Meretuuleparkide arendajad: 200 miljonit dotatsiooni on ülepaisutatud hinnang | Majandus

Tere tulemast Eestisse, kus meretuuleparkide arendajate ambitsioonikas plaan saada 200 miljonit eurot dotatsiooni on tekitanud palju vaidlust ja küsimusi majanduse valdkonnas. Kas see summa on tõesti ülepaisutatud hinnang või just õige investeering tulevikku? Kuigi taastuvenergia on üha olulisem teema maailmas, tekib küsimus, kas Eesti on valmis selliseks suuremahuliseks investeeringuks. Selles arutelus õhutatakse kaaluma erinevaid seisukohti ja võimalikke tagajärgi sellele olulisele otsusele.

Eestis ei ole praegu meretuuleparke, ehkki esimene niisugune projekt algatati juba 2006. aastal, mil Enefit Green alustas Hiiumaa ala projektiga.

Praeguseks on Eesti vetes hoonestusloa menetluse juba alustanud või alale enampakkumise võitnud viis ettevõtet: Enefit Green, Saare Wind Energy, Tuuletraal, Utilitas Wind ja Ignitis Renewables. Hoonestusloa taotlused on esitanud veel Sunly, Rootsi taastuvenergiafirma Eolus ja taastuvenergiaprojektide suurrahastaja Copenhagen Infrastructure Partners/CI NMF. Lisaks arendavad Eesti ja Läti ühiselt Elwindi projekti.

Hiljuti Liivi 1 ja Liivi 2 enampakkumise võitnud Leedu ettevõtte Ignitis tuulepark on plaanide järgi neist suurima, 1600-megavatise võimsusega.

Utilitas alustas Saare-Liivi 5 arendust 2021. aastal ja selle tuulepargi kavandatav võimsus on 1200 megavatti.

Utilitase kontserni juht Priit Koit põhjendas plaani meretuulepark rajada ERR-ile sellega, et regiooni ühe juhtiva taastuvenergia tootjana tegelevad nad peaaegu kõigi taastuvenergia valdkondadega ja nende eesmärk on hiljemalt 2030. aastaks oma tegevus süsinikneutraalseks muuta.

“Selle eesmärgi täitmiseks rajame kogu piirkonnas uusi taastuvenergia tootmisvõimsusi, investeerime päikese- ja tuuleenergiasse ning viime ellu esimest rohelise vesiniku pilootprojekti,” lausus Koit. “Samal ajal toetame näiteks Eesti sünkroniseerimist Mandri-Euroopa võrguga, pakkudes Eleringile selleks sobilike seadmetega võrgu stabiliseerimisteenust.”

Koit märkis, et kliimaeesmärkide täitmine ja mõistliku hinnaga elektrivarustuse tagamine on äärmiselt suur väljakutse ja selleks tuleb kasutada parimaid saadaolevaid võimalusi.

“Soodsaima lahenduse annab tootmisportfell, mis töötab maksimaalselt just siis, kui meil energiat kõige rohkem vaja on, see tähendab, et me ei saa vaadata ainult seda, kui palju üks või teine tootmisseade elektrit võiks aasta lõikes kokku toota, vaid ka seda, millal see toodab,” sõnas Koit.

Kuna Eesti kliimas ületab talvine elektritarbimine suvist kolm korda ja soojuses on vahe kümnekordne, on Koidu sõnul oluline rajada tootmisportfelli allikaid, mis töötavad maksimaalselt just neljandas ja esimeses kvartalis.

“Mida rohkem on selliseid allikaid, seda vähem on vaja toota elektrit tasakaalustavatest, fossiilkütustel töötavatest jaamadest ja energiaportfelli koguhind on soodsam,” ütles Utilitase juht. Sellest tulenevalt on Koidu sõnul arusaadav, et Eesti riigi eesmärkides on 2030. aasta sajaprotsendilise taastuvelektri eesmärgi täitmiseks nähtud rolli nii maismaa- kui ka meretuuleparkidel..

Samas rõhutas Koit, et Utilitas arendab aktiivselt ka maismaatuuleparke, paraku on aga ainult nendega 2030. aasta eesmärkide saavutamine küsitav. Ta viitas ka riigikontrolli jaanuari lõpus avaldatud aruandele, mille kohaselt on praeguse seisuga suhteliselt kaheldav, et Eesti saavutab 2030. aastaks seatud eesmärgi toota Eestis taastuvatest allikatest elektrit aastas vähemalt sama palju, kui Eestis aasta jooksul elektrienergiat kokku tarbitakse.

