Lugeja küsib: kas mõnel kuul on oma planeet? | Lugeja küsib

Tere tulemast Eestisse! Kas oled kunagi endalt küsinud, kas mõnel kuul võiks olla oma planeet? See küsimus võib tunduda ulmelisena, kuid astronoomid on avastanud, et meie Päikesesüsteemis on mitmeid kuid, millel võib olla oma kaaslane. Selles artiklis uurime, millised need kuud võiksid olla ja millist mõju see võiks avaldada nende emaplaneedile. Astume koos avastusretkele kosmose imelisse maailma ning avastame koos uusi põnevaid fakte meie universumi kohta. Hoidke kinni ja valmistuge põnevuks!

Nüüd, kui Jaapan on oma maanduriga Kuule jõudnud, on paljude Novaatori lugejate pilgud öises tähistaevas. Kui planeedid pole päris üksinda ja mõnel on kaaslaseks kuu, siis kas ka mõnel kuul on seltsiliseks oma planeet? Sellest kõigest rääkis ERRile Tartu observatooriumi tähefüüsika teadur Tõnis Eenmäe.

Kui astronoomid räägivad kuudest, peavad nad silmas planeetide kaaslasi. Selles mõttes on igal kuul oma planeet. Muidu ei saaks taevakeha olla planeedi kaaslane! Igapäevases keelepruugis on eesti keeles kuu ja kaaslane sünonüümid.

Gravitatsiooniliselt seotud taevakehad tiirlevad ümber ühise massikeskme ning tihti tõmmatakse piir taevakeha ja tema kaaslase või kaksiktaevakeha vahele järgmiselt: kui taevakehade ühine massikese asub suurema massiga taevakeha sees, on tegu taevakeha ja tema kaaslasega. Vastasel juhul loetakse seda aga kaksiktaevakehaks. Kõigi meie Päikesesüsteemi planeetide puhul on tegu planeetide ja nende kaaslastega. Kaksikplaneedi staatusele on kõige lähemal Maa ja Kuu. Nende ühine massikese on umbes 1800 kilomeetri sügavusel Maa sees.

Praegu tunneme planeetide kaaslasi vaid meie Päikesesüsteemist. Nende üsna arvukas loomaaed on väga kirju – praeguseks on teada 297 kuud. Suur osa leitud kuudest paistavad olevat planeetide poolt kinni püütud asteroidid. Seni leitud kaaslaste läbimõõdud või mõõtmed algavad poolest kilomeetrist ja need on enamasti ebakorrapärase kujuga kivitükid. Jupiteri, Saturni, Uraani ja Neptuuni ümbert leitakse neid ikka ja jälle juurde.

Kui räägitakse kuudest, mõeldakse enamasti meie Kuule sarnanevaid ümaraid taevakehasid. Ka selliseid on meie Päikesesüsteemis pisut üle kahekümne. Kõik taevakehad, mille läbimõõt on suurem kui umbes 500 kilomeetrit, muutuvad oma raskusjõu tõttu ümmarguseks. Päikesesüsteemi kaks suurimat kuud on  Jupiteri kaaslane Ganymedes ja Saturni kaaslane Titaan. Nende läbimõõt ületab isegii Päikesesüsteemi kõige väiksema planeedi Merkuuri oma.

Arvatakse, et valdav osa suurtest kuudest on tekkinud kas koos planeetidega või vähemalt väga varajases Päikesesüsteemis. Seda läbi põrgete ja tekkivate planeedihakatiste – planetesimaalide – kinnipüüdmise. Näiteks olevat meie Kuu tekkinud kokkupõrke käigus umbes Marsi-suuruse taevakehaga.

Kuud on üsna suurt rolli mänginud ka teaduse arengus. Kui Galileo Galilei avastas 1610. aasta alguses, et Jupiteri ümber tiirleb neli taevakeha – kuud, millele Johannes Kepler pakkus veidi hiljem nimeks Io, Europa, Ganymedes ja Kallisto –, siis toetas see üleminekut heliotsentrilisele maailmapildile. Varem peeti võimalikuks, et kõik tuntud taevakehad tiirlevad ainult ümber Maa.

Pärast 2006. aastat kasutatakse Päikesesüsteemi taevakehade klassifitseerimiseks ka uut klassi – kääbusplaneedid. Neist on üks suuremaid Pluuto. Selle kaaslane Charon on nii suur, et seda on vahel nimetatud ka kaksikplaneediks. Nimelt asub Pluuto ja Charoni süsteemi masskese kahe taevakeha vahel, aga mitte Pluuto sees. Tõsi, kuna Pluutot enam planeetide hulka ei arvata, oleks tegu kaksikkääbusplaneediga. Suuri kaaslasi on leitud teistegi Pluutost kaugemale jäävate kääbusplaneetide ümbert.

Veelgi väiksemate taevakehade, nagu asteroidide, juurest võib leida üle 450 kaaslase. Mõnel on neid rohkem kui üks. Osasid asteroidi peetakse ka kaksikasteroidiks. Küll pole seni kaaslasi leitud komeetidel.

Planeetide kaaslasi on otsitud teistegi tähtede ümber tiirlevate planeetide juurest. Seni pole kindlaid avastusi siiski kinnitatud. Ehitamisel olevad väga suured teleskoobid toovad sellel rindel loodetavasti rohkem selgust. Ei ole mingit põhjust arvata, et Päikesesüsteemi välistel planeetidel ei võiks kuusid olla. Neid on lihtsalt väga raske avastada.

Seega võiks küsimusele “kas on mõnel kuul on ka oma planeet?” vastata hoopis nii: kuigi mõnel planeedil võib olla kuu, ei ole igal kuul oma planeeti.

Kokkuvõttes võib öelda, et meie päikesesüsteemis on mitmeid kuid, millel on oma planeedid. Kuul on oma planeet, nimelt Maa, mis on selle looduslik kaaslane. Teistel planeetidel nagu Marss ja Jupiter on ka omad kuud. Selline mitmekesisus meie päikesesüsteemis näitab, kui huvitav ja mitmekesine on meie universum ning kui palju avastamata saladusi see endas veel peidab. Seega jätkub kindlasti uurimustööd ja avastusi meie päikesesüsteemi kohta ka tulevikus.