Maastikuarhitekt: easõbralikus linnas elatakse võimalikult kaua oma kodus | Arhitektuur

Tere tulemast Eestisse! Siinse maastikuarhitekti filosoofia on lihtne, kuid mõjus: ehitada linnu ja kodusid, mis soosivad looduslike ressursside säästmist ja inimeste heaolu. Easõbralikus linnas elades on võimalik nautida pika ja tervisliku eluiga oma kodus, ilma et peaks muretsema keskkonna kahjustamise pärast. See on lähenemine, mis ühendab praktilist kavandamist ja esteetilist ilu, luues lummava ja jätkusuutliku keskkonna. Astuge sisse ja avastage, kuidas Eesti maastikuarhitekt kujundab tulevikku.

Taltechi Tartu kolledži vanemlektor, maastikuarhitekt Sirle Salmistu rääkis “Vikerhommikus”, et üks easõbraliku linna põhimõte on see, et inimesed saavad võimalikult kaua iseseisvalt oma kodus elada.

Alates 2008. aastast avaliku ruumi ligipääsetavusega tegelenud Sirle Salmistu nentis, et olukord Eesti linnaruumis on endiselt pigem kehv, sest avalikku ruumi on enamasti kujundatud noorte, tervete ja liikuvate inimeste järgi.

“Need, kes on vanemaealised või ei ole niivõrd liikuvad – tervislikel või muudel põhjustel – on natukene tagaplaanile jäänud. Nende vajadustega arvestamine ei ole kõige paremas olukorras,” täheldas ta.

Salmistu rõhutas, et mõiste vanusesõbralik linn hõlmab tervet elukaart. “Oluline on see, milliste võimekustega inimesed on. Noorematel ja vanematel inimestel võivad samasugused terviseprobleemid olla.”

Kaks märksõna, millele tuleks tähelepanu pöörata, on iseseisev hakkamasaamine ja liikumisvõime. “Kõik need liikumisteemad, käimisteed, ühistranspordi võrgustik, määravad rolli, kuidas inimesed toimetavad,” märkis ta.

Selleks, et inimesed õues viibiksid ja ringi liiguksid, peab olema kohti, kus liikuda, rõhutas Salmistu. “Selleks on vaja, et oleksid olemas jalgteed ja nende kvaliteet on oluline. Vanemaealiste kukkumisoht on hästi suur teema ja sellisel juhul peab kvaliteet olema piisavalt hea, et saaks kukkumata liikuda. Ja juhul kui on tegemist abivahendiga, näiteks rulaator, peab olema võimalik seda edasi lükata.”

Samuti on üheks murekohaks kortermajade ligipääsetavus, sest liikumisraskusega inimestel on keeruline trepikodades iseseisvalt hakkama saada.

“Siin on ka hiljuti mõtiskletud selle üle, kuidas kortermaju kohandada, aga need lahendused on niivõrd kallid, et siis peab võib-olla natukene teisest küljest lähenema. Praegu uusi hooneid ehitades arvestatakse ka liikumispiiranguga inimeste ligipääsetavusega – et oleks nulltasapinnad ja ei oleks barjääre teel, et ka hoonesse sisenemine oleks nõnda, et ei peaks trepist käima või kui seal on trepiastmed, oleks ühtlasi ka kaldtee ja loomulikult trepi käsipuud, kust kinni hoida.”

Lisaks pakkus Salmistu välja, et juhul kui ei ole võimalik vanu maju ümber ehitada nii, et need oleksid kõigile ligipääsetavad, tasuks juurutada mõtteviisi, et inimesed vaataksid oma elukohavalikuid õigel hetkel, mil ollakse otsustmisvõimelised ning võimelised kolimise ja kinnisvara vahetamisega tegelema, üle.

“Easõbraliku linna põhimõte on ikkagi see, et inimestel oleks võimalik võimalikult kaua omaenda kodus iseseisvalt elada. Lihtsalt need keskkonnad peaksid nõnda kohandatud olema, et see oleks võimalik. Samamoodi avalik linnaruum – see peaks olema toetav, et inimesed võimalikult kaua ise hakkama saaksid,” rääkis ta.

Salmistu lisas, et tihti peidab kurja juur end väikestest detailides, näiteks avalikku ruumi paigutatud pinkides, fooritsüklites ja võimaluses tualetti kasutada.

“Me ei tea, kui paljud inimesed selliseid otsuseid teevad, et jätavad just sellepärast välja minemata, et nad teavad, et neil ole võimalik ära käia seal, kus neil vaja käia on, sest see võtab nii palju aega ja neil on vaja vahepealt tualetti kasutada,” tõdes ta ning tõhutas, et lõppkokkuvõttes saavad määravaks pisiasjad, mis meie elukvaliteeti väga palju mõjutavad. “Ma ei taha öelda, et me peame kogu linna paksult pinke täis puistama, aga selleks, et inimesed liiguksid, peab neil olema võimalus vahepeal puhata.”

Looduskaunis Eestis on oluline mõelda sellele, kuidas maastikuarhitektuur aitab luua elukeskkonda, kus inimesed saavad elada tervislikult ja kaua oma kodus. Easõbralik linnaplaneerimine näitab, et loodus ja inimesed saavad koos harmooniliselt eksisteerida. Rohelus, metsad ja haljastus on vaid mõned näited sellest, kuidas linnakeskkonna võib muuta meeldivamaks ja tervislikumaks. Tulevikus on oluline jätkata arhitektide ja maastikuarhitektide vahelist koostööd, et luua veelgi paremaid ja easõbralikumaid elukeskkondi Eesti linnades.