Marius Peterson: muusikast rohkem huvitab mind muusikute mõttemaailm | Muuseumid

Tere tulemast Eestisse! Tutvustame teile täna Marius Petersoni, andekat muusikut ja heliloojat, kes on tuntud oma sügavate ja keerukate mõttemaailma poolest. Teda huvitab mitte ainult muusika enda loomine, vaid ka muusikute mõttemaailma uurimine. Tema looming on paljudele inspireeriv ning paneb kuulajaid mõtlema ja tunnetama sügavalt. Kui olete muusikaarmastaja või olete huvitatud inimeste mõttemaailmade süvitsi uurimisest, siis ärge jätke võimalust külastada Eesti muuseume, kus saate rohkem teada Marius Petersonist ja tema muusikast. Ta on tõeline inspiratsiooniallikas ning tema looming väärib kindlasti tähelepanu.

Marius Petersoni tuntakse eelkõige Theatrumi näitlejana, kus ta on ka lavastanud ja olnud mitmete lavastuste helikujunduse autor. Vähem on teada tema tegevusest lauljana rahvusvahelise vanamuusika ansamblis Graindelavoix.

“See on ansambel, mille asutas umbes 20 aastat tagasi etnomusikoloogia antropoloog Björn Schmelzer, kes on isa poolt sakslane ja ema poolt flaamlane ning seotud väga Antwerpeniga. Viimased kümme aastat ka Lissabonis seoses perekonna asjadega. Ta asutas selle ansambli koos sõpradega. Sellele eelnesid katsetused teistsuguste koosseisudega,” rääkis Peterson.

Graindelavoix on oma nime saanud ühe Roland Barthes’i essee järgi, milles räägib terast või ivast. Tõlkes tähendabki ansambli nimi hääle tera või iva. Petersoni sõnul seostati ansambli algusaegadel nime kõige rohkem ansambli kõlaga, mis on terav.

“Teine ja võib-olla olulisem mõte on see tera, mis ühel kunstnikul ja lauljal on ja teisel millegipärast ei ole. Selle tera otsing või käivitamine on meie esimene eesmärk. Isegi kui on suur armastus keskaegse ja renessanssmuusika vastu, nii ühehäälse kui ka polüfoonilise, siis muusika ei ole selle ansambli peamine eesmärk, vaid see on mingi mõtlemisviis,” sõnas Peterson, kes on Graindelavoix’ga seotud olnud 15 aastat.

Petersoni rahvusvaheline lauljakarjäär sai hoo sisse 2003. aastal huvitava juhusena Poolas, kui ta pidi liturgilises draamas asendama üht tšehhi lauljat Jeesuse rollis. Tegelikult oli ta selleks ajaks juba kümme aastat Poolas lauljana tegutsenud.

“See oli 13. sajandi “Carmina Burana” käsikirja järgi, see on tuntud käsikiri, sest Carl Orff tegi sellest hiljem oma suurteose, aga ta ei kasutanud seal seda, mida meie. Nimelt lisaks ilmalikele lauludele on seal ka üks väga mahukas “Ludus Passionis” ehk kannatusaja mäng, mis hakkab peale vaikse nädala liturgias. Juba Maarja Magdaleena on sisse toodud, jalgade pesemine, seal on sündmused, kuidas nad lähevad kõik koos Õlimäele, kuidas Jeesus palvetab ja nii edasi,” lausus Peterson.

Tegemist oli ühe Poola teatri projektiga, kus osales ka Marcel Peres. Et Peterson oli teatriga juba ühe lavastuse teinud, kutsuti ta kõhklema löönud tšehhi laulja asemel Jeesuse rolli laulma. “See oli väga huvitav võimalus Marceliga kahekesi töötada ja selle salvestuse põhjal võttis Björn minuga ühendust,” lisas ta.

Petersonile on enda sõnul olulised väikesed legendid ja seosed ning omamoodi seos on ansamblil ka Eestiga. Graindelavoix’ asutamise üheks inspiratsiooniallikaks oli Björn Schmelzeril Werner Herzogi film “Klaasist süda”, milles on oluline osa muusikal ja kus laulab teiste seas Andrea von Ramm, kes on sündinud Padisel.