Maismaatuul võib ebaõnnestuda

Saare Wind Energy alustas Saaremaal arendust 2015. aastal ja kavandatav võimsus on sellel meretuulepargil 1400 megavatti.

Tuulepargi arendaja Kuido Kartau oli Koiduga sama meelt: ta märkis, et ehkki ta ei soovi maismaatuulega vastanduda, ei näe ta selles sektoris kedagi, kes teeks ka päriselt asju nii, et oma projektid 2030. aastaks valmis saaks. Seetõttu peaks meretuul tema hinnangul kas või varuplaanina olemas olema.

“Mulle tundub, et maismaatuul võib ebaõnnestuda. Seetõttu peaks meretuul olema kas või plaan B-na laual olemas. Ka meie projekt pole täna veel investeerimisotsust teinud,” tõdes Kartau. “Nüüd on küsimus, kas investeerime üle kolme miljardi või ei. Kui sel hetkel teeb keegi hästi odavalt elektrit, mis tekib iseenesest, siis seda investeerimisotsust pole vaja teha. Aga näeme suurt ohtu, et seda ei juhtu ja kui viie aasta pärast hakata ühiskonnana liigutama, et muud teha, oleme kaotanud viis aastat, aga ka väga palju Eesti konkurentsivõimet.”

Koit tõi välja, et 2030. aasta eesmärkide täitmiseks tuleb vähendada fossiilsete kütuste kasutamist võimalikult kiiresti, kusjuures parima lahenduse annab tema hinnangul erinevate taastuvenergiaallikate kombinatsioon, mis toodab maksimaalselt energiat ajal, mil seda kõige rohkem tarbitakse.

“Peame kasutama nii taastuvenergiaallikate kui ka tasakaalustavate võimsuste rajamisel lahendusi, mis on reaalselt selles ajakavas püstitatavad. Lisaks on kõige tõhusam ja lõpuks ka odavam lahendada mitme sektori väljakutseid samaaegselt, mille näiteks on nii koostootmisjaamad kui ka näiteks meie Tallinnasse rajatav rohevesinikutootmine, kus tootmisprotsessis tekkinud jääksoojuse saame suunata kaugküttevõrku,” lausus Utilitase kontserni juht.

Kliimaministeeriumi arvutuste järgi on börsielektri aasta keskmine hind 2030. aastal 66 eurot megavatt-tunnist.

Koit märkis, et välisekspert Aurora Energy Research on prognoosinud Eesti keskmiseks elektrihinnaks 2030. aastal 2022. reaalhindades vahemikus 65-72 eurot megavatt-tunnist, mis sõltub paljudest erinevatest faktoritest ja eeldustest nii tootmisportfelli kui ka energiakandjate ja CO2 kvoodi maksumuste osas, kusjuures nii maismaa- kui meretuuleparke sisaldav stsenaarium on kõige soodsam.

“See tuleneb eelkõige sellest, et suurem toodang meretuuleparkidest esimeses ja neljandas kvartalis, mil elektritarbimine on samuti kõige kõrgem, vähendab sel ajal vajadust toota elektrit oluliselt kallimatest fossiilsetest allikatest,” selgitas Koit.

Leedus hinnatakse 15 aasta riigiabi kuluks kokku 193 miljonit

Dotatsiooniootuse kohta sõnas Koit, et konkureeriv vähempakkumine maismaa ja meretuuleparkide turuletoomiseks kahesuunalise hinnavahelepingu näol on Euroopas tavapraktika. See võimaldab taastuvenergia tootjatel esitada pakkumine, mis katab tootmisseadmete rajamise ja käitamisega seotud kulud ning samal ajal kaitseb tarbijaid ebastabiilsete turuhindade vastu perioodidel, kui elektrihinnad on kõrged.

