Lauri Räpp: mu vend on oma teoga päästnud paljusid inimesi | Inimesed

Tallinn native Lauri Räpp is a hero in his own right, having saved numerous lives through his courageous actions. His selflessness and bravery have inspired many, earning him the admiration and gratitude of the people he has helped. From rescuing individuals in danger to offering aid during crises, Räpp has proved himself to be a true humanitarian. His unwavering dedication to serving and protecting others has touched the lives of many, making him a respected figure in Estonia. Learn more about the incredible deeds of this humble hero in “Lauri Räpp: mu vend on oma teoga päästnud paljusid inimesi | Inimesed”.

Kolm aastat tagasi venna kaotanud Lauri on vaimsest tervisest ja vennaga juhtunust rääkimise võtnud südameasjaks, et aidata sarnases olukorras olevaid inimesi. Tema hinnangul kõneldakse Eestis surmast ja enesetappudest häbiväärselt vähe: “Ma ei taha küll nõuka aega tagasi minna, aga see meenutab just seda (suhtumist), et kui me ei räägi, siis seda pole olemas. Usun, et see, et mina sellest räägin, aitab väga paljudel inimestel taoliste asjadega toime tulla.”

Koolides või raamatukogudes esinedes küsitakse Laurilt kõige sagedamini, kuidas ta julgeb ja suudab sel teemal rääkida. “Kui meil sada aastat tagasi oli surm elu loomulik osa, siis täna on see teema meie eludest kuidagi nii välja puksitud, et me kardame seda elu kõige loomulikumat osa hästi hullult.”

Lauri saab palju emotsionaalseid kirju, tagasisidet inimestelt, keda on tema jutt sügavalt puudutanud, aidanud, lootust andnud, ka otseselt ellu jätnud. “Vend on oma teoga päästnud väga paljusid inimesi,” on ta mõistnud.

Ta tunnistas, et on küll ehmatav lugeda kirja, kus öeldakse, et tema poolt jagatu on suunanud kedagi enesetapu osas ringi mõtlema, elujõudu leidma: “See paneb mind veel rohkem mõtlema, et igal minu sõnal või teol on suur vastutus. Vennaga juhtunu on tohutult kasvatanud minu vastutustunnet, mitte et seda varem poleks olnud, aga see on pannud mind nägema maailmas asju teistmoodi.” 

Kirjutamist, aga ka rääkimist peab Lauri teraapiliseks ning soovitab seda ka teistele: “Julgustan alati inimesi endast asju välja rääkima, sest kui sa kõik endast välja annad, on kergem olla. Kui ma käin koolides, siis ma ütlen lastele, et kui teil pole tõesti kellegagi rääkida, siis te saate rääkida paberi peal välja.”

Kohutavad vaimsed piinad

Koos Lauriga saatesse tulnud ema Vaida Räpp ütles, et lahkunud pojal Taavil olid vaimse tervise probleemid, diagnoositud bipolaarsus. Kuid diagnoosi varjas Taavi nende eest.

Vaida usub, et Taaviga juhtus midagi juba sünnitusmajas, kus talle mingisugune kahtlane süst pähe tehti. Ka täheldas ema poisi lapsepõlves ilminguid, mis tagantjärele mõeldes juhtunuga seotud võivad olla.

Lauri ja Vaida sõnul käis Taavi psühholoogide ja psühhiaatrite juures, justkui tegeles oma vaimse tervisega, kuid mõlemad tõdesid, et ega nad rohkem selle taha näinud.

Nad püüdsid kirjeldada, kuidas Taavi end tunda võis: “Kui sa kujutad ette enda elu kõige hullemat valu ja siis korrutad selle tuhandega ning mõtled, et sul on selline tunne kogu aeg, 24/7, aga isegi siis me ei saa aru, kui hullusti ta end tundis.”

“Mitte ainult Taavi puhul, aga neil tekib tunne, et mida rohkem haige ma olen, seda rohkem mu lähedased mind armastavad. Nad satuvad sellisesse lõksu – ühtpidi käis ta kogu aeg ravil, teistpidi lasi endale välja kirjutada portsu tablette, mida ta ei võtnudki. Kuidas sa veel aitad inimest, kui ta ei lase…,” jätkas Lauri.