“Andrea von Ramm on Euroopa varajase muusika liikumises 1960-1970ndatel väga oluline inimene olnud. Muu hulgas inspireerinud Hortus Musicust ja õpetanud ka Eesti lauljaid. See seos on ka minu jaoks huvitav. Seal on üks stseen, kus nad istuvad mäe serval, Thomas Binkley mängib ja kõrge hääl, ilmselt siis Andrea von Ramm, laulab mingit Du Vair’i laulu. See on see minu Eesti seos Graindelavoix’ga, sest Adrea von Ramm muide mäletab Padist, temaga oli sellest juttu,” ütles Peterson.

2007. aastal käis ansambel Kagu-Poolas Jaroslawi festivalil, mida Peterson peab mõnes mõttes enda muusikast mõtlemise akadeemiaks, esimest korda laulmas. Siis olid nad veel täiesti tundmatu üksus ja enamasti neid Petersoni sõnul kusagil näha ei tahetud.

“Nad olid saanud maha väga palju vastukaja tekitanud salvestusega, aga üks väljapaistev plaadifirma mõtles, et riskib ning andis selle plaadi välja, nii nad jõudsid ka Poola. Sealse festivali juht oli andnud Björnile kaasa “Ludus Passionuse” salvestuse ja paar kuud hiljem tuli mulle Björni poolt kiri, mida ma nägin paar nädalat hiljem juhuslikult oma rämpspostis. Seal oli küsimus, et tal on uue plaadi esitluskontsert Poolas, kuhu tal pole ühtki lauljat võtta, kas ma oleksin huvitatud, et kava selgeks õppida ja tulla asendama,” meenutas Peterson.

Graindelavoix on Eestis esinenud vaid neljal korral. Esimest korda jõudsid nad siinse publiku ette tänu Arvo Pärdile.

“See on hästi kena lugu ja omade loogiliste ahelate tulem. Enne Arvo Pärdi keskuse avamist Laulasmaal sain kõne Nora Pärdilt, et kas ma ei liituks nendega, et mõelda, kuidas keskust avada. Me käisime nendega Laulasmaal koos ja ma võtsin kaasa ka mõned plaadid, kinkisin need Arvole ja Norale. Seal oli probleem, et keskus oli väike, aga külalisi, keda tahaks kutsuda ja tänada, oli palju. Suhe oli, et keskusesse mahub 150, aga kutsuda oleks vaja 450 inimest. Mul tekkis mõte, et kui on püha, siis kristlikus traditsioonis, ja mitte ainult, on olnud suure püha eel ka eelõhtu. Mõtlesin teha avamispäeva eelõhtu kuskil Tallinnas kirikus, kus lauldakse repertuaari, mis Arvo Pärti mõjutas, kui ta jõudis oma tintinnabulini, ja järgmine päev teha tsükliliselt Laulasmaal avamine,” rääkis Peterson.

“Mõni päev hiljem helistas Nora Pärt ja küsis, mis plaat see on, mis sa kinkisid, Arvo on teises toas ja kuulab seda. Me olime selle Graindelavoix’ga salvestanud ja nad küsisid otse, et kas te ei tahaks seda eelõhtut teha ja nii me sattusime sinna,” lisas ta.

Laulmine tuli loomulikult

Peterson pole klassikalise haridusega laulja, ent tema peres on palju muusikat olnud. Isa poolt laulis ja mängis pilli vanaema Helga, tema vend, Petersoni vanaonu Helmut Aniko on aga tuntud eesti džässmuusik.

“Muusika on lapsepõlvest, nii ema kui ka isa laulsid meile unelaulu, kui nad kodus olid,” sõnas Peterson. Üks esimesi koorikogemusi oli seotud Türiga, kus elas Petersoni vanavanaema, kes segakooris laulis. “Ma mäletan mingeid pilte Türi kultuurimajast, kus laulukoor laulis. Pärast rongiga Türi vahet sõites olin esitanud rongis neid segakoori laule nii, et vanematel tuli sekkuda,” muigas ta.

Petersoni viiuliõpingud Narva tänava muusikakoolis küll katkesid, kuid pillimängu ta ei lõpetanud.

“Isa armastas mängida plokkflööti, ta mängis seda filmivõtetel, et ennast rahustada. See oli ka mingi sõprus juba Tarvo Niitvägi ja Hortus Musicuse teiste liikmetega. Ühel hetkel pärast viiuliõpingute lõppu, kui ma hakkasin muusikamajas käima, oli meil selline komme, et me mängisime koos plokkflöödi duette, triosid ja kui oli neljas mees, siis isegi kvartette. Mingid Budapestis välja antud noodid, kusagilt saadud koopiad renessansstantsudest. Ja kui paralleelselt muusikamajas tegevus hakkas, oli meil ka kodus selliseid ühismusitseerimisi. See oli see, mis mind muusika juurde jättis,” on ta kindel.