“Kuidas see toimib? Tootja esitab konkureerival vähempakkumisel omapoolse pakkumise elektri müügiks teatud hinnaga, mida nimetatakse referentshinnaks. Võidab tootja, kes esitab pakkumisel kõige madalama referentshinna taseme. Turuhind on aga dünaamiline ja muutuv, sõltudes elektrienergia turu nõudlusest ja pakkumisest ning teistest teguritest nagu kütusehindade kõikumised. Kui turuhind ületab referentshinna, siis tootja maksab ülejääva summa tagasi riigile. Kui turuhind on madalam kui referentshind, siis makstakse tootjale puuduv summa hüvitamiseks,” rääkis Koit.

Koit lisas, et Eesti lähipiirkondadest on Leedus hinnavahelepinguga (CfD) oksjon meretuulepargi rajamiseks juba käimas ja Euroopa Komisjonilt riigiabiloa saanud ning Poolas juba toimunud, samalaadset lahendust kasutatakse paljudes teistes Euroopa riikides.

“Kusjuures Leedus on hinnatud meretuulepargi CfD-ga seotud riigiabi suuruseks 15 aasta vältel ca 193 miljonit eurot kogu perioodi peale kokku, mitte miljardeid eurosid, nagu on meil avalikkuses väidetud olevat meretuulepargi riigiabi kuluks,” lausus Koit.

Ka Kuido Kartau ei pidanud välja käidud dotatsioonikulu realistlikuks.

“Kui hind on liiga madal, toetab riik tootjat, ja kui kõrge, võtab riik kõrgema hinna endale,” selgitas Kartau dotatsiooniloogikat. “Ringlevad mingid numbrid, et 200 miljonit eurot kulub aastas toetuseks. Ma ei ole näinud, mis eelduste alusel on need numbrid saadud. Kui oma eeldusi vaatan, on asi täitsa teistmoodi. 2022. aasta näitel oleks Eesti riik sellest kõrgest hinnast teeninud pool miljardit eurot, kui oleks tollel hetkel valitsuse pakutud hinnaga CDF sõlmitud.”

Kartau lisas, et tõenäoliselt on mingit toetust tarvis, aga kindlasti mitte 200 miljonit eurot aastas, see pole realistlik hinnang.

Täpseid summasid ei osanud Kartau välja tuua, kuid tõdes, et kui elektritootjat toetada, siis toob see tegelikult turuhinda alla.

“Kõlab vastukäivalt, aga kui annad midagi turule, turul osalejatele, siis turg käitub ratsionaalsemalt ja toob kõigi jaoks hinna alla,” lausus Kartau.

Hinnaprognoosis on alati kristallkuulielement

Milline on börsielektri keskmine hind 2030. aastal, sõltub Kartau sõnul tootmisvõimsusest ja tarbimismahtudest.

“Vaatamata kõigile analüüsidele on alati olemas kristallkuulielement – kes mida näeb. Peamiselt vaatame arendajana, kuidas saaks selles asukohas, kus me arendame ja mis meie arvates on väga hea nii keskkonnamõjude kui ka tehnilises mõttes, teha kõige paremaid tehnilisi ja muid lahendusi, et elektri omahind, mis sealt välja tuleb, oleks võimalikult mõistlik,” lausus Kartau.

Kartau rõhutas, et elektri tootmishind ja börsihind pole alati üks-ühele sama, aga pikas perspektiivis on börsil hind madalam, kui seda toodetakse mõistlikul viisil.

“Arvame, et suudame selles pargis toota elektrit igal juhul mõistlikul viisil ja see hind on igati konkurentsivõimeline. Me ei näe, kes ja mis tehnoloogiaga teeks seda kasumlikumalt ja odavamalt,” tõdes Kartau ja lisas, et võib-olla õnnestub see suvisel päeval päikesega, aga Eestis pole kogu aeg suvi. “Ükski süsteem ei saa ainult päikesepaneelidel või meretuulepargil või ka põlevkivil püsida.”

Meretuuleparki rajada ei ole tema sõnul tegelikult väga keeruline ega ka väga kulukas – on ka märksa kulukaimaid asju. Kartau märkis, et kui suur osa Euroopast, targemad ja edukamad riigid seda teevad, siis äkki nad ei teegi kõik väga suuri vigu.

Investeeringu puhul on tähtis ka tasuvus ja Kartau ütles, et küpsetel turgudel, näiteks Saksamaal võib see olla madalam, sest tarbijad on olemas ja ka riigid käituvad oma toetusmehhanismidega kogu süsteemis targemalt ja ettearvatavamalt. Seetõttu on turg valmis võtma madalamaid kasumimarginaale, sest kõik hindavad stabiilsust.

