Meelis Oidsalu: sõja võitmine on lääne jaoks viitsimise küsimus | Arvamus

Tere tulemast, head inimesed! Täna räägime me Meelis Oidsalust, kelle arvamusartikkel “Sõja võitmine on lääne jaoks viitsimise küsimus” on tekitanud suurt kõneainet. Oidsalu väidab, et lääne riikidel on vaja rohkem tahet ja pühendumust, et võita sõdu ning kaitsta oma väärtusi. Tema väidetel on tekitanud nii toetust kui vastuseisu ning on tõstatanud olulisi küsimusi meie ühiskonna tuleviku kohta. Meie vestlus Meelis Oidsalu arvamuse üle algab kohe.

Ukraina võidule aitamine nõuab läänelt häbiväärselt väikest pingutust. See on rohkem viitsimise küsimus. Me ei taha ju ajalukku minna kaotajatena, kes lihtsalt ei viitsinud võita, märgib Meelis Oidsalu Vikerraadio päevakommentaaris.

Veetsin osa nädalavahetusest Müncheni julgeolekukonverentsi arutelusid jälgides ja sain kummastava kogemuse osaliseks. Konverentsil räägiti tervikuna seekord märksa õigemat juttu kui mullu, mil Hiina veidi segaduses lääne silme all oma silmakirjaliku rahuettepanekuga laias.

Nüüd rääkis rahukonverentsi korraldamisest hoopis Volodõmõr Zelenski ise, rääkis kohapeal, mitte video vahendusel. Endiselt positiivselt sõjakas, endiselt vaba maailma liidri väärilise kõnega.

Kõik konverentsi esinejad, keda kuulama sattusin, ajasid erakordselt mõistlikku juttu, isegi see Ameerika vabariiklasest senaator, keda Kaja Kallas ühe arutelupaneeli ajal ebaeestlaslikult sõitles. Kallas sai endale bravuuri lubada, kuna NATO peasekretäriks ta vist ikkagi ei saa ja publiku reaktsioonidest nähtus, et tegemist oli konverentsi ühe vaieldamatu superstaariga. Meie peaministri üleskutse hoiduda teise maailmasõja eelsete vigade kordamisest oli vaid üks mitmest repliigist, mida tugeva vaheaplausiga tunnustati.

Seekordse konverentsi muutiski painavaks asjaolu, et kõik osalejad ajasid mõistlikku juttu, aga see jutt kõlas nagu petujutt. Pilt ja heli ei lähe omavahel kokku. Ühes teises Saksamaa linnas pesitsenud Ramsteini koalitsioonil oli aasta tagasi märksa rohkem kaalu kui Müncheni kajakambril. Nüüd on Ramstein pildilt kadumas ning abi Ukrainale kuhtumas. Mis kasu on õigematest mõtetest, kui otsused jäävad otsustamata ja teod tegemata?

Ukraina sõda oli kuni Ukraina mulluse vastupealetungi toppamiseni lääne jaoks justkui mingi võlusõda või “Sõrmuste isanda” triloogia. Koledustest hoolimata, mida Ukraina on pidanud läbi tegema, võib väita, et mingid asjad kulgesid sõja hakul uskumatult hästi, justkui nõiaväel.

Me ei oodanud, et Ukraina vastu peab Venemaa algsele rünnakule. Ei osanud arvata, et venelased nii hoolimatult ennast vastu Ukraina kaitset puruks peksavad, end nii sihikindlalt hävitavad. Ei oodanud sedagi, et lääs juba sõja esimesel nädalal ümber häälestub ning et Euroopa Liidust üleöö sõjaline liit kasvab.

Võlur Valeri Zalužnõi lahkumisega Ukraina kaitseväe juhataja kohalt sai Ukrainas imede aeg kardetavasti läbi. Lääne pealinnades on vastupealetungi toppamine mõjunud kainestavalt, kohati ka kangestavalt. Õhus on nostalgiat sõja maagilise perioodi järele. Kuigi, kui järele mõelda, siis ka see Ukraina sõjamaagia polnud päris maagia.

