Maarja Vaino: kultuuri kaitstes tuleks julgelt härra Eelarvele otsa vaadata | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Maarja Vaino, kultuuriekspert ja hinnatud arvamusliider, räägib Eesti kultuuri kaitsest ning julgeb vaadata otse härra Eelarvele otsa. Tema arvamus on tuline ja kütkestav ning pakub sügavat mõtlemisainet kõigile, kes hoolivad Eesti kultuurist ja selle tulevikust. Vaino sõnavõtud on alati mõjusad ja inspireerivad ning ta on vaieldamatult üks mõjukamaid häälisid Eesti kultuuriareeni. Tema arvamus on oluline kuulamist ning võib anda uusi mõtteid ja perspektiive nii kohalikele kui ka väliskülalistele.

Paljukest Jõgeval on neid suurkujusid, keda uhkusega oma vapile tõsta, et Betti Alveri, Heiti Talviku ja Alo Mattiiseni nii kergekäeliselt pensionile võib saata, küsib Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris.

30. jaanuaril, kui tähistasime eesti kirjanduse päeva, sain oma postkasti kurva kirja Jõgevalt. Selle saatis üks põline jõgevalane, kes kirjutas: “Head Eesti kirjanduse päeva! Meil aga toimub suur kultuuri ümberkorraldamine, Betti Alveri muuseum liidetakse Jõgeva Valla Kultuuriga.”

Kirjaga koos olid kaks manust, kust võis lugeda Jõgeva vallavolikogu otsuse kohta viia Betti Alveri muuseum omavalitsuse alluvusest asutuse nimega Jõgeva Valla Kultuur allasutuseks. Ajalehest Vooremaa võib lugeda ka ümberkorralduse põhjendusi, milleks abivallavanem Asso Nettani sõnul on “esiteks eelarvele otsa vaatamine, teiseks endise valla töötaja poolt magistritööna koostatav muuseumi arengukava ja kolmandana muuseumi töötajate soov minna pensionile.”

Ausalt öeldes panevad kõik kolm põhjust kulmu kergitama. Eelarvele otsa vaatamine on muidugi väljend, millele võiks pühendada eraldi kommentaari. Kas Eelarve oli isiklikult istungil kohal ja temaga silmast silma kõnelemine oli väga raske? Jubedad on need fraasid, mille taha peidetakse lisaks oma puudulikule keelemeelele ka soovimatus rahvuskultuuri väärtustada.

Töötajate pensionile minekut ei hakka kommenteerimagi. Kui nii, siis tuleks ju ühel hetkel kõik asutused sulgeda, sest millalgi lahkuvad ju igalt poolt inimesed pensionile, isegi vallavalitsusest endast?

“Lisaks Betti Alverile on muuseum ka Alveri abikaasa, Siberis hukkunud luuletaja Heiti Talviku meelespidamispaik.”

Betti Alveri muuseumile arengukava tegemine eeldaks just muuseumi arendamist iseseisva üksusena. Meenutame, et Alveri muuseum asub endises raudteehoones, seega on maja juba ise kultuuriloolise väärtusega. Lisaks Betti Alverile on muuseum ka Alveri abikaasa, Siberis hukkunud luuletaja Heiti Talviku meelespidamispaik. Vähe sellest, sama maja on koduks ka meie taasiseseisvumisaja ühele sümbolkujule Alo Mattiisenile. Paljukest Jõgeval on neid suurkujusid, keda uhkusega oma vapile tõsta, et Betti Alveri, Heiti Talviku ja Alo Mattiiseni nii kergekäeliselt pensionile võib saata?

Kõrvalseisjale jääb probleem ilmselt kaugeks. Jõgeva Valla Kultuur on ju samuti kultuuriasutus, milles probleem? Kui muuseumis istub üks inimene, kes uksed lahti hoiab, on ju kõik korras? Aga ega ei ole küll!

Muuseumid eristuvad teistest kultuuriasutustest oma kogude poolest, need on ennekõike mäluasutused. Muuseumide roll on meie kultuurimälu koguda, säilitada ning ikka ja jälle uues ja huvitavas võtmes avalikkusele vahendada. Kui rääkida taaskasutusest, siis on muuseumid kõige ehedamad roheasutused, need taaskasutavad meie pärandit ühe uuesti, hoiavad seda ringluses, ei lase meil mäluauku kukkuda.

Aga selleks, et seda mälu koguda ja vahendada, peab materjali tundma, oskama teha valikuid ja otsuseid. Keegi peab tegema asjatundlikku ja vägagi mahukat tööd, et luua näitusi, korraldada sündmusi, koguda pärandit, seda restaureerida, digiteerida ja kirjeldada, anda välja uurimusi ja teoseid, otsida koostööpartnereid, tegeleda kooligruppidega, turundada ennast nii eestlastele kui ka turistidele, olla nähtav linnaruumis, meedias ja rahvusvaheliselt jne, jne.

Kõike tuleb üldjuhul teha olematu eelarvega, st selle kõige tegemiseks tuleb lakkamatult ka projekte kirjutada ja üks töötaja seda loomulikult ei suuda. Suurem kultuuriasutus, mille alla muuseum sokutatakse, ei tunne muuseumi spetsiifikat ega oska muuseumitööd sellisel kujul ja sisuliselt teha. Tulemuseks on vääramatult kõigepealt varjusurma vajuv oluline mälupaik, mille siis aastate möödudes saab üldse sulgeda, sest seal ju ei toimu midagi… Oht selleks on igal juhul olemas.

Betti Alveri muuseumi vaikne kõrvaletõstmine näib olevat osa trendist, mis otsekui peletab kultuuri oma piirkonnast eemale. Alles hiljuti oli ETV2 saates “Kultuuristuudio. Arutelu” juttu sellest, kui keeruline on kultuuri elus hoida väljaspool suuri linnu ning vältida nõnda ääremaastumist.

Aga kultuur, see tähendab muuseumid, raamatukogud, kultuurimajad, on need kohad, mille kaudu paik saab oma kohaidentiteedi, mis omakorda hoiab elanikke kodukoha küljes ning kutsub ka teisi selle kandi kultuuriväärtustega tutvuma. Neid väärtusi tuleb osata välja mängida, neile tuleks lausa pühenduda ja neid väärtusi kaitstes tuleks ka julgelt härra Eelarvele otsa vaadata.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Overall, Maarja Vaino’s opinion piece raises important points about the need to protect culture in Estonia. She argues that it is essential for the government to take a bold and critical look at the budget dedicated to cultural funding. Vaino’s emphasis on the importance of investing in and sustaining Estonia’s cultural heritage is a timely reminder of the value of arts and culture in shaping national identity and enriching society. Her call for transparency and accountability in budgeting for culture is a necessary step towards ensuring the continued vibrancy and strength of Estonian cultural life.