Lühinägelikkuse pandeemia lõpus paistab pimedus | R2 Portaal

Tere tulemast Eestisse! “Lühinägelikkuse pandeemia lõpus paistab pimedus | R2 Portaal” kõneleb väljakutsetest ja muutustest, mis kaasnesid COVID-19 pandeemia lõpuga. See haarav artikkel uurib, kuidas maailm on pärast pandeemiat muutunud ning mil viisil inimesed ja ühiskonnad sellega kohanema peavad. Oleme kõik kogenud pandeemia mõjusid ning see artikkel pakub sügavamat ülevaadet sellest, kuidas maailm on muutunud. Olge valmis avastama uusi perspektiive ja väljavaateid selle keerulise, kuid samas ka lootusrikkama ajajärgu kohta.

Seniste suundumuste jätkudes elab sajandi keskpaigaks maailmas vähemalt viis miljardit müoopia diagnoosi saanud inimest, neist mainimisväärset osa ähvardab ka nägemiskaotus, nendib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Möödunud aastal möödus sajand hetkest, kui astronoom Edwin Hubble tegi üllatava avastuse, et meile teadaolev universum paisub. Ajas tagasi vaadates sündis arusaam, et kõik pidi alguse saama umbes 13,8 miljardi aasta eest ühest müstilisest punktis – Suures Paugus, mis seletab meie praegust olekut. Astronoomiliselt määratult suurt maailma saadeti 1990. aastal uurima esimene suur kosmoseteleskoop, mis sai nimeks Edwin Hubble.

Paraku tabas maalasi kohe suur pettumus, sest selgus, et Hubble’i teleskoobi peegel oli valesti lihvitud, mille tulemuseks oli kujutiste selgust mõjutav sfääriline aberratsioon. Viga sarnanes inimese lühinägelikkusega, kuna peegli deformatsiooni tulemusel teleskoop ei suutnud kaugel asuvatele objektidele fokusseerida piisava teravusega.

Vea kõrvaldamiseks korraldati mitu USA kosmosesüstiku missiooni, kuni 1993. aastal asetati teleskoobile korrigeeriv optiline seade. Inimestega analoogi tuues sai lühinägelik kosmiline vaatleja endale nägemist parandavad prillid. Selle tulemusel hakkas see saatma Maale teravaid ja selgeid pilte, vahendades meile maailma toimimist mõista aitavaid, seni kõige üksikasjalikumaid universumi kirjeldavaid vaatluseid.

Ka inimese silm meenutab teleskoopi. Kõige ees on lääts ja selle fookuskaugusel asub pildi kujutist registreeriv närvisüsteemiga ühendatud valgustundlikest rakkudest võrkkest. Pilt on terav, kui silmakoopas asuv silmamuna on enam-vähem keraja kujuga ning kaugemal või lähemal maailmas asuv kujutis kuvatakse läätse kumerust muutes otse võrkkesta pinnale. Silmamuna mõttelist palli täidab valgust hästi läbilaskev klaaskeha.

Elus materjal reageerib aga kasutaja tegevusele. Vaadates tükk aega lähedal asuvat ekraani, on silm üsna liikumatu, mille tõttu muutub aja jooksul kerajas vorm lapergusemaks. Seejärel ei suuda lääts enam kaugemal asuvaid objekte võrkkestale fokusseerida. Juhtub midagi Hubble kosmoseteleskoobi laadset – eemal asuvad objektid paistavad ühtäkki udused ja silmaarst paneb diagnoosiks müoopia ehk lühinägelikkuse.

Muutumatul kaugusel asuva ekraani vaatamisele lisaks põhjustab müoopiat ka vähene õues viibimine. Lääts ja seda korrigeerivad lihased ei saa piisavalt kaugele ja lähedale vaatamise koormust. Sama kajastub kogu keha tasemel, kui see kaotab toas viibides oma töövõimet.

