Margit Mutso: praktikas on materjalide taaskasutus Eestis marginaalne | Arhitektuur

Tere tulemast, mul on hea meel tervitada teid täna, et tutvustada ühte Eesti juhtivat arhitekte, Margit Mutso. Tema hämmastav panus mitmesuguste ehitusmaterjalide taaskasutamisele on muutnud arhitektuurimaailma. Kuid kahjuks on tema sõnul materjalide taaskasutus Eestis endiselt marginaalne. Selles ettekandes uurime, kuidas Margit Mutso on viinud ellu oma visiooni ehitusmaterjalide tõhusast ringlussevõtust ning kuidas ta innustab teisi seda eeskuju järgima. Loodame, et see ettekanne inspireerib meid kõiki tegutsema jätkusuutlikumate ehitusmaterjalidega.

Eestlased on jaapani betoon- ja puitarhitektuurist inspiratsiooni kogunud juba oma kolm aastakümmet. Eesti ehitajad püüdsid jõuda ka sama kvaliteetse betoonivaluni kui oli näha jaapani arhitektuuriajakirjades – jõutigi, aga suur oli eesti betoonispetsialistide imestus, kui Jaapanis kohapeal selgus, et veatu betoonivalu taga on hoopis lihtsam võte – oskuslik järeltöötlus. Jaapanlased on nutikad.

Näituse kuraator Yuma Shinohara on aga seekord pööranud meie harjumuspärasele ettekujutusele jaapani arhitektuurist selja ja võtnud fookusesse hoopis noorima arhitektide põlvkonna. Need, kes ei tegutse Tōkyōs Omotesandōl või looduskaunitel luksuskruntidel, kelle looming ei püüagi võistelda jaapani staararhitektide omaga. Viis näitusel esitletud bürood tegutsevad Jaapani vaesematel kõrvalistel aladel, kus elanikkond kiirelt väheneb ja kurblikud asumid on täis tühjaksjäänud maju.

Kustunud keskkonna elluäratamiseks kasutavad nad käepäraseid meetodeid ja vahendeid: taasmõtestamist ja taaskasutust, olemasolevas substantsis otsivad nad kohale iseloomulikku esteetikat ja nutikaid lahendusi, on ise füüsiliselt kohal, innustavad, julgustavad, vestlevad, kuulavad ja loovad, mitte pelgalt laua taga, vaid ka päriselt ehitades.

Nende loodut võiks nimetada ka ellujäämise või eluspüsimise arhitektuuriks, arhitektuuriks, mis keerulises kontekstis lähtub ratsionaalsest mõistusest, ei priiska, ei raiska, kuid siiski otsib ilu ja loob esteetiliselt nauditavat ruumi. Olles kogenud 2011. aasta Tohoku maavärinat ja Fukushima tuumakatastaroofi ning tajudes ehitussektori suurt osa süsinikujalajälje tekkimisel, ei huvita noori jaapanlasi arhitektuur iseeneses, selle edev, silmapaistev pool. Nad hindavad oma erialas maailmaparanduslikke võimalusi, otsivad uusi lähenemisi nii keskkonna loomisele kui oma ametile, tegutsevad küll niššis, aga mõjutavad seeläbi ka suurt pilti.

Eesti noored arhitektid astuvad jaapanlastega üsna ühte jalga. Eeskätt küsimus ehitussektori suurest süsinikujalajäljest on pannud ka siin arhitekte oma ametile ja tegevusmaale kriitiliselt vaatama. Kõlanud on päris radikaalne üleskutse lõpetada üldse uusehitus ning keskenduda vaid olemasolevale ehitusfondile. Kui Jaapanis seisis 2018. aastal olemasolevatest hoonetest tühjana ligi 14%, siis Eestis on tühjade eluruumide osakaal üle 23%. Seda samuti kõrvalisemates asumites, kus inimesed elamiseks enam motivatsiooni ei leia. Võiks ju härjal sarvist haarata, kohale minna ning jaapanlaste eeskujul käised üles käärida?

Materjali taaskasutus on Eestis tõsiselt pildile tõstetud – ei möödu pea ühtki arhitektuuriüritust, kus sellest ei räägitaks. Praktikas, peab aga tõdema, on see seni olnud marginaalne.

Kriis, mille Jaapan on läbi elanud, on edendanud vabamõtlemist või ümbermõtlemist. Tundub, et selline pool-isetegevuslik, jääkmaterjalidest paindlikult ja loominguliselt ehitamine ja hiljem ka ehitiste kasutuselevõtt on Jaapanis võimalik. Eestis on see veel, kui mitte lausa võimatu, siis väga komplitseeritud. Ilmselt pole meid tabanud kriisid veel piisava mõjuga.