“Eestis tulid ilmselgelt head sõnumid meretuule jaoks kaks nädalat tagasi, aga jätkuvalt pole detailid paigas. Võrreldes mõnede riikidega on suhteline ebaselgus ja pole päris selge, kuidas asjad käivad, mis tekitab ka suuremat ootust selle kasumlikkusele,” lausus Saare Wind Energy juht, kuid lisas, et üldjoontes ei ole energeetika ülikasumlik ettevõtmine, välja arvatud mõne firma jaoks 2022. aastal.

Utilitase kontserni juht sõnas, et meretuulepargi täpsed rahalised arvutused on arendajatel alles välja selgitamisel ja sõltuvad muu hulgas keskkonnapiirangutest, geoloogilistest ja muudest mereoludest, tehnoloogia, iseäranis vundamendilahenduse valikust ning maksumusest, tarneahela piirangutest, investeerimiskuludest, kapitali kättesaadavusest ja hinnast ning mitmetest teistest teguritest, mis kõik täpsustuvad selleks ajaks, kui pakkumised on reaalselt vaja esitada.

Meretuulearendajad on riigi suunamuutusega rahul

Koit tõi välja, et kõikide tänaste valitsuserakondade valimisprogrammides seisab lubadus meretuuleparke rajada ning nende rajamise tähtsusest on Eestis räägitud ja lähiriikides ettevalmistusi tehtud juba aastaid.

“Kokkuvõttes, tasakaalus portfell, kus on erinevad allikad ja mis töötavad siis, kui meil on kõige suurem tarbimine, on tarbija vaatest kõige soodsam. Ühelt poolt viiekordistatakse taastuvelektri tootmine, mis toob turule soodsa taastuvelektri ja surub börsihinda alla. Teisalt lubati, et sellega ei suurene taastuvenergia toetus tänasega võrreldes,” lisas ta.

Taastuvenergiavõimsuste rajamise tulemusel ületavad Koidu sõnul riigi tulud kokkuvõttes tehtavad kulud, sest nii maismaa- kui meretuulepargi enda ehitamine kui ka uued tööstusinvesteeringud panustavad nii riigieelarvesse kui ka lisandväärtusena majandusse laiemalt.

Kartau lausus, et viimased uudised on ilmselgelt head ja riik liigub õiges suunas,

“Meretuule poolt ma ei tahaks maismaad vaidlustada,” ütles ta. “Üldjoontes on asjad hästi, liigume edasi ja pakume lahendusi, kui need süsteemi sobivad.”

Oktoobris avaldas kliimaministeerium plaani, et Eesti sajaprotsendiline taastuvelektri eesmärk aastaks 2030 on täidetav maismaatuuleparkidega, mille rajamist toetatakse kuue teravatt-tunni ulatuses elektritoodangu hinnagarantiiga, mille tase selgub vähempakkumistel.

Kahe nädala eest kiitis aga valitsus ootamatult heaks hoopis kulukama lahenduse, mille käigus antaks vähempakkumistel hinnagarantii suuremale tootmismahule nelja pluss nelja teravatt-tunni ulatuses, millest osa on reserveeritud meretuuleparkide rajamiseks. Nende rajamine läheb elektritarbijatele ja ühiskonnale maismaaparkidest kallimaks.

Kliimaminister Kristen Michali sõnul on eesmärk madalam elektri hind. Energeetik Arvi Hamburg ütles aga riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjonis, et meretuuleparkide kulu on maismaa omadest tunduvalt suurem ja seetõttu tuleb ka toetus neile kõrgem.

Kokkuvõttes võib öelda, et meretuuleparkide arendajad on veendunud, et 200 miljoni euro suurune dotatsioon on ülepaisutatud ning ei ole proportsionaalne tegelike kuludega. See on tekitanud pingeid valitsuse ja arendajate vahel ning tõstatanud küsimusi rajatavate tuuleparkide tasuvuse kohta. Samas on oluline arvestada, et taastuvenergia arendamine on oluline keskkonna ja majanduse jaoks ning võib tuua kaasa pikaajalisi kasutegureid. Oluline on leida tasakaal arendajate ja valitsuse vahel ning tagada jätkusuutlik ja tulevikku suunatud energia tootmine.