Väliselt nägi pere sundkäitumise mehhanisme, paanikahooge, ärakadumisi, imelikke postitusi ja veidraid kõnesid. Viimane pool aastat enne Taavi surma oli perele väga segane ja keeruline. “Oli aru saada, et midagi on totaalselt käest ära,” nentis Lauri, kes viis venna psühhiaatriakliinikusse, kust ta kolme päeva pärast välja lasti, kuigi nii tema kui ka psühhiaater olid hoiatanud, et ta on ohtlik iseendale. “Ja ühel hetkel oli järsku kõik,” lausus Lauri, kelle jaoks oli selline lõpp vaatamata märkidele ikkagi ootamatu.

“Seda on võib olla natuke karm öelda, aga see oli talle endale parem, sest ta piinles meeletult,” nentis Vaida Räpp nukral toonil, kes ei usu, et haiglas kinni hoidmine oleks ta poega päästa suutnud. Ta rääkis, et juhtunuga on võimalik kuigivõrd leppida, aga üle sellest ei saa: “See on ja jääb.”

Lauri sõnul ei tohi enesetapja lähedased jääda kinni “oleksitesse”, sest see lõpeb kehvasti. “Tuleb minna lühikeste, väga raskete sammudega, päev korraga, aga need sammud lähevad hästi aeglaselt natuke kergemaks. Ja tuleb keskenduda sellele, mis on.”

Muresid palju, spetsialiste vähe

Lauri ütles, et ei taha meie meditsiinisüsteemi poole näppu vibutada, kuid fakt on see, et psühholooge-psühhiaatreid on liiga vähe, psühhiaatrikliinikutes napib kohti, ka raha, tugiisikuid on raske leida või on nad tudengid, kel pole veel kogemusi. Oma koolikohtumiste põhjal kinnitas ta, et vaimse tervise probleeme on noorte hulgas ääretult palju, kuid spetsialiste vähe. “Ja kui sa ei saa tuge, siis see süveneb ja süveneb…”.

Ta tõi näite hiljutiselt koolikiusamise seminarilt Valgast, kus oli jutuks, et seal on kuue tuhande õpilase peale üks kliiniline psühholoog, mis tähendab, et suur osa lastest ei saagi vajadusel kunagi abi.

Lauri juurde on tulnud tütarlaps, kelle tutvusringkonnas on olnud kolm enesetappu – kõik noored, kes polnud veel 18-aastasedki. Lauri näeb noorte vaimse tervise probleemide taustal ühiskonna ootusi olla kõige parem kõiges, mis kumab läbi näiteks sotsiaalmeedia gruppidest.

“Ja eliitkoolid, kuhu saavad hästi edukate vanemate lapsed, kes peavad kogu aeg tõestama, et on sama edukad kui vanemad. Ning siis saavad sinna need, kes on läbi murdnud tavalisemast keskkonnast ning peavad tõestama, et on väga head. Ja sealt tuleb tohutu pinge,” vahendas ta talle räägitud lugusid.

Lauri ei pea end vaimse tervise kõneisikuks, ta jagab inimestega lihtsalt oma lugu, hoidudes nõuannetest või tugiisikuks olemisest. “Ma ei ole kindlasti pädev inimene andma nõu, mismoodi sina pead tegema. Saan ainult rääkida, mis meil juhtus ja kuidas mina toime tulin.”

“Käbi ei kuku…” on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.

In conclusion, Lauri Räpp’s heroic actions have undoubtedly saved countless lives and his bravery and selflessness are truly commendable. His quick thinking and decisive actions in the face of danger have made a significant impact on the lives of many people, and his story serves as an inspiring example of courage and altruism. Räpp’s willingness to put himself at risk to help others is a testament to the strength of the human spirit and the importance of coming to the aid of those in need. He is a true hero, and his actions will not be forgotten in Estonia or around the world.