Meelis Oidsalu: #maolenvenelane kampaania läks uuele ringile | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Meelis Oidsalu on käivitanud kampaania #maolenvenelane, et tõsta teadlikkust Venemaa mõjutustest Eesti ühiskonnas. Oidsalu soovib murda eelarvamusi ja näidata, et eestlased ja venelased saavad koos elada rahus ja harmoonias. Tema kampaania on nüüd uuele ringile läinud, kutsudes rohkem inimesi üles jagama oma lugusid ja seisukohti sotsiaalmeedias. Oidsalu soovib innustada avatud ja ausat arutelu, et luua tugevam ja ühtsem Eesti ühiskond.

Infooperatsioonide puhul ei saa teksti vaadelda lahus asjaolust, et loosungit kasutatakse agressiooni korraldavas riigis agressiooni õigustamiseks. Kultuuriinimesed peaksid teksti ja konteksti vastastikusest sõltuvusest eriti hästi teadlikud olema. Poliitilise kunsti roll on selliseid sõltuvusi esile tuua, leiab Meelis Oidsalu Vikerraadio päevakommentaaris.

Käisin paari nädala eest vaatamas üht huvitavat poliitilise teatri etendust. MTÜ R.A.A.A.M. tõi eelmise aasta lõpus välja viiteistkümne eestivenelasega tehtud intervjuudel põhineva lavastuse “#Ярусский / #Maolenvenelane”, lavastajaks Venemaalt Eestisse pagenud Julia Aug, kes Narva Vaba Laval edukalt on Eestimaist teatrikarjääri alustanud.

Lavastuse pealkiri on inspireeritud mullu septembris Eesti avalikkust ja jõuametkondi häirinud “Я русский” (ma olen venelane) ning “Sila v pravde” (jõud on tões) kirjadega autokleebiste kampaaniast, millesse Eesti politsei kiirelt sekkus, sest tegemist oli selleks ajaks juba Venemaal laialt levinud sõjapooldajate kampaanialoosungitega.

Et sõnapaar “Я русский”omas selle autokleebiste kampaania käigus selgeid Venemaa agressiooni toetamise kaastähendusi, seda kinnitasid isegi Keskerakonna juht Mihhail Kõlvart ning eurosaadik Jana Toom. Kõlvarti sõnul oli kampaania taga “näha soovi meelega provotseerida ja poliitilisi pingeid tekitada”. Seega on ka Eesti venekeelse kogukonna poliitilised juhid toimunu provokatsiooniks kvalifitseerinud.

MTÜ R.A.A.A.M. ja Julia Augi lavastus kipub aga “Я русский” kampaaniat tagantjärele rehabiliteerima. Üks lavastuse tarbeks intervjuu andnu ütleb päris etenduse lõpus järgmist: “Väljend “ma olen venelane” iseenesest tähendab ainult minu rahvust. Rohkem ei peaks politseinikud ega teisedki inimesed selles midagi nägema. See, et ülejäänud mõtlevad midagi sinna juurde, võimalik, et mõtlevad isegi õigesti, see pole tähtis. Meil on seadus, kus seisab kirjas õigus, öelda, et ma olen venelane, ma olen ukrainlane, ma olen eestlane. Kõik.”

Mõistagi ei väljenda dokumentaallavastus ainult lavastaja seisukohti, aga lavastust puudutavates intervjuudes ja ka mitmes arvustuses leiab see näidendi lõpulõik heakskiitvat osutamist ja soosivat ülekorrutamist. Septembrikuiselt autokleepsude infooperatsioonilt kooriti “#Ярусский / #Maolenvenelane” lavastuses ja selle kriitikas poliitiline ja olulistikuline kontekst, politsei reaktsiooni sellele serveeriti kui seaduserikkumist.

Miks sellest üldse rääkida? Mitte sellepärast, et halvustada Augi lavastust või karistada tähelepanuga kuidagi inimest, kes soostus selle tundliku dokumentaalprojekti jaoks intervjuud andma. Pigem selle teadvustamiseks, et poliitiline kunst ja seda kiitvad kriitikud võivad keerukate nähtuste mõistmise soodustamise asemel neid hoopis arusaamatuseni lihtsustada.

“Miks selles lavastuses kontekstisõltuvust eiratakse ja selle eiramist söakuse pähe kiidetakse?”

Infooperatsioonide puhul ei saa teksti – üht iseenesest süütu sisuga loosungit – vaadelda lahus kontekstist, asjaolust, et seda loosungit kasutatakse agressiooni korraldavas riigis agressiooni õigustamiseks. Kultuuriinimesed peaksid teksti ja konteksti vastastikusest sõltuvusest eriti hästi teadlikud olema. Poliitilise kunsti roll on selliseid sõltuvusi esile tuua. Miks selles lavastuses kontekstisõltuvust eiratakse ja selle eiramist söakuse pähe kiidetakse?

