Liiga tihedas raku- või inimpopulatsioonis hakkab juhtuma huvitavaid asju | Loodus

Tere tulemast Eestisse, kus loodus pakub põnevaid vaateid ja üllatusi igal sammul! Liiga tihedas raku- või inimpopulatsioonis hakkab juhtuma huvitavaid asju, millest meil on hea meel teile rääkida. Eesti loodus on täis rikkalikku mitmekesisust, kus loomad ja taimed saavad vabalt areneda. Siin avastate, kuidas looduslikud ökosüsteemid toimivad ja kuidas nende tasakaalu hoida. Loodame, et meie kaunis loodus inspireerib teid rohkem sellest põnevas riigis avastama ja nautima!

On üks probleem, mis on nii globaalselt inimeste maailmas kui ka bakterite ja rakkude kasvatamiseks mõeldud Petri tassil üsna sarnane: mis juhtub siis, kui populatsioon ehk asurkond läheb liiga suureks, ükskõik kas maakeral või Petri tassil. Ehk mis saab siis, kui inimesi on liiga palju?

“Esimene, kõige lihtsam asi on see, kui rakke saab liiga palju siis, ilmselt ühel hetkel saab toit otsa sealsamas Petri tassi peal. Siis jääb paljunemine seisma,” kirjeldas Tartu Ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets. See ei tähenda, et rakud oleksid surnud, aga kuna nad ka ei paljune ja toitu napib, kaovad nad ühel hetkel ära.

Rakud “jalgpallis”

Samas hakkab Maimetsa sõnul looduses liiga tihedaks läinud populatsioonis juhtuma huvitavaid asju. Inimese embrüo üks esimesi arenguetappe on plastotsüsti järk, mil ta on umbes 0,7-millimeetrise läbimõõduga väike rakkude kobar. “Ta näeb välja nagu üks pisike jalgpall. Ümber on tal sellised rakud, milles asuvad platsenta lootepoolsed koed. Seal jalgpalli sees on ühes nurgas rakumass ja sellest saavad alguse kõik inimese tulevased rakud,” lausus ta.
Huvitav on aga Maimetsa sõnul see, et inimese rakkude kasvukeskkond on sama. “Aga miks otsustatakse järsku ühel hetkel, et mina lähen närvirakuks või mina lähen vererakuks ja muuks?”

Üks põhjendus on, et kui rakud seal nii-öelda jalgpalli sees kasvavad ja paljunevad, tekib ühel hetkel väga suur pinge. See pinge on signaal, et rakud hakkaksid erineval viisil käituma. “Rakud tunnevad ära, kui tihedalt neid parajasti on ja reageerivad vastavalt. Kas kasv jääb seisma või juhtub midagi muud,” sõnas Maimets.

Inimühiskond läheb tülli

“Siin võib hästi palju paralleele tuua bioloogilise looduse ja inimeste maailma vahel,” märgib Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika kaasprofessor Mare Ainsaar. Esimese olulise punktina toob Ainsaar välja ressursid. “Tänapäeva maailmas räägime kliimaneutraalsusest ja jätkusuutlikust ühiskonnast. Muretseme sellepärast, et ressursid ammenduvad – kuidas me siin inimestena küll hakkama saame? Kui vaatame demograafilisi teooriaid, siis tõepoolest näeme, et ennustused kaugema tuleviku, nii paarisaja järgneva aasta kohta on sellised, et me ammendame need ressursid siin maakera peal,” sõnas ta.

Ainsaar selgitas, et rahvastiku arv hakkab vähenema, kuivõrd inimpopulatsioonidel on teatud isereguleerimise võime. “Ehk kui Toivo räägib siin sellisest tiheliolekust ja see tiheliolek ise mõjutab, siis ma võib-olla julgeksin pakkuda, et inimesi muidugi mõjutab see ka,” ütles Ainsaar.

Kui vaadata rahvastikuteooriaid, siis ühed on deterministlikud ehk lähtuvad ettemääratusest. Need ütlevad, et tulevikus rahvaarv langeb. “Aga siis on ka neid teooriaid, mis tõepoolest üritavad seletada, miks nii juhtub. Põhjused on kas majanduslikud või laste ja väärtustega seotud seletused. Tulevikus rahvaarv ei kasva lõputult, nagu kõige esimesed teoreetikud demograafia maailmas arvasid. Vastupidi, lapsi on järjest vähem, taastootmine on inimeste populatsioonis väiksem,” ütles Ainsaar.