Kahest sõja-aastast kokkuvõtteid tegevad analüütikud on tõdenud, et sõja esimeste päevade ja nädalate saatus oli tegelikult noateral. Ukrainlased ei suutnud Kiievit organiseeritult kaitsta ja neid päästis ainult nende usaldus tekkinud kaose vastu: juhitamatuks muutunud olukorras anti otsustusõigus peastaabist alla sõjaväljal võitlevate üksuste ülematele.

“Oleme siiani Ukraina esialgse sõjaõnne lummas või siis vähemalt teeme näo, et kogetud imed olid päris.”

Kokkuvõttes päästis Kiievi mitmete sõjaliste ülemate otsuste summa, mis oleks vabalt võinud viia ka teistsuguse tulemuseni. Oleme siiani Ukraina esialgse sõjaõnne lummas või siis vähemalt teeme näo, et kogetud imed olid päris ja meil on millegipärast õigus nende jätkumist loota.

Eesti tabas lääne kainemisvajaduse esimesena ära. Mullu detsembris kiitis valitsus heaks Ukraina sõja võitmise strateegiapaberi, milles näidati lihtsate arvutuste toel, et sõja võitmiseks polegi imesid vaja. Pole vaja isegi kangelastegusid. Piisab sellest, kui Ukrainat toetavad riigid panustavad oma sisemajanduse kogutoodangust 0,25 protsenti aastas Ukraina sõjaliseks abiks.

Eesti valitsus tegi strateegiat heaks kiites ka nelja-aastase rahastusotsuse. Me peaaegu et ei märganudki seda otsust, see ei võtnud meilt tükki küljest, ka mitte eelarvelise kitsikuse tingimustes.

On mõistlik eeldada, et sarnases proportsioonis pühendumine on ka teistes liitlasriikides poliitilise tahte ja mitte majanduslike võimaluste taga kinni. Valiku peaks veelgi lihtsamaks tegema asjaolu, et Ukraina sõjaline toetamine tähendaks enamjaolt täiendavaid tellimusi lääne enda sõjatööstusele, mis uues julgeolekuolukorras niikuinii turgutamist ja arendamist vajab.

Ameerika Ühendriigid kulutasid Afganistani sõja ajal Talibaniga võitlemiseks igal aastal kaks korda rohkem, üle 0,5 protsenti oma SKP-st, ja nad tegid seda 20 aastat järjest. Seejuures oli Afganistanis toimuv Ukrainaga võrreldes märksa vähem intensiivne, pigem politseiline kui sõjaline missioon.

Eesti välja pakutud võidustrateegia geniaalsus ei seisne selles, et see oleks tohutult ambitsioonikas ja pingutust nõudev, vaid et sealt turritab välja üks teistpidi ebamugav tõde, mida lääne valitsused pole tahtnud tunnistada või siis oma valijatele selgitada: Ukraina võidule aitamine nõuab läänelt häbiväärselt väikest pingutust. See on rohkem viitsimise küsimus. Me ei taha ju ajalukku minna kaotajatena, kes lihtsalt ei viitsinud võita. Tegelikult pole isegi võidust vaja rääkida, küsimus on inimväärikuse kaitses selle kõige julmema rüvetamise eest.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

In conclusion, Meelis Oidsalu’s belief that winning a war is simply a matter of western countries’ willingness is a thought-provoking and controversial viewpoint. While some may argue that it oversimplifies the complex nature of war, it also prompts us to reconsider the role of determination and persistence in achieving victory. Oidsalu’s perspective challenges us to reassess our assumptions about military conflicts and forces us to confront uncomfortable truths about the nature of warfare. Ultimately, his views serve as a reminder that the outcome of war is often shaped as much by mindset and determination as it is by military strategy and strength.