Taaskasutatavatest materjalidest ja omaenese kätega võib meil küll vaikselt parandada isiklikku olemasolevat maja, aga muul juhul kehtivad nii ehitusmaterjalidele kui ehituskvaliteedile sellised nõuded, mida planeeti päästva taaskasutuse ja alalhoidliku isetegevusega ei saavuta. Seadus lubab küll inimesel oma tarbeks maja ehitada, aga kui paar aastat tagasi aitasin sugulastel maja soojustamiseks riigilt toetust saada, selgus, et ehkki peremees on kutseline ehitaja, peab ta toetuse saamiseks tegema siiski lepingu litsenseeritud ehitusfirmaga. Ei mingit isetegevust!

Kinnisvara-arenduse või avalike hoonete ehitamisel ei tule materjali taaskasutus, veel vähem isetegevus, ehituses kõne allagi. Vana materjali tervena kättesaamine on keerukas ja kulukas, aga suurem probleem on veel – kes vastutab sertifitseerimata materjali kvaliteedi eest? Kui selgub, et näiteks taaskasutatud paekivis olid mikropraod ja see laguneb või kui taaskasutatud aken ei vasta nõutud energiaklassile, siis vaadatakse arendaja otsa? Seda riski keegi ei võta.

Lisaks hind! Vanade uste nõuetele vastavaks tegemine on kaks-kolm korda kallim kui uue koopiaukse tellimine, olemasolevate talade paikamine vajab eriväljaõppega tööjõudu, vana puitmaterjali puhastamine ja lihvimine läheb kallimaks kui uue laudvoodri tellimine jne. Jah, siin-seal saab ehk kasutada vanu lauajuppe sisekujunduses või vanu kive maastikuarhitektuuris, aga arhitektuuris tähendab isegi olemasoleva hoone rekonstrueerimine enamasti seda, et maja võetakse maha vundamendini ning ehitatakse taas üles uuest materjalist.

Selleks, et vana materjal taaskasutusse võtta, peab keegi selle eelnevalt oskuslikult lammutatavalt ehitiselt lahti võtma, sorteerima, parandama, materjali omadused kontrollima ja ka sertifitseerima. Siinkohal veel üks näide isiklikust kogemusest – hiljuti selgus, et mu vanemate kodus, paarkümmend aastat vanas hoones, tuleb vahetada välja kõik korteriuksed, sest päästeamet olemasolevaid ei aktsepteeri. Need on küll nõuetekohased tuletõkkeuksed, kuid paarkümmend aastat tagasi neile vastavat sertifikaati peale ei kleebitud ja nii maandubki nüüd hulk heas töökorras metalluksi vanaraua hunnikusse.

Kui ehitusmaterjali ja -elementide kvaliteedi osas on nõudmised ehk mõistetavad, siis paljud bürokraatlikud nõuded, mis takistavad ruumi kujundamist vastavalt vajadustele, oleks nagu loodud inimestele lihtsalt kiusuks.

Meil on selja taga rängad koroona-aastad – olukorras, kus terve pere pidi kodus töötama ja õppima, selgus paljudel, et vajadus on rohkemate eraldatud ruumide järele. Võiks ju arvata, et korterisisene ümberehitus on suhteliselt lihtne protsess, tegelikult aga võib see osutuda lausa ilmvõimatuks. Kui seinte lammutamisel või juurde lisamisel korteri pind suureneb või väheneb, siis muutub sellega kogu maja pind ning seadus nõuab, et selleks peavad oma notariaalse nõusoleku andma kogu maja korterite omanikud, keda võib suures majas olla üle saja. Kui pisimuudatuste korral saab pinna osas veidi valetada – ametnikud seda nii täpselt kontrollida ei suuda –, siis näiteks kõrgesse katusealusesse korterisse teise tasapinna ehitamisel juurde tekkinud pinda ära ei peida. Saja korteriomaniku seas on aga kindlasti vähemalt üks, keda pole võimalik tabada, keda ei huvita või kes on lihtsalt kade.

Yuma Shinohara ütleb Sirbis Siim Tanel Tõnissonile antud intervjuus, et kõige tähtsamad on suhted inimeste vahel ning arhitektide valmisolek kaasata, osaleda ja sekkuda. Loodetavasti on seeläbi võimalik ületada ka head eesmärki takistavad saatanlikud detailid.

Kokkuvõttes võib öelda, et Margit Mutso artikkel näitab selgelt, et materjalide taaskasutus Eestis on hetkel veel marginaalne. Kuigi jätkusuutlikkus ja keskkonnasõbralikud lahendused on muutunud üha olulisemaks, on paljudes valdkondades endiselt eelistatud uute materjalide kasutamine. Sellest hoolimata on oluline, et arhitektid, disainerid ja ehitajad pööraksid rohkem tähelepanu taaskasutuse võimalustele ning töötaksid selle nimel, et muuta see oluliseks osaks oma praktikast. Oluline on suurendada teadlikkust ja leida viise, kuidas tõsta materjalide taaskasutuse taset Eestis.