Lõhnakunstnik Tony Veiler: me kanname parfüümi, mitte ei kasuta | Inimesed

Tere tulemast Eestisse! Astuge sisse maailma, kus lõhnad on kunstiteos. Tony Veiler, tuntud lõhnakunstnik, on pühendunud looma lõhnu, mis pole mitte lihtsalt kasutamiseks, vaid pigem kandmiseks. Ta usub, et lõhnad võivad olla emotsionaalselt tähendusrikkad ja väljendada isikupära. Tema looming on pälvinud rahvusvahelist tunnustust ning ta on tuntud oma ainulaadsete ja kaasaegsete lõhnaprofiilide poolest. Tule avastama Veileri maailma, kus lõhnad saavad elavaks kunstiks!

Õigesti valitud parfüüm aitab inimesel saavutada kõik oma eesmärgid, rääkis lõhnakunstnik Tony Veiler “Vikerhommikus”. Veileri sõnul on parfüüm kunstiteos, mida peab oskama endale õigesti peale pihustada.

“Välismaal öeldakse meie ameti pidajate kohta nina ehk inglise keeles nose,” selgitas parfümeer ja lõhnakunstnik Tony Veiler. “Nina jaguneb omakorda veel kaheks kategooriaks, on olemas tehniline nina ja loominguline nina.”

“Tehniline nina töötab lõhnamajas ja lihtsalt ütleb, kui palju asju on mingis asjas sees, kui palju lõhna tuleb panna pesuvahenditesse ja deodorantidesse. Loominguline nina on juba kapriissem, ta on rohkem kunstniku moodi, kes loob konkreetselt mingit lõhna,” lisas Veiler.

Lõhna poolt tekitatud emotsioon oli hirmuäratav

“Esimese ehmatuse sain ma väga varases puberteedieas, kui ma olin 12–13-aastane,” meenutas Veiler aega, mil ta esimest korda avastas enda jaoks lõhnade maailma. ” Oli kole nõukogude aeg ja mu õel oli kavaler, kes kinkis talle esimese prantsuse lõhna. See oli kuulus parfüüm Climat. Kui õde kodus polnud, siis käisin salaja tema toas lõhna nuusutamas.”

“Kui ma esimest korda seda nuusutasin, siis ma ehmatasin niimoodi ära, et oleksin äärepealt pudeli maha pillanud. Mind ehmatas just see, et kuidas võib üks lõhn minus esile kutsuda nii tugevaid fantaasiapilte. Mul kangastusid silme ees lumised Šveitsi mäetipud, lillekesed, mis sulalume alt välja hakkavad tulema. Meil oli raudmüür, ja muidugi ma polnud ise Šveitsis käinud, aga ma nägin seda oma silme ees.”

“Emotsioon ja kujutluspilt, mida see lõhn minus tekitas, oli hirmuäratav, sest kuidas on võimalik, et üks lõhn võib mõjutada nii tugevasti sinu sisemaailma. See tunne ongi põhimõtteliselt parfüümide loomise ja kasutamise mõte,” selgitas Veiler. “Lõhnakunstnikud tahavad, et nende loodud lõhn puudutaks inimest mingil moel, olenevalt siis sellest, mis on inimese eesmärk. Kas ta soovib esile kutsuda mingid emotsioone ja mälestusi või peaks lõhn aitama tal end enesekindlamalt tunda.”

“Tänapäeval oleme me oma loomuliku kehalõhna juba minetanud, sest me kõik kasutame ju iga päev erinevaid vahendeid.”

Nišiparfüümi kantakse kui kunstiteost

“Elu viis mind Pariisi, kus töötasin alguses hoopis muul erialal,” meenutas Veiler sündmust, mis ajendas teda oma unistust ellu viima. “Mind kutsuti ühe kuulsa inglise moekunstniku vastuvõtule ja ära minnes kingiti kõigile mälestuseks kaks nišiparfüümi. Kui koju jõudsin ja pudelid lahti tegin, siis lendasid need suure kaarega prügikasti. Tunnetasin, et ma olen võimeline tegema parema lõhna. Siis leidsingi, et on aeg ellu viia üks oma unistusest.”

Veiler nimetab just nišiparfüümi kunstiteoseks. “Inimesed saavad kanda kunstiteost. Me ju ei ütle, et me kasutame parfüümi. Me kanname parfüümi. Massiparfüümid on tehtud ärilisel eesmärgil, et teenida raha ja inimesed lõhnavad enam-vähem meeldivalt, aga kõik ühtemoodi.”

Parfüümi puhul kehtib reegel, mida vähem, seda parem. “Üldiselt väga häid nišiparfüüme tuleks peale pihustada ainult üks kord. Äärmisel juhul kaks korda,” õpetas Veiler. “Pange lõhna sinna, kus tahate, et teid suudeldakse. Teaduslikus mõttes parema resultaadi jaoks pihustage parfüümi pulseerivatele kohtadele, milleks on kõrvatagused, küünarnuki õõnsused, randmed, põlve õõnsused, kui kannate lühikesi pükse.”

Kõige kauem kannavad parfüümi juuksed

Räägitakse ka, et tuleb pihustada lõhnapilv ja siis sinna sisse astuda. “Kõik on õige,” ütles Veiler. “Aga sellisel juhul tehke seda alasti, sest kõik lõhnad sisaldavad eeterlikke õlisid ja nad võivad riietele ikkagi pleki jätta. Kõige kauem kannavad parfüümi juuksed. Aga sellisel juhul ärge pihustage juustesse, vaid kammi peale ja kammige selle kammiga oma juukseid. Või kui te ei taha üldse endale parfüümi peale panna, aga tahate et te ise või teie asjad paremini lõhnaksid, võib ju võtta salvräti, pihustada sinna ja panna see oma märkmiku vahele või rahakotti. Kui tekib tunne, siis võtate selle välja, nuusutate ja panete tagasi.”

Veileri sõnul pole selles midagi halba, kui noor inimene tahab paremini lõhnata ja läheb ostab supermarketi letilt parfüümi. “Aga kui sa oled elus juba midagi saavutanud ja leiad, et oled väärt midagi rohkemat, sa tahad tõsta oma eneseväärikust, ennast kehtestada, siis sellisel juhul sa kõige odavamat parfüümi endale peale ei pane.”

“Parfüüm on meeleolu küsimus, me peame oskama seda teadlikult kasutada. Mis meeleolus sa tõusid, kellega sa täna kohtud, mida on sul vaja saavutada. Tegelikult peaks inimese lõhnagarderoob olema sama suur kui tema riiete garderoob. Lõhn on ka oluline mõjutaja. Aga parfüüme peab katsetama oma nahal, mitte paberribadel.”

In conclusion, the work of scent artist Tony Veiler challenges our traditional understanding of fragrance. By creating unique scents that evoke a range of emotions and memories, Veiler encourages us to think of perfume not just as a product to be used, but as an art form to be experienced. His innovative approach to scent design opens up new possibilities for self-expression and sensory exploration. Veiler’s work invites us to reconsider the role of perfume in our lives, offering a deeper appreciation for the power of scent. Overall, his artistry is a testament to the endless creative potential of the olfactory world.