Tegemist on kaasaja suure ja personaalse nuhtlusega, mida ei tulda korrigeerima kosmosesüstikuga. Küll saab endale osta prillid. Veel paar-kolm põlvkonda tagasi oli lühinägelike osakaal elanikkonnast umbes kümme protsenti. Saatusega hirmutati mõnd eriti suurt raamatusõbrast last, sest juba siis oli teada, et pidevalt samal kaugusel asuva raamatu lugemine ohustab silmade tervist.

Tänapäeval hinnatakse, et planeedi elanikkonnast on lühinägelikud umbes kaks miljardit inimest ehk umbes iga neljas. Sajandi keskpaigaks ennustatakse lühinägelike arvuks juba viis miljardit. See ei ole hea taustainfo tasuva äriplaani koostamiseks, vaid kujutab tõsist isiklikku väljakutset praktiliselt igale inimesele. Mõttelise tunneli lõpus paistab nimelt pimedus.

Lühinägelikkust põhjustav silmamuna lamendumine kanamuna kujuliseks tähendab optilise telje pikenemist. See omakorda venitab silma tagaosas asuvat valguse suhtes ülitundlikku õhukest võrkkesta ehk pinda, millele kuvandub pilt välisest maailmast. Värvide nägemist ja heledust-tumedust määravate footonite voogude muutustele reageerimine rajaneb võrkkestas asuvate valgustundlike rakkude ülikiirele ainevahetusel, mis omakorda sõltub väga heast verevarustusest.

Silmamuna optilise telje pikenemise tulemusel võib osake võrkkesta valgustundlikust koest eemalduda seda toitvast veresoonte võrgustikust. Nägemisvälja ilmuvad udused laigud. Juhul kui seda osa veresoonkonnaga uuesti ei ühendata, kaotab antud osa võime registreerida valgussignaale ja protsess lõppeb pimedaks jäämisega.

Võrkkesta uuesti kinnitamine vajab operatsiooni. Parem oleks olukorda vältida ja hoolitseda silmade heaolu eest. Hoiatavaid näiteid on piisavalt palju. Kaheksa aasta eest avaldatud andmete põhjal on Euroopa Liidus umbes veerand elanikkonnast lühinägelikud. Kuni 29-aastaste eurooplaste seas on lühinägelikud umbes pooled, mõnes riigis rohkem kui teises. Müoopia esinemissageduse kasv noorte seas on seletatav juba mainitud ekraanide ja vähese õues viibimisega.

Tegemist on tiksuva ajapommiga. See suurendab oluliselt vanemas eas osaliselt või täielikult pimedaks jäämise riski. Maailmast leiab piisavalt hoiatavaid näiteid. Lõuna-Korea pealinnas on lühinägelikud peaaegu kõik 19-aastased noormehed, täpsemalt 96,5 protsenti. Taiwani üliõpilaste seas on lühinägelikke umbes 90 protsenti, Hiina laste ja noorte täiskasvanute seas on vastav näitaja samuti peaaegu 90 protsenti jne.

Praeguses kuvandikeskses kultuuris võib prillikandmine paista moeka modernsusena. Sisuliselt kõneleb see inimese ühe olulisema tajuvõime atrofeerumisest. Selle kõrval on tehisintellektiga seotud hirmud märgatavalt abstraktsemad. Samas ennustab müoopia areng, kuidas suhtututakse reaalsetesse ohtudesse – lühinägelikult.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.

Lühinägelikkuse pandeemia lõppsüne paistab pimedus on oluline teema, mis vajab meie tähelepanu. Artikkel käsitleb olukorda Eestis ja kogu maailmas ning toob esile probleemide ulatuse ja tõsiduse. On oluline, et ühiskondlikud ja valitsusasutused teeksid rohkem jõupingutusi, et nii lastel kui täiskasvanutel oleks parem juurdepääs silmade tervishoiule ja õigeaegsele ravile. Loodetavasti suudab see artikkel suurendada teadlikkust lühinägelikkuse probleemist ja julgustada inimesi otsima vajalikku abi, et vähendada sellest tingitud mõjusid tulevikus.