Peterson ei vastanda pillimängu ja laulmist ja ütles, et teda isegi niivõrd ei huvita muusika vaid inimesed, kes sellega tegelevad. “Ma ei tormaks üldse ummisjalu mõne telefonikõne peale mõne teise Euroopa ansambliga polüfooniat laulma, kui ma näeks, et see on mingi projekt, kus täna on proov, homme kontsert ja kõik.”

Graindelavoix on hinnatud ja oodatud paljudes riikides, ent rikub sageli ka väljakujunenud tavasid ning etiketti vanamuusika esitamisel. Näiteks on neil üks liige, kes esineb alati paljajalu.

“Ma olen aru saanud, et tal on siis planeediga parem kontakt. Vahetum. Tal oli ka elus periood, kus ta oli kloostris, aga teatud põhjusel sealt pages ja on nüüd nelja täiskasvanud poja isa. Ta on bassilaulja Arnout, üks ansambli asutajatest, väga omapärane ja südamlik inimene ning väga hea laulja,” rääkis Peterson.

Laulja sõnul on nad ansamblis ühel lainepikkusel, mis küll ei tähenda, et alati kõiges nõus ollakse. Vahel on ette tulnud vaidlusi, vahel ka mõistmist, et asjadest saadaksegi erinevalt aru.

“See on võib-olla sama, mis mind kunagi võlus, küll teises suhtes, ma olin palju noorem kui need, kes mu ümber olid. Lisaks Taivo Niitvägile, kellega ma ühel hetkel tänu isale kokku puutusin ja hakkasin osalema Linnamuusikutes, on väga erinevaid etappe olnud. See sama, et muusika muusikaks, aga mis nende inimeste vahel toimub. Sama on Theatrumi puhul – selle eesmärk ei ole produtseerida järjekordseid lavastusi, vaid see on üks teekond, kus me püüame mingite teemadega tegeleda, vahel mõne juurde naastes ja mõnest edasi minnes. Sama asi on Björni ja Graindelavoix ‘ga. See on võib-olla sõnades seletamatu, aga me mõistame mingeid asju hästi ühtemoodi ja see on mõnes mõttes olnud väga ühine otsing,” leiab Peterson.

Tema sõnul pole ansambli asutaja Schmelzer kunagi tahtnud luua mingit homogeenset heli – lisaks sellele, et hääled on erinevad, on ka inimesed erinevad. “Selles erinevuses võib kooslaulmise hetkes tekkida mingi tervik.”

Haprusesse jõudmine

Keskaegse kirikulaulu juurde pöördutakse ikka ja jälle tagasi. Petersoni sõnul on igasugune avalik sõna ajaloos ja mitte ainult Euroopas olnud seotud lauluga.

“Sellist avalikku sõnalugemist ei ole kunagi olnud lauluta. Enne Kristust on teada üks anekdoot, kus Cicero naeris ühe oma kolleegi üle, et ta on oraator, kes ei suuda kõnet pidades tooni hoida, peab vahepeal vilega kontrollima, kas ta püsib toonis. Kui me jääme kitsamalt täna lääne kirikulaulu juurde, siis meil on esimene kirjeldus sellest, et liturgia on seotud lauluga Matteuse evangeeliumis ja Markuse evangeeliumis. Esimesel missal, mille pidas Jeesus Kristus ise ehk viimne õhtusöömaaeg, on öeldud, nad tegid selle toimingu ära – Jeesus murdis leiba, ütles, et see on mu ihu ja karikas käis ringi. Seejärel on öeldud, et olles laulnud kiidulaulu, läksid nad Õlimäele. Laul on liturgia osa olnud algusest peale, isegi kui me ei saa rääkida ida või lääne kirikust, vaid sellest kirikust, mis sündis seal õhtusöömaaja hetkel,” sõnas Peterson.

“Me ei tea täpselt, kuidas toimus algkristlikes kogudustes, ilmselt lauldi psalme. Hiljem on teada, et psalmid olid inimestel peas, kes laulsid. Kui keegi luges mingi lektsiooni, siis kantori ülesanne oli seda kohe kommenteerida psalmiga, ta laulis seda kohe tol hetkel improviseerides. Me teame kõik koraani laulmist, Muhamed olid kirjaoskamatu, ei lugenud ega kirjutanud, aga ta oli kuulnud, kuidas juudid laulsid ja ta hakkas ise samamoodi kantilleerima või laulma seda koraani. Suure tõenäosusega omal ajal samamoodi kantilleeriti ka piiblit,” lisas ta.

