Loe katkendit Imre Siili novellikogust “Randevuu Bertolucci väljakul” | Kirjandus

Tere tulemast Eesti kirjandusmaailma! Imre Siili novellikogu “Randevuu Bertolucci väljakul” on kaasakiskuv lugemine, mis viib lugeja põnevale rännakule läbi inimlike emotsioonide ja eluliste juhtumiste. Siil on tuntud oma sügavate ja mõtlemapanevate jutustuste poolest ning tema uusim teos on sellele kindlasti kinnituseks. Olles kujutlusvõimeline ja kaasahaarav kirjanik, suudab Siil luua maailmu, mis panevad lugejad kaasa elama ja end tundma osana loost. Kui olete valmis sukelduma lummavasse lugemiselamusse, siis ärge jätke “Randevuu Bertolucci väljakul” lugemata.

Emakeele Sihtasutuse kirjastamisel ilmus uue aasta hakul Imre Siili novellikogu “Randevuu Bertolucci väljakul”. Avaldame teosest lühikese katkendi.

“Randevuu Bertolucci väljakul” 21 eripalgelise novelli ajajoon ulatub nõukaajast tänapäevani ning ette tuleb nii traagilisi sündmusi ja heitlikke hetki kui ka humoorikaid seiku: jäädakse õnnetult ilma oma armsamast, satutakse merehätta või patuteele, heideldakse tüütute arendajate või naabritega, peetakse muutlike meeleoludega perepidusid ja muretsetakse pärandvara pärast, kuid leitakse endale ka uusi kallimaid, õpitakse luulet mõistma, müstiliste olendite näpunäidete järgi kooki küpsetama või tervistavaid vaktsiine keetma ning uidatakse vahel isegi päris kaugetel ulmelistel radadel.

Katkend novellist “Elu luuleline kude”

Sander tundis, et hakkab erutusest vägisi higiseks minema. Luuletajat kuulates oli ta püüdnud ka veidike mõtelda, kuidas oma ilusa neidisega juttu alustada, kuid nüüd äkki ei tulnud sellest enam miskit meelde. Ütlema aga midagi aega viitmata pidi, sest head juhust ei võinud niisama käest lasta.
     “Päris ilusad luuletused olid,” kuulis ta end järsku ebaloomulikult valjusti hõikavat – otsekui oleks keegi teine tema sees hakanud häält tegema. Peaaegu tahtmatult astus ta veel sammukese neiule lähemale.
     See pööraski nüüd pead ja vaatas talle oma selgete siniste silmadega otsa. Sandril läksid põlved nõrgaks.
     “Ah et kohe nii väga meeldis,” sõnas neiu kergelt muiates.
     “Meeldis jah,” kostis Sander ja noogutas kinnituseks mitu korda. Mõistis siis aga kohe, et peaks veel midagi juurde seletama, ent ei osanud ometi jätkata.
      Neiu takseeris teda teraselt, oodates ilmselt mingit selgitavat lisa, aga kui teine ikka vait püsis, päris ise edasi:
     “No mis neis luuletustes siis nii väga meeldis?
     Sander maigutas suud, tundes huuli kuivavat, vaatas abitult oma kohvitassi ja kohmas viimaks:
     “Eks see ilus loodus ja… lilled ja…”
     Olles seejärel mõne hetke veel pingsalt mõelnud, lisas juba kindlamalt:
     “Ja värske õhu tunne.”
     “Ahah,” muigas neiu seepeale jälle ja lonksas kohvi. Ta vaatas korraks kõrvale, märkas siis ilmselt kedagi saali keskel ning vaba käega sinnapoole viibates hüüdis äkki valjusti: “Piia!”
     Selle hüüde peale hakkas tooliridade vahelt nende suunas liikuma üks töntsakas piiga, kellel oli äsja tutvustatud uus luulekogu juba käes. Piiga pruunid juuksed näisid olevat veidi sorakil, kaela ümber oli mässitud ebamäärast värvi sall ja rõivad ta seljas jätsid ka kuidagi lohakavõitu mulje. Tema ümarat nägu ei saanud pidada küll ilusaks, aga ega see just lausa kolegi olnud. Sander selliseid tavalisi ilmetuid naisterahvaid üldiselt eriti tähele ei pannud. Erika oli ka ikka vähemalt kraadi võrra kenam.
     “Näed sa, Piia,” lausus Sandri kõrval seisev neiu, kui piiga oli lähemale jõudnud, “siin on üks inimene, kes samuti loodust ja luulet armastab. Teil on omavahel kindlasti palju rääkida.”
     Seda öelnud, kõndis ta pisut irvaka naeratuse saatel eemale ning liitus ühe seltskonnaga, kes kohvilaua juurde kogunenud oli. Piia jäi kuulekalt Sandri juurde seisma.           “Tere,” ütles ta, “mina olen Piia.
     Seepeale pidi Sander muidugi ka ennast tutvustama, ehkki mingit tahtmist tal selleks polnud. Ta vaatas kahetsevalt sinnapoole, kuhu kaunis neiu oli läinud, ja meeles mõlkus vaid see, et jutust temaga ei tulnud mitte midagi head välja. Üldse tundus kõik olevat põhjalikult untsus. Lootust, et midagi veel ette võtta annab, näis nüüd juba õige vähe olevat järele jäänud. Isegi tema nime ei saanud teada, sedastas Sander pettunult, kuid taipas siis, et selle Piia-piiga käest peaks ehk olema võimalik ju küsida. Iseasi, kas sel veel mingit mõtet on.
     Piia mudis näppude vahel luuleraamatut, tegi selle siis keskelt lahti ja sirvis natuke.
     “Kas pole see siin nii uskumatult ilusasti öeldud?” küsis ta avatud raamatut silme ette tõstes ja luges seejärel oma kähedavõitu häälega paar värsirida ühest luuletusest ette.
      “Pole viga,” ühmas Sander tusaselt, kuigi polnud teist õieti kuulanudki.
      “Ja kui hästi on siin neid aastaaegade meeleolusid kirjeldatud,” jätkas Piia ning sirvis veel uut luuleraamatut, “näiteks seda talvest ärkamise tunnet või siis sügise sügavat nukrust.”
       “Ma käisin tema eelmise raamatu esitlusel ka,” teatas ta seejärel, kui oli jälle mõned värsiread ette lugenud, ilmselt äsja esinenud poetessi silmas pidades, “mul on kõik ta luulekogud olemas. Ma loen neid alati, kui tahan oma tuju parandada.”
      Niisugune jutt kõlas üsna Rasmuse moodi. Sander silmitses nüüd oma uue vestluskaaslase nägu hoolikamalt ja kui see oma silmad tema peale tõstis, võis mees imeks panna, et ka sellel piigal olid hästi selged sinised silmad.
      “Aga millised luuletajad sinule meeldivad?” tahtis Piia oma eelmisele küsimusele vastust ära ootamatagi teada saada.
      Sander kehitas õlgu.
      “Noh, eks Juhan Liiv, ja siis seesamune tänane,” pomises ta häbelikult, kartes ühtlasi, et piiga naerab ta Juhan Liivi pärast välja. Aga teisi nimesid ei karanud paraku nii äkki pähe. Isegi tänase poetessi ja selle viimati kuulatud karvase luuletaja nimi ei tulnud miskipärast enam keelele. Kartus oli siiski asjatu.
      “Oi, ka mulle meeldib Juhan Liiv väga,” kiitis Piia üllatuslikult ja luges oma lemmikute hulgas üles mitu tema luuletust.
      “Juhan Liiv luuletab nii hästi sügisest,” jätkas ta, “ja sügis ongi minu lemmikaastaaeg, sest siis on ju looduses nii palju värve. Vahel lähen lihtsalt sügisesse metsa, vaatan seal, mis tunne parasjagu tekib ja meenutan siis selle hetkega kokku sobivaid salme või lugusid. Ega sügis teegi alati kurvaks. Eile käisin Tabasalu panga peal sarapikus ja seal tulid mulle meelde näiteks sellised read: kõndisin kord suurte sarapikkude kollaseks tõmbunud katuse all, millest sügisene päike nõristas läbi kummaliselt kuldset valgust, ja mets pruulis aina juurde sügiseselt küpseid lõhnu. Aga kevad on ka tore,” lisas Piia, “ja kui sügisel meelolu siiski väga nukraks läheb, kui meie jubepikk talvgi on juba tulekul, siis tahaks vahelduseks ka rõõmsat kevadeluulet lugeda.” Talv talle üldse eriti ei meeldivat ja ta paluvat sügiseti alati, et ilmataat veel niipeagi külma kaela ei saadaks.
       Sellegi kohta oli piigal kohe üks luuletus nagu varnast võtta:

                   Tuul visalt lehti ajab
                   hunnikusse räästa alla,
                   käes on ju sügis,
                   pea oodata ka talve.

                   Ent ära siiski tõtta, taat,
                   veel päästma külma valla –
                   nüüd taeva kõlagu
                   mu harras palve,

                   sest ehkki miskit
                   mul lume vastu pole,
                   on talv nii pikk
                   ja pakane leeb kole.

Kokkuvõttes pakub Imre Siili novellikogu “Randevuu Bertolucci väljakul” lugejale kaasahaaravaid lugusid, mis kõnelevad inimsuhetest, armastusest ja elu absurdsusest. Siili omapärane stiil ja sügavamõttelised lood viivad lugeja erinevatesse maailma nurkadesse, pakkudes nii meelelahutust kui ka mõtlemisainet. Raamat saab kindlasti kõnetada neid lugejaid, kes naudivad keerukamaid ja filosoofilisemaid teemasid kirjanduses. “Randevuu Bertolucci väljakul” on kahtlemata väärt lugemist kõigile, kes hindavad hästi kirjutatud ja mõtlemapanevat lugemist.