teinegi.

See aga ei väära seda, et raamat on igas mõttes fenomen – ta rabab oma ootamatusega, oma nii-öelda täiesti tegeliku, reaalse võimega tuua meieni tugevasti teistsuguse inimese sisemaailm, ja seda sooritust on saatnud märkimisväärne lugejamenu. Keel, mida kirjanik on kasutanud, on minu meelest ideaalilähedane, teatav lapselik idiolekt segatuna puhta poeesia ja väga terase vaatlejapilguga. Tegelikult pole ju aimugi, mismoodi võivad maailma tajuda isiksushäire eri spektrite või autistlike kalduvustega indiviidid. Tuleb kiivalt meeles pidada, et tegu on siiski täiemõistusliku inimese kirjutatud raamatuga. See ei ole dokumentaalteos ega autofiktsioon, vähemalt mitte tavapärases mõttes. Et autor põimib tegevustikku ja tegelaskujudesse endale tuttavat ainest, peaks ütlematagi selge olema. Igatahes on koordinaatteljestik, mille sündmustik lahti rullub, meile tuttav – väike Ida-Euroopa linn, täis sovietiaegseid poollagunenud ehitisi ja tänavanimesid. Selles linnas elab palju vanu üksikuid inimesi.

Tuleb välja, et niisama nagu Hernándezi kinnisideelistel tegelastel võib olla kokkupuutepunkte täitsa tavaliste inimeste etteaimamatute reaktsioonidega, nii lahutab meid ka Kalendri-sugustest tegelastest ainult väike vaksake enesevalitsusvõimet. Meil kõigil on omad triggerid, mis võivad meis vallandada põgenemisiha või hävitamissoovi. Meil on oma sundmõtted, oma korduvad, rituaalsed tegevused, mis meile kindlustunnet pakuvad. Võib-olla armastame meiegi üle kõige praetud räimi. Ja kuigi ka meie ei oska leida sõpru, veel vähem armastust, lollidele küsimustele me meelsamini ei vastaks, tahaksime palju päikesepaistel jalutada ja raha võiks vedeleda lihtsalt tee peal, ainult kummarda ja korja üles, siis Kalender kuidagi ometi ületab kõik karid oma teel, nagu muinasjutu Loll-Ivan, kes saab lõpuks kuningriigi ja kõige ilusama naise kogu maal. 

Seega annan peale mõningast arupidamist kirjanikule andeks, et ta on vestnud ilusa kunstmuinasjutu, mitte kuhugi kuristikku kihutava pisarakiskuja. Me oleme juba harjunud sellega, et raamatud peavad olema ängistavad, keerulised ja surkima psühholoogilises okses. Mõni ime siis, et on raske omaks võtta ilusat ja head, päikesepaistet ja kassipoegi, kunsti tervendavat mõju ja üldse seda, et miski võiks kunagi hästi minna. Kuigi ma kippusin teost ikka tavapäraselt kriitilises võtmes vaatlema, on tegu siiski tugeva lugemissoovitusega. Eriti meeldis mulle see, et tõlkija Contra jääb ka tõlkides kindlameeselt oma pseudonüümi juurde. See on nii südantsoojendav. Ja tõlkele ei oska midagi ette heita, mahlakas on.

Bjørnstjerne Bjørnsoni “Mary”

Teiseks raamatuks sattus seekord kurioosum. Mul on kodus väheldane hulk kunagi nii pompöösseks peetud riiulikaunistajaid – eestiaegne Nobeli laureaatide sari, punases kalinguris, hõbepaberid seljas narmendama kulunud. Muist neist on kunagi loetud, aga enamasti on nad lugemata, oodates kannatlikult aastakümneid, et keegi nad riiulist välja võtaks ja lahti teeks. Liigutasin kõhklevalt sõrme üle raamatute ja langetasin selle Bjørnstjerne Bjørnsoni “Mary” kohal. Ega siis Fosse pole esimene norrakas, kes Nobeli saab, Bjørnson sai selle 1903. aastal “as a tribute to his noble, magnificent and versatile poetry, which has always been distinguished by both the freshness of its inspiration and the rare purity of its spirit“. Olgu ära märgitud ka teised Norra nobelistid: Knut Hamsun ja Sigrid Undset, kes on meile vast tuttavamad.

