Maria-Ann Rohemäe tööst USA-s: nende jaoks oli ERR külatelevisioon | menu

Tere tulemast Eestisse! Täna räägime Maria-Ann Rohemäe tööst USA-s ning sellest, kuidas tema panus sealne meediamaastik muutis. Tunnustatud Eesti ajakirjanik teatas, et tema jaoks oli Eesti Rahvusringhääling külatelevisioon. Selle avaldusega panustas ta arutellu sellest, kuidas USA ja Eesti meediamudelid erinevad ning kuidas tõlgendada uudiseid ja ajakirjandust erinevates kultuurilistes kontekstides. Rohemäe tööst USA-s rääkides uurime, kuidas tema kogemused on mõjutanud meediamaastikut mitmel mandril.

Maria-Ann Rohemäe oli aastatel 2016–2023 ERR-i korrespondent Washingtonis. Kuigi inimesed võtsid teda oodatust tõsisemalt, siis poliitikategijatega intervjuude tegemine oli keeruline, sest väikeriigi korrespondendina polnud Rohemäel neile enda sõnul midagi pakkuda.

Peale seitset aastat tööd vaatas Rohemäe enne koju naasmist üle kausta, kuhu ta oli pannud kõik oma lood ja neid oli sinna kogunenud veidi üle tuhande. Washingtoni on jõudnud Rohkemäe veidi ka juba igatsema hakata. “Mul on seal endiselt ju elukaaslane ja tema perekond on seal. /…/ Kogu see pere värk on midagi sellist, mida ma jään igatsema. Loomulikult linn on ka tore, aga tegelikult on alati olulisemad inimesed,” selgitas Rohemäe “Hommik Anuga” stuudios. Kuidas süsteem perega lahendada on veel selgumisel, aga veebruaris tuleb Rohemäe elukaaslane talle juba Eestisse külla.

Kui Maria-Ann Ameerika Ühendriikidesse korrespondendiks valiti, siis öeldi tema iseloomustamiseks, et tegu on alistamatu ajakirjanikuga. Kust ta sellised omadused üles korjanud on, Rohemäe ise täpselt öelda ei oska. “Ma töötasin enne USA-sse minemist kolm aastat “Aktuaalses kaameras”. Ma lihtsalt olin aktiivne. Tegelikult see, kuidas ma “Aktuaalsesse kaamerasse” tööle sain oli ka omamoodi nahaalsus. Ma ju tulin praktikale ja ma tahtsin väga sinna tööle saada, aga see ei ole nii, et kohe praktikalt võetakse. Kui praktika aeg läbi sai, siis ma hiilisin toonase uudistetoimetuse juhi Urmet Koogi kontorisse ja küsisin, kas ma võin natukene kauemaks praktikale jääda,” meenutas Rohemäe. Kuna tühje auke oli, siis Rohemäe pakkumine ka vastu võeti.

“Mis siis hakkas juhtuma oli see, et ma hakkasin ennast ise graafikusse kirjutama iga kuu. Kuni ma olin niimoodi umbes aasta aega tiksunud seal toimetuses. Siis lõpuks Urmet ütles mulle, et raadiotoimetuses avanes koht. /…/ Töötasin raadios umbes aasta aega ja siis avanes koht “Aktuaalse kaamera” juures, kuhu ma tööle sain. Ma ei tea, kust mul see nahaalsus on tulnud, aga ma lihtsalt olen alati mõelnud, et ega keegi ei tule sulle midagi pakkuma. Kui midagi väga tahad, siis pead üritama kõigest väest seda saada,” rääkis Rohemäe.

26-aastasena Ameerika Ühendriikidesse suundunud Rohemäe arvas, et talle vaadatakse rohkem viltu kui tegelikult vaadati. “Ma ei tundnud, et kui ma seal kellegagi rääkisin või analüütikutega vestlesin, et keegi oleks tahtnud mind alavääristada või kahelnud selles, kui võimekas ma olin. Pigem vastupidi. Inimesed olid alati üllatunud, et ma teen kõike üksi, panen kaamera üles ja kõike muud. See andis neile äkki ka esimese vaate sellest, kes ma olen,” arvas Rohemäe.

Analüütikutelt ja poliitikutelt intervjuude saamine oli väga keeruline, sest Rohemäel polnud neile väikse kauge riigi ajakirjanikuna midagi pakkuda. “Mul ei ole pakkuda neile miljonit vaatajat või mingisugust kuulsust, et nad saaksid edukamaks. See oli väga keeruline. Teinekord ma ikka saatsin 20 e-kirja ja võib-olla ühele sain positiivse vastuse kui sedagi. Valimiste ajal, kus tegelikult tuli palju rohkem lugusid teha ja reisida, siis oli veel rohkem neid e-kirju. Istusin ikka päevi ja päevi arvuti taga, üritasin erinevaid intervjuusid kokku leppida, sest tõepoolest Eesti Rahvusringhääling on nende jaoks külatelevisioon,” tõdes Rohemäe.

Rohemäel õnnestus isegi mitmel korral kohtuda ka Ühendriikide 45. presidendi Donald Trumpiga ja ühel korral ka talle küsimusi esitada. “Balti riikide presidendid käisid Valges Majas ja meie ajakirjanikena olime ka sinna kutsutud. Õnneks tekkis see võimalus, et mulle oli ettenähtud üks küsimus, mida ma saan küsida. /…/ Kui meid ümarlaua juurde sisse lasti, siis mina kohe jooksin kiiresti sinna keskele, täpselt Trumpi vastu. /…/ Kõik ajakirjanikud hakkasid küsimusi karjuma. Mõtlesin, et igaks juhuks üritan ka siin oma küsimuse ära küsida. Siis ma hüüdsin üle laua küsimuse ja ta näitas näpuga minu peale. Sain küsimuse ära küsida ja sain tegelikult ka veel teise küsimuse küsida. Siis ma tundsin, et pinge langes maha. /…/ Kui midagi juhtub, siis on vähemalt midagigi olemas,” meenutas Rohemäe.

Praeguse presidendi Joe Bideniga Rohemäe kohtunud pole. “Pole kuidagi sattunud nii, et oleksime ühes ruumis. Ta ei tee loomulikult ka väga palju üritusi. Ka Valges Majas on öeldud, et ta ei tee väga palju pressikonverentse,” selgitas Rohemäe. Bideni vanusest räägitakse palju, aga Rohemäe sõnul on seal ka tõtt. “Valges Majas tehakse palju tööd ja vaadatakse, et presidendist ei jääks sellist muljet, et ta oleks väga vana ja üritatakse siluda teatud nurki,” tõdes Rohemäe.

Kokkuvõttes võib öelda, et Maria-Ann Rohemäe töö USA-s ERR-i korrespondendina oli oluline ja hinnatud. Tema poolt tehtud saated ja lood tõid Eesti inimesteni võimaluse näha ja kogeda USA eluolu ning kultuuri lähemalt. Kuid tema sõnul oli ERR-i jaoks USA justkui külatelevisioon, mis jäi kohati varju teiste suuremate uudisteagentuuride kõrval. Siiski jäävad tema tehtud lood ja saated ajalukku ning andsid väärtusliku panuse Rahvusringhäälingu programmidesse.