Läänemets: streik nagu käiks ka koalitsioonis | Eesti

Tere tulemast Eestisse! Meil on järgmine kuum uudis: Läänemetsa streik kärssab nagu kütus tulekolvis ning sellel võib olla laiem mõju kogu koalitsioonile. Läänemetsa streik esindab suurt mõistmatust valitsuse otsuste vastu ning on viinud avaliku arvamuse tugeva vastasseisu poole. See artikkel uurib sügavamalt streigi tagamaid ja selle võimalikku mõju tulevastele valimistele ning kogu riigi poliitilisele maastikule. Olge valmis mõtlema kaasa ja saama põhjalik ülevaade sellest kuumast teemast!

Kuidas siis koalitsiooni tervis on, kaua praegune olukord kesta saab?

Ma ei ütleks, et koalitsiooni tervises midagi muutunud oleks. Aga loomulikult on olukord ka koalitsiooni sees segane – nagu ka koalitsioonis käiks streik, aga ei streigi mitte need, kes õpetajatele tahaks kümmet miljonit palgarahaks leida, vaid need, kes ei taha. Pigem ütleksin, et segadus on praegu. 

Kummal koalitsioonipartneril praegu rohkem pingeid Reformierakonnaga on, kas sotsiaaldemokraatidel või haridusministri erakonnal Eesti 200-l?

Ma ei tahaks öelda, et kellelgi halbu suhteid on, suhted ei pea sellepärast halvad olema, et nägemused on erinevad. Pigem me pole tänaseks aru saanud, et miks Reformierakond ei soovi seda streiki ära hoida või ära lõpetada. See on see küsimus, mida me proovime teada saada. Kui seda mõista, siis on lõpuks ka võimalik kokkulepetele jõuda. Aga praegu ühtegi head argumenti selle koha pealt pole olnud.

Kas praegu on peale õpetajate streigi veel mingeid tüliküsimusi üleval?

Ma jälle ei tahaks öelda, et tüli kuskil oleks. Pigem on valitsuses alati erinevad erakonnad, erinevad nägemused ja nende baasilt on ka arutelud või vaidlused, mis käivadki demokraatliku protsessi juurde.

Tõsi, mingisugused asjad oleks võinud kokku leppida ja ära hoida, nagu see streik. Sest meil on õpetajate palga osas, et kuidas me pikaajaliselt seda küsimust lahendame, kuidas edasi liiguksime, ühine nägemus olemas. Meil puudub ainult kokkulepe 10 miljoni eraldamiseks õpetajatele, et streik ära jääks. Streigis endas, streigi ärajätmises on see kõige suurem probleem, erinev nägemus.

Ja nädala pärast me peame hakkama arutama riigieelarve strateegiat, seal on ühe miljardi eest tulu pool vaja kokku leppida. Kui kümmet miljonit on raske kokku leppida, et kust see tuleb, siis võib-olla miljardi kokkuleppimine ka nii kiiresti ei lähe.

Eilsel õpetajate meeleavaldusel olid ka paljud riigikogu liikmetest Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmed kohal. Samas nemad ju hääletasid ka riigieelarve poolt, kus kõik need numbrid olid juba paigas. Paljud inimesed ei saa aru, miks teie esindajad olid seal?

No esiteks, riigieelarve poolt oldi loomulikult, aga sellel hetkel ei olnud ka meil seda teadmist, et me ei jõua streigi ärajätmises kokkuleppele. Need asjad on erinevad – kui streik tuleb, siis sellega tuleb sel hetkel tegeleda, kui ta tuleb. Ja sel hetkel me tegelesime, teadmine oli teine.

Aga mis puudutab meeleavaldusel osalemist, siis ma ei saa sellest aru, et miks seda kuidagi pahaks pannakse. Esiteks, me oleme kogu aeg olnud seda meelt, et riigitöötajate palku me ei külmuta