Mis aga juhtub, kui inimpopulatsioon läheb väga suureks? “Inimkond ei suudaks ennast realiseerida, organiseerida ja tõepoolest rahvastik kasvaks lõputult. Siis enne päris lõppu, mille pärast ka teadlased väga muretsevad, suureneb konfliktide arv, sest võisteldakse ressursside pärast. Me teame inimkonna ajaloost, et see on aeg, kus tõenäosus igasugusteks konfliktideks suureneb,” rääkis Ainsaar.

Kas siin ei pruugi inimeste puhul mängu tullagi see, et me oleme rohkem haiged, paljud ei saa loomulikul teel lapsi, paljud ei tahagi lapsi saada, et meilgi tekibki see nii-öelda populatsiooni surve? Toivo Maimets tõi välja, et kui vaadata ajaloos pikalt tagasi, siis elu ei ole kunagi olnud nii hea kui praegu. “Bakteril Petri tassi peal tõepoolest saavad toitaineid otsa ja nüüd viskame vedru välja. Aga kui inimkonna ajaloo pealt vaadata, siis see ei ole absoluutselt niimoodi toimunud,” ütles ta.

Mare Ainsaar lisas: “Ma arvan, et inimesed on üks kõige kohanemisvõimelisemaid liike üldse maakera peal. Ja tõepoolest, kui vaatame ajalugu, siis demograaf Thomas Malthus oli esimene, kes väga muretses selle pärast, seal 17. sajandil, et rahvast saab liiga palju. Praegu on meid juba kaheksa miljardit.”

20–30 miljardit inimest

Ainsaar rääkis, et on ka selliseid teaduspublikatsioone, mis on võtnud kokku kõik erinevad tööd, kus on uuritud, kui palju üldse maakeral võiks inimesi elada ja see skaala on väga erinev. “Üllatav on, et päris paljude publikatsioonide kohaselt mahuks maakerale umbes kakskümmend või kolmkümmend miljardit. Võrreldes praegusega on seda väga palju,” sõnas ta.

Samas erinevad prognoosid väga palju. Seda seetõttu, et arvesse on võetud erinevalt kohanemisvõimet ja ressursse. “Tõenäoliselt oleks see elu ikka päris teistsugune kui meid oleks kakskümmend miljardit. Ehk tegelikult on alati küsimus selles, kas me seda ka päriselt tahame. Mina olen pärit väiksest kohast Tartu linnast Eesti Vabariigist. Ma olen elanud ka suurlinnades, olen ka Londonis elanud ja ma ei taha väga pikka aega elada nii tihedates kohtades,” leidis Ainsaar.

Inimesed on kohanemisvõimelised, kuid muretseda tuleb ressursside pärast, mis tagavad baasvajadused. Olgu nendeks vesi, toit, elamispind või energia. Maailmas otsitakse mitmel pool lahendusi, kuidas mereveest magevett saada, kuid selle juures on väga suur küsimus, kuidas nende tehnoloogiate jaoks energiat saada.

Kui ressursiprobleem on lahendatud, siis edasi ongi küsimus kohanemises väga tihedas asustuses ehk kui palju inimesi on teise inimesega kõrvuti olemiseks hea.

Toivo Maimets ja Mare Ainsaar räägivad mikroobide ja inimeste maailmade sarnasustest oma “mätaste” ehk mikrobioloogi ja sotsioloogi vaatepunktidest saates “Teise mätta otsast”. Saadet saab kuulata Vikerraadiost 4. veebruaril kell 19.05.

Kokkuvõttes võib öelda, et liiga tihedas raku- või inimpopulatsioonis võivad tekkida huvitavad nähtused looduses. Konkurents toidu, elupaiga ja partnerite pärast võib viia loomade käitumise muutumiseni ning uute strateegiate ja kohanemismehhanismide arenguni. Samuti võib tihedas populatsioonis levida haigusi ja parasiite kiiremini. Oluline on mõista nende nähtuste mõju ökosüsteemile ning leida tasakaal, mis tagab populatsiooni heaolu ja looduse elujõulisuse. Ettevaatusabinõud ja jälgimine on olulised, et ennetada võimalikke probleeme.