Margot Olesk Prantsuse valimistest: valik katku ja koolera vahel | Arvamus

“In the midst of a global pandemic, Estonia’s parliamentary elections are a beacon of hope and a test of democracy. Margot Olesk’s poignant piece, “Margot Olesk Prantsuse valimistest: valik katku ja koolera vahel | Arvamus”, shines a light on the crucial decisions faced by French voters. As the country navigates the treacherous waters of COVID-19 and its aftermath, Olesk’s commentary offers a thought-provoking reflection on the trade-offs between public health and economic well-being. Join the conversation as we explore the complex implications of these elections on the future of French politics and society.”

Prantslastele ei meeldi olla teiste moodi, neile meeldib üllatada. Ka iseennast. Lävepakuküsitlused näitasid, et Prantsusmaa parlamentaarse assamblee (rahvuskogu) erakorralised valimised võidavad paremäärmuslased, aga numbrite järgi osutusid võitjateks vasakpoolsed.

Prantsusmaa politseigi oli pühapäeva õhtuks ette mobiliseerinud 30 000 politseinikku, sh 5000 Pariisis. Tuhanded inimesed Pariisis – vasakpoolsed – ootasid Place de la République’il valimistulemusi ja olid valmis nende vastu protesteerima, aga kaela sadas hoopis ootamatu võit… Seega põletati ainult mõned prügikastid ja lõhkumisedki ei ole Pariisi kontekstis mainimist väärt.

Riiklikul tasandil aktiveerus stsenaarium, kus ükski erakond ei saavutanud absoluutset häälteenamust parlamentaarses assamblees ehk rahvuskogus (577 kohast oleks vaja olnud saada 289 kohta). Kõige lähemale jõudis vasakpoolsete erakondade liit Uus Rahvarinne 182 kohaga, teisele kohale peaminister Gabriel Attali ja Emmanuel Macroni erakonna liit Koos 168 kohaga ja kolmandale parempopulistide Rahvuslik Liit eesotsas Marine LePeni dofään Jordan Bardellaga 143 kohaga.

Juuni alguses toimunud Euroopa Parlamendi valimistel andsid prantslased paremäärmuslaste blokile ligi 40 protsenti häältest  ja see ajendas president Macroni kuulutama välja erakorralised valimised, et anda rahvale veel kord võimalus end väljendada. Tema jaoks oli see usaldusavaldus rahvale. Tal oli vaja saada selgus, et mis ühiskonnas toimub, mida inimesed soovivad.

Kui esimese vooru järel võitis valimised Rahvuslik Liit 33,15 protsendiga, tundus Macroni samm justkui ohtlik ja mõtlematu mäng, mille tulemusel läheb riik parempopulistide kätte. Pärast teist vooru ei ole küll veel selge, mida Prantsuse rahvas siiski soovib, kuid on selge, mida nad ei soovi. Prantslased ei soovi – vähemalt mitte veel ja vähemalt demokraatiareeglite kohaselt – end anda paremäärmuslaste valitseda.

Võidule viis teise valimisvooru taktika ja see, et Prantsuse valijat mobiliseeris hirm.

Prantsuse süsteemi järgi said esimesest voorust edasi kaks enim hääli saanud kandidaati, kuid teatud juhtudel oli neid kolm. Kui oli kolm kandidaati, siis kõige nõrgem kandidaat, kes ületas küll edasipääsukünnise, võttis oma kandidatuuri tagasi ja suunas, kas siis otseselt või kaudselt oma valijad valima sedaviisi, et ühele kandidaadile ehitatakse ette tamm – antud valimiste puhul oli küsimus tammi ehitamisest parempopulistide vastu. Teine ja kolmas kandidaat olid enamasti kas Macroni erakonna või vasakpoolsete esindaja. See tekitaski olukorra, kus eelnevalt teineteise seisukohtadesse teatava põlgusega suhtunud valijad andsid teises voorus oma hääle just sellele kandidaadile.

Näiteks vasakpoolsete Uus Rahvarinne võttis tagasi 130 kandidatuuri. Nende valijatest kolm neljandikku valisid Macroni erakonda. Samamoodi taandasid ennast 80 kandidaati, kes kuulusid presidendi erakonda. Siin olid Macroni valijad ettevaatlikumad: kui kandidaadiks jäi Alistamatu Prantsusmaa kandidaat, siis sellisel juhul vähem kui üks valija kahest andis vasakpoolsetele oma hääle. Kui kandidaadiks osutus vasakpoolsete kandidaat, kes kuulus sotsialistide, roheliste või kommunistide hulka, siis anti oma hääl enam kui pooltel juhtudel. Alistamatu Prantsusmaaga koostöö on välistanud ka Emmanuel Macron.