Ja suur oli minu imestus, kui väärika nobelisti teos osutus tõsisemal tudeerimisel klassikaliseks naistekaks! Kes oleks võinud seda arvata? Oli ikka kange isu pooleli jätta, aga lõpuni lugesin ja lõppude lõpuks ei kahetsenud midagi. Vanade raamatute lugemise suur pluss, isegi kui nende keel ja sisu näib iganenud, on nimelt see, et endale meelde tuletada, kust me tükkis oma keele ja kirjandusega tuleme. Antud raamat on maakeeli ilmavalgust näinud aastal 1937 (kordustrükk Ortolt 1953), seega peaks ta sõnavara ja lausestus mitte liiga igandlik olema, aga võta näpust – lugedes tundus ta päris mannetu, nagu veidratest juppidest kokku traageldatud, justkui sõidaks setukaga mööda munakiviteed, mis muudkui raputab, sujuvust ei olnud üldsegi. Eessõna oli raamatu tummisem osa, seal kodanik Ernst Raudsepp näis ka justkui pisut välja vabandavat järgnevat kirjatööd ja andis mõista, et see mitte kirjaniku tugevamate teoste hulka ei kuulu, olla tema viimane romaan ja et “hilisem boheemitsev noorpõlv tembeldas ta kogu täiega kodanliku läbilõikemoraali propagandašefiks”.

Romaan üritab oma ajale kohaselt kokku viia agraarnorra ja mondäänse Pariisi eluhoiakuid, mis teps mitte väga hästi ei taha ühilduda. Lühidalt: raamatu esiosa katsub meile konarlikult ühe sugupuu käekäiku tutvustada, et seeläbi jõuda romaani kandva tegelaseni, kelleks on piltilus norra neiu Marit (hilisem Mary, ta nimelt leiab, et see olla talle sobivam), kes pärineb auväärsest ning jõukast Krogide sugupuust, mille muist harusid on Ameerikamaal päratu rikkaks saanud. Ka teatav tõuparanduslik momentum on olemas – nimelt kõik Krogide meessoost isendid olla särasilmsed ja peenejoonelised, hollandi veri, naised seevastu raskemate vormidega – neiu Maritis aga olla imeväärselt põimunud mõlemad omadused. Jõukast Norra maamajapidamisest kandub tegevus õige pea Pariisi – niipea, kui peretütar on sirgunud neiuikka, ei tule tal kosilastest kauniduse tõttu puudust, tema saatusele saab otsustavaks aga antagonistlik paar – ebatavaliselt mehelik, mitte liigselt etiketti järgiv ja seetõttu ohtlikuna mõjuv sõjaväelane Franz Röy (väga naljakas oli seda Röy nime lugeda, eks ta peaks ikka see kriipsuga o olema, aga jätan kirjapildi muutmata) ja igati lihvitud, aupaklik ning hea päritoluga Jörgen Thiis, kes osutub muidugi viletsaks mehematerjaliks.

Edasi juhtub see, mis sellistel puhkudel ikka, naisterahva hingelised kõhklused, üsna meelevaldne otsustamine vale mehe kasuks, hirmsad üleelamised ja õnnelik lõpp.

Mis selles raamatus siis õpetlikku on, võidakse nüüd nõutult küsida. Katsuge ainult endale ette kujutada, et naisterahval ei olnud õrnematki aimu, kuidas oma eluvalikuid hallata. Kuidas keset kõike seda lapsikut jama tõuseb lugejas äratundmine, et need äärmiselt ebaloogilised valikud, mida kangelanna teeb, on täpselt see, kuidas me käitume ka sada aastat hiljem. Pole ju meilgi, palju vabamal põlvkonnal, mingit garantiid, et me armastuses õnne leiame, et tuleb laiaõlgne kangelane, kes meid elumerest välja kannab, teki sisse mähib ja kamina ette sooja viib, lisaks veel pakkudes kätt ja südant. Aga moraalseid kõhklusi, ümbritsevate hukkamõistu, sotsiaalseid norme, igasugu “ajastu ahistavaid asju” jagub meilegi küllaga.

Kokkuvõttes võib öelda, et Mudlumi soovitused raamatus “Kalender on mu nimi” on tugevad ja sügavalt mõtlemapanevad. Norra nobelisti loodud lugu annab lugejale sügava sissevaate inimolemisse ja ühiskonna dünaamikasse. Raamat räägib võimsalt isiklikust arengust, vastupidavusest ja inimlikkusest ning pakub palju mõtteainet. Tihti on raamatud nagu see tõeliseks varaks, millest ammutada inspiratsiooni ja õppetunde. “Kalender on mu nimi” on kahtlemata väärt lugemist neile, kes otsivad sügavamaid lugusid ja mõtteainet oma ellu.