Eestivenelasest endast loob MTÜ R.A.A.A.M. lavastus pildi, mis ühelt poolt on kõvasti ilustatud, teisalt veidi opakas. Ühtki päris putinisti, keda meil uuringute järgi peaks kõvasti jaguma, laval ei näe. Tegijate väitel ei õnnestunud neid intervjuuks nõusse saada.

Muret selle üle, et lavastus ilustab tegelikkust, avaldas ka produtsent Märt Meos ise. Sõda hukka mõistvatest eestivenelastest jätab lavastus mulje kui inimestest, kelle peamine mure on Ukrainas toimunu taustal end ikkagi kuidagi veenvalt ohvrina serveerida. Justkui oleks ohvristaatus eestivene enesetaju ainuvõimalik nurgakivi. Mina eestivenelastest nii halvasti pole osanud arvata.

Tegijate kinnitusel oli lavastus mõeldud eelkõige eestikeelsele publikule, sellest lähtuvalt valiti eestivenelasi esitama ka eestikeelsed näitlejad. Mil viisil eestivene meelsusprobleemi ilustav, hiljutist provokatiivset infooperatsiooni ühekülgselt õigustav ja eestivenelasi ohmakaina näitav lavastus sildu ehitama peaks, jääb arusaamatuks. Kõik õilsad kavatsused polegi määratud õnnestuma.

Julia Augi lavastuse lähteimpulss – märgata ja naeruks panna ülepingutusi Eestis aset leidva meelsuskontrolli vallas – on aga järgimist väärt. Sellest tõukudes juhin tähelepanu kaitseliidu infosõdalaste peetava Propastopi blogi 22. jaanuari postitusele, kus paljastatakse Eesti tanklate makseterminalide ekraanidel seni märkamata jäänud nn putinismiilminguid. Keelevalikuid kuvatakse teadupärast automaattanklate makseterminali ekraanil riigilippudega.

Propastopi vabatahtlikud külastasid jaanuaris tanklaid ja leidsid, et Venemaa Föderatsiooni lippu kasutavad kütuseautomaatide menüüs vene keele sümbolina kõik kuus suuremat kütusemüüjat. Propastop selgitab, et “nii levitatakse Eestile kahjulikku arusaama, et Venemaal on õigus esindada kõiki vene keelt rääkivaid inimesi. Seda Russki miri ehk Vene maailma propagandanarratiivi kasutab Vladimir Putini režiim agressiooni õigustamiseks ja vaenu külvamiseks kõigis naaberriikides.” Selle 22. jaanuari Propastopi postituse oleks vabalt võinud avaldada ka huumoriportaalis lugejakiri.ee. Või siis ainult seal.

25. jaanuari Õhtulehe teatel politsei- ja piirivalveamet tanklate menüüdes esineva Vene lipu näol agressiooni toetamise märke ei näinud, kuigi usinamad tanklaketid on juba teatanud lipu eemaldamisest tankla menüüst.

Ka demokraatlikus riigis võidakse meelsuskontrolli küsimustes üle pingutada. Võimuliialdustest ja nende ohust tuleb alati rääkida, nii tobedate kui ka tõsiste liialduste ohust, nii sõja kui ka rahu ajal. Kui arvestada, milline möll käis eestikeelses arvamusruumis Nõukogude monumentide teisaldamise küsimuses, siis pole Eestis üldiselt põhjust kurta selle üle, et meelsuskontrolli ohtudest väljaspool teatrilava juttu teha ei märgataks.

Julia Augi lavastuses kurdetakse Eestis üha süveneva eneseväljendushirmu üle. Jaak Allik võimendab Sirbis ilmunud arvustuses “Hirm” seda hirmuteemat märksa rohkem kui Augi lavastus ise. Vene agressiooni toetamise hirm on seadusega ette nähtud hirm. Täpselt samasugust hirmu tunnevad kõik seaduskuulekad inimesed ükskõik millise kuriteo kordasaatmise ees. Ka hirmu ennast pole vaja ülemäära karta.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. 

In conclusion, Meelis Oidsalu’s #maolenvenelane campaign has sparked a new wave of discussion and awareness about the Estonian-Russian relations. The campaign has brought attention to the experiences and perspectives of the Russian-speaking population in Estonia, shedding light on the challenges they face and the need for greater inclusivity and understanding. By initiating this important dialogue, Oidsalu has contributed to fostering a more cohesive and harmonious society in Estonia. It is clear that the #maolenvenelane campaign has resonated with many people and has the potential to bring about positive change in the country.