Paljud valijad seega sattusid olukorda, kus tuli valida kas katku või koolera vahel, nagu ütleb Prantsusmaa vanasõna. Valik aga tehti ja valimisaktiivsus oli ajalooliselt kõrge – 66,6 protsenti. Käivitus stsenaarium, mida esitleti alati kolmandana, et paremäärmuslaste Rahvuslik Liit on kaugel absoluutsest enamusest (289 kohast siis).

Sütikuks parempopulistide voolu ette tammi ehitamisel oli hirm. Prantsusmaale kolides olen ma palju kuulnud sellest müstilisest 2002. aasta meelevaldusest, kus Pariisi tänavatele tuli üle miljoni inimese. Sellest meeleavaldusest võttis osa isegi minu hea hea sõber, kelle jaoks – ebaprantslaslikult – on see olnud üks kahest meeleavaldusest, milles ta on osalenud peale Charlie Hebdo sõnavabaduse marsi 2015. aastal.

Aga aasta siis oli 2002 ja Jean-Marie LePen (Marine LePeni isa ja Rahvusliku Liidu, tol ajal veel teise nimega erakond, rajaja koos endiste Waffen SS liikmetega) oli saanud presidendivalimistel Jacques Chiraci vastu teise vooru. See vallandas ühiskonnas šoki ja hirmu. Hirmu selle ees, mis on prantslastel sisse kodeeritud Teise maailmasõja aegsest Vichy valitsusest, kes tegi koostööd natsi-Saksamaaga. Rahvuslik häbiplekk prantslaste DNA-s.

Aastal 2002 oli tegemist veel “dediaboliseerimata” ehk mainepuhastust mitteläbinud Rahvuskoguga (Rahvusliku Liidu eelmine nimi), mida juhtis Jean-Marie LePen, kes on süüdi mõistetud muu hulgas ka holokaustirevisionismi eest, sest tema jaoks “gaasikambrid olid vaid detail ajaloost”. Tegemist oli ka äärmiselt rassistliku isikuga, sest tema jaoks “härra Ebola võib demograafiakriisi kolme nädalaga lahendada…”

Marine LePen on alates 2010. aastast üritanud Rahvuslikku Liitu küürida häbiplekkidest puhtaks nii seest kui väljast, seal hulgas visanud ka oma isa sealt välja, vahetanud nime, seisukohti teatud määral pehmendanud ja parketisõbralikumaks muutnud, ning leidnud endale noortemagneti Jordan Bardella. Sellega on ta suutnud erakonna tuua iga aastaga inimestele lähemale ja oli ka nüüd ajaloolise läbimurde lävel.

Valimiste teises voorus – “Veni, Vidi, Vichi”,  ja prantslastel käis peas klikk ning aktiveerus hirm ajaloo ees. Seda toetas ka asjaolu, et pärast esimest vooru selgus mitme Rahvusliku Liidu kandidaadi tegelik taust, näiteks natsimütsidega foto, või tuli avalikuks nende tegelikult antisemiitlikud või rassistlikud seisukohad. LePen ja Bardella nägid selliseid isikuid kui tööapsakaid. Aga see maksis ka valusalt kätte. Kõneainet pakkusid ka eriarvamused Macroni ja Bardella vahel seoses Venemaa-küsimusega.

Rahvas ütles paremäärmuslastele selge ei. Aga juba valimispäeva õhtul selgus, et Jordan Bardella ja Rahvusliik Liit liitub Euroopa Parlamendis Viktor Orbani grupiga. Uudisega ei tuldud varem välja, sest muidu oleks see tekitanud valijates liigselt küsimusi nende seotusest Venemaaga. Seega on prantslastel veel avastada, mida erakond fassaadi taga tegelikult peidab.

Nüüd aga küsimus sellest, kas Prantsusmaa tegi siis vasakpööre? Vasakpoolsete erakondade liit Uus Rahvarinne sai valimistel küll 182 kohta, aga see on kaugel absoluutsest enamusest. Suurim blokk vasakpoolsetest oli Alistamatu Prantsusmaa, kes sai 74 kohta. Seejärel sotsialistid, kes said 59 kohta ja kelle ridades kandideeris ka endine Prantsusmaa president François Hollande. Rohelised said 28 kohta, kommunistlik partei üheksa kohta, erakond Generation.s viis kohta ja üksikkandidaadid viis kohta.