Kui algne gregoriuse laul on ühehäälne, see on üks osa lääne kiriku laulust ja üheks taotluseks seda ühtlustada, siis mitmehäälse lauluga on läbi ajaloo Euroopas pingeid ja probleeme esinenud.

“Kõik, kes on tegelenud varajase muusika ja ühehäälsusega, on ühel hetkel jõudnud proovides probleemini, kus üks kolleegidest arvab mõne noodi asukohast teisiti ja kogemata tekib mitmehäälsus. Naljatades võib öelda, et võib-olla juhtus midagi sellist,” sõnas Peterson.

Mitmehäälsust on kirikus isegi kardetud ja ohtlikuks peetud. Esimese aastatuhande lõpus ilmuvad esimesed üleskirjutised polüfoonilisest laulust. Peterson rõhutas, et oluline on arvestada kogu laulu suulise traditsiooniga.

“Esimeseks märgiks peetakse Notre-Dame koolkonda Pariisis 12. sajandil. Siis ilmub tekste ja traktaate, kus tuntakse muret, et mis nende lauljate vahel tegelikult toimub. Pariisis oli üsna lihtne polüfoonia, organum. Neid ohte on muidugi veelgi, aga näiteks Leoninuse puhul, kes on suur organumi meister, ta oli ka kirjanik, tema poolt on säilinud tekstid, kus pole suurt alust kahemõttelisuseks,” rääkis ta.

“Kunstnike seas on ikka olnud teatud pingeid, aga kui sa küsid, kas mul on olnud erootilisi kogemusi polüfoonia laulmise ajal, siis ma pigem pean sulle pettumust valmistama. Mul on teised kogemused. Eks see on see, kuidas me sõna “erootika” mõistame, aga selles tähenduses, kuidas see meile üldlevinud kasutuses on, ei ole. Aga väga tugevaid kogemusi on küll. Teatris öeldakse nii, et kui näitlejatel tekib mäng omavahel, siis tekib see ka saali jaoks. Kui näitlejatel mängu ei teki, kui näitleja hakkab publikut kosima või oma häält nautima, siis ka publik jääb maha. Samamoodi on ka laulus,” sõnas Peterson.

Polüfoonia ohte on Petersoni sõnul loetletud palju. Ühes 12. või 14. sajandi traktaadis tuntakse muret, mis lauljate vahel ikkagi toimub ja on seal mingi saladus, millest saavad osa ainult nemad, ent puudutatud ka teised. “See pole rahu andnud, kas see sobib kirikusse või ei sobi. Aga see on tegelikult kõigega kiriku ümber, alates arhitektuurist kuni maalikunstini.”

Niisugust äärmist usaldust ja avatust aitab saavutada pidev töö. Petersoni sõnul on oluline aru saada, mida koos tehakse. “Mulle meeldib Björni ja oma kolleegidega koos laulda, sest kõik on suunatud sellele, et püüame jõuda sinna faasi, kus me oleme jälle haprad. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka haprus. Aga selleks, et sellele haprusele olla avatud, peab olema mingi kindel pind all, seda nii muusikas kui ka teatris. Kui seda pole, siis me jääme kaitserežiimi laval,” ütles ta.

Muusika algab Petersoni sõnul kuulamisest ja ka ühislaulmise puhul on oluline kuulata, oma hääle tekitamine on juba teine samm.

“Kui me oleme kontserdiolukorras, siis me jätame endale selle vabaduse, et me ei tea täpselt, kus keegi lõpuni lendu läheb.”

“Esimene märksõna on kuulamine. Muusika algab kuulamisest. Kui me oleme kontserdiolukorras, siis me jätame endale selle vabaduse, me ei tea täpselt, kus keegi lõpuni lendu läheb. Loomulikult on mingid kohad nendes kavades, et siin ta läheb kindlasti, aga siis on terve hulk kohti, kus me kuuleme, et näiteks keegi hakkab minema hästi vaikseks. Lähme kõik koos ja lähme piirini välja. Järsku tunned, kuidas sul ümber kogu seltskond annab märku, et mine. Siis sa lähed ja tead, et sul on see toetus all. Siis tuled ise tagasi ja oled selleks aluseks kellelegi teisele,” sõnas Peterson.

Theatrum 30

Tänavu möödub 30 aastat Theatrumi asutamisest, Peterson, kes on üks teatri asutajaliige, oli toona 20-aastane üliõpilane. Ta mäletab sellest ajast palju ja peab seda mingite sammude loogiliseks jätkuks, mis pole üldse lahus muusikast. “Kogu see muusikamaja sünd 1980ndate lõpus, sealt ka Vanalinna Hariduskolleegiumi areng, siis ka humanitaarinstituut. Ma olin tol ajal ise selles õppimise eas, väga palju on neid mälestusi,” ütles ta.

Theatrumi juures ei ole tema sõnul kõige tähtsam teater, vaid seda hoiab koos mõttekaaslus. Teater tegutseb endises dominiiklaste kloostriaida hoones, on aastaid tegelenud püha Katariina kirikus, sinna katusegi peale pannud ja seda korras hoidnud. See ei tähenda, et Theatrumis tegutsevad inimesed oleksid kõik katoliiklased. “Kõigil on omad käigud, erinevad perioodid elus. See keskkond ja selle vaim on ka meile tähtis,” rääkis Peterson.

Üheks Theatrumi esimeseks lavastuseks oli “Aadama mäng”, poolliturgiline draama, milles suur osa rahvakeelsel värsstekstil. Petersoni sõnul ei ole nad kunagi lähtunud sellest, kas üks või teine autor oli hea kristlane, vaid mida tal on õnnestunud väljendada, mis on kõnetanud ja mida saab oma vaatenurka asetada.

“Kasvõi Võrõpajevi “Joobnud”, kus neli tundi laaberdavad purjus täiskaaninud inimesed ringi ja jauravad. Meie arusaamiste järgi see on vägagi kristlikku vaimu kandev näidend, aga kui keegi teine seda teeks, oleks see teistmoodi,” rääkis Peterson.

“Paar päeva tagasi ühe juuksuriga rääkisin juttu ja ta ütles, et käis “Iraani konverentsi” vaatamas. Ta tõi näite, et ma tulen sinna ja ma ei oota, et Theatrum seda teeb ja kui ta seda teeb, siis mul on hea meel, et ta seda teeb. See on see üllatus, me ei peaks ainult tegema piiblilugusid,” lisas ta.

Laul ja teater annavad Petersoni sõnul elule vaheldust. Ta naudib vahepeal ära sõitmist, et ansambliga intensiivset tööperioodi pidada. See on täielik keskendumine, kus ta suudab muud mõtted välja lülitada. Teisalt täiendavad muusika ja teater teineteist.

“Kummalisel kombel on läinud niimoodi, et olen olnud Kagu-Poola Jaroslawi festivali kunstiline juht viis aastat. See on ka mingi looming, kus saad omakorda luua mingisuguse koosluse, mis üks nädalane festival on ja kuidas need inimesed kohtuvad,” sõnas Peterson.

Kultuurisoovitus. “Mul on kaks soovitust. Esimene on seotud selle sama teemaga, millest täna rääkisime. See on “Rõõmulaul”, mille Karl Ristikivi kirjutas 1966. aastal. Ma hämmastusega vaatasin, kui ma selle lahti lõin, kui täpselt see läheb meie teemasse ja kui imeline sissejuhatus võiks see olla inimesele, keda huvitab varajane muusika. Varajase muusika taassünni võib panna ka 19. sajandi lõppu, 20. sajandisse, igasugu ekstravagantsi on sellega seotud, aga see aktiivne tegevus toimus just 1960ndatel ja 1970ndatel. Minu jaoks viisid omal ajal Ristikivi, ka tema teised romaanid või hiljem ka Bernard Kangro ja Vello Salo eesti ja euroopa kultuuri väga kokku. Teiseks soovitan: kevad läheneb, agrikultuur, küll on hea vaadata, kui kartuliõis õitseb, kui oled ise kartuli mulda pannud!” ütles Peterson.

Kokkuvõttes võib öelda, et Marius Petersoni vaade muusikale on sügavalt seotud muusikute mõttemaailmaga. Ta näeb muusikat kui vahendit, mis vahendab muusikute emotsioone, mõtteid ja kogemusi. Petersoni kirg muusika ja muusikute vastu on selgelt tuntav ning tema soov tuua esile muusikute isiksused ja loomingu tagamaad on austust väärt. Tema panus muusika mõistmise ja hindamise süvendamisel on kindlasti oluline ning võib innustada ka teisi inimesi avastama muusika sügavust ja mitmekülgsust läbi muusikute mõttemaailma.