Liisa Saaremäel: saalist lahkuvad inimesed ei ehmata mind | Teater

Tere tulemast Eestisse! Liisa Saaremäel on andekas ja kogenud näitleja, kellel on võime haarata publiku tähelepanu ja hoida seda enda küljes. Tema võluv isikupära ja enesekindlus teevad temast tõelise staari teatrimaailmas. Tema viimane lavastus “Saalist lahkuvad inimesed ei ehmata mind” on murranguline ja emotsionaalne kogemus, mis jääb publikule kindlasti kauaks meelde. See tundeline lavastus kõnetab sügavalt igaüht ja tõestab Liisa võrratut talenti. Ärge laske seda võimalust mööda ja nautige tema imelist etendust!

Kultuurisaates “OP” oli külaliseks näitleja ja etenduskunstnik Liisa Saaremäel, kes leiab, et Eesti teatrimaastiku hetkeseis on mitmekesine ja klassikalise draamateatri ning alternatiivsete etenduskunstide vahel on mitmeid kokkupuuteid ja kattuvusi.

“Mind huvitab ala nende kahe vahel,” tõdes kunstnik, kes pärast lavakunstikooli lõpetamist töötas mõned aastad riigiteatris ning otsustas siis kaasaegsete etenduskunstide magistriõppe kasuks. “CPPM magistriõpe teatriakadeemias oli nii intensiivne, et selle kõrvalt regulaarselt teatritööd edasi teha oli väga keeruline. Teisalt oli minu sees ka soov ise katsetada, ise luua mingisuguseid projekte. Teha koostööd inimestega, kellega muidu kokku ei satuks,” selgitas ta ning lisas, et magistrantuurist sai ta kaasa hulgaliselt tööriistu, kuidas teha tööd enda kehaga. 

“See, mida ma teen kunstnikuna ja see, kui ma näitlejana osalen kellegi lavastuses, need asjad põimuvad ja sedalaadi mitmekesisus ongi see, mida ma kõige rohkem väärtustan selles hetkes, kus ma praegu olen.” Nii on Saaremäel koostööd teinud näiteks Florian Wahliga ning nende ühislooming “Scream Box” Kanuti Gildi saalis mõjus mingile osale publikust kindlasti ehmatavalt.

“See, kui inimesed saalist lahkuvad, ei ehmata mind. Pigem mul on hea meel, et kui nad tunnevad, et nad tahavad ära minna, siis nad kasutavad seda võimalust. Aga eks see ka näitab, et ilmselt siis ikkagi juhtus midagi nende sees. Et see ei ole ilmtingimata halb asi, ma ei aja seda küll eraldi taga, aga mingi teatav teravus oli seal laval kindlasti olemas,” ütles Saaremäel.

Inspiratsiooni leiab Saaremäel ka sellest, mis teda limiteerib. “Limiteeriv on suurelt jaolt see, mis mu enda seest tuleb, teatavad hirmud… aga just see hirm kuhugi minna võib olla heaks indikaatoriks, et see päriselt ongi territoorium, kus ma ei ole kunagi varem käinud. Et seal päriselt ongi mingi küsimus, millele mul varem ei ole olnud vastust,” lisas ta.

Konkreetset joont iseenda ja klassikalise teatri või filmi vahele Liisa ei tõmba ning on avatud erinevatele koostööpakkumistele. “Ma ootan, et elu tooks mulle huvitavaid väljakutseid, nii see on. Ma usun ka sellesse, et selleks, et midagi oma ellu kutsuda, selleks tuleb ka mingit teatav sorti ruum sinna tekitada. Ma arvan, et lugu kui selline, ei ole kuhugi kadunud. See on samamoodi üks element, mida võib teatris kasutada, mille ümber võib ehitada, millest võib inspireeruda ja see võib jääda kesksele kohale. Lood mulle väga meeldivad.”

In conclusion, Liisa Saaremäel’s confidence in her art and performance is truly inspiring. Her ability to remain unfazed by the audience’s departure from the theater shows a deep sense of commitment to her craft. Her dedication to her work and her passion for the theater is evident in her remarks. As an audience member, it is reassuring to know that performers like Saaremäel are focused on their craft rather than external distractions. This dedication to the art of theater will undoubtedly continue to inspire and captivate audiences in Estonia and beyond.