Valimistulemuste väljakuulutamisel võttis sõna palju emotsioone tekitav ja kõneainet pakkuv erakonna Alistamatu Prantsusmaa rajaja Jean-Luc Mélenchon. Paljude jaoks – sealhulgas ka vasakpoolsete liidu enda sees – on ta sama problemaatiline isik kui Marine LePen. Prantsuse poliitmaastikul on ta figureerinud juba 1970-ndatest: nooruses trotskist, kollaste vestide toetaja, tema Palestiinat-toetav hoiak on tekitanud paljudes pahameelt. Näiteks ei olnud ta kohal eelmisel sügisel pärast Hamasi rünnakut Iisraeli toetuseks korraldatud kogunemisel, kus oli kohal isegi Marine LePen. Samuti on ta toetanud Krimmi annekteerimist ning oma hoiakute ja väljaütlemistega vihastanud välja ka paljusid oma erakonnas. Võidukõne, mõni minut pärast valimistulemuste väljakuulutamist, oli hirmutav nii oma sisult kui ka poolröökivalt vormilt, mis oma stiililt on kohane 20. sajandi esimese poole diktaatoritele.

Alistmatu Prantsusmaa lubadused on äärmiselt populistlikud: tõsta miinimumpalka 1600 eurole, üleöö alandada dekreetidega taas pensioniiga 60 eluaastale, seada rikastele maksud ja külmutada energia- ja gaasihinnad ning muuta kõikide immigrantide riiki sisenemise protsessi lihtsamaks ja valutumaks. Keegi täpselt ei tea, kust kõige jaoks raha tuleks.

Vasakrevolutsiooni on aga veel vara välja hõigata, sest Uues Rahvarindes on erinevaid seisukohti, mis puudutab Palestiina toetamist või ka seisukohti Venemaa suhtes. Vasakpoolsed lubavad nädala lõpuks panna kokku valitsemisprogrammi ja esitada peaministrikandidaadi, praeguseks hetkeks ei ole üksmeelele veel jõutud. Macroni erakond omakorda otsib võimalusi laiahaardeliseks koalitsiooniks. Laias laastus on Prantsusmaa parlamendi alamkojas nüüd kolm suurt blokki: paremäärmuslaste suled said selleks korraks valitsuses kärbitud, seega jäävad järele tsentristid ja vasakpoolsed. Kuid nende kümne miljoni paremäärmuslaste erakonna valija igapäevaprobleemid, nagu hirm immigratsiooni ees, madal ostujõud, ebaturvalisuse tunne, on jätkuvalt aktuaalsed.

Prantsusmaa parlamendi alamkoda peegeldab nüüd lihtsalt ka Prantsusmaa ühiskonna pilti – see on fragmenteeritud ühiskond paljude sisemiste pingetega, mis ennekõike tulenevad sotsiaalsest ebavõrdsusest.

Esmaspäeval otsustas Macron, et ei rahulda praegu peaminister Gabreil Attali tagasiastumisotsust, et tagada riigis stabiilsus. 16 päeva pärast algavad Pariisi olümpiamängud, mil terve maailma silmad on pööratud Prantsusmaale.

Prantslastele meeldib rääkida, kuid nüüd peab neile meeldima ka läbi rääkida. Prantslastele meeldib jääda eriarvamusele, aga nüüd tuleb demonstreerida kompromisside kunsti ja jõuda konsensusele. Macronile meeldib olla kaugel troonil, kuid nüüd on tal viimane aeg ise endale antud Vana-Rooma peajumala järgi pandud hüüdnimest – president-Jupiter – loobuda. Tal tuleb  ka loobuda oma kõrgest vaate- ja otsustuspositsioonist kuskil pilvedes juures, naasta rahva juurde ja võtta kuulda seda, mis sõnumi rahvas talle nüüd saatis.

Here is a possible conclusion:

“In conclusion, Margot Olesk’s article ‘Prantsuse valimistest: valik katku ja koolera vahel’ presents a thought-provoking analysis of the French presidential election. Olesk highlights the stark contrast between the two candidates, Macron and Le Pen, and the implications of their victories on Estonian society. As Estonia grapples with its own challenges, including the COVID-19 pandemic and education reform, Olesk’s commentary serves as a timely reminder of the importance of critical thinking and informed decision-making in the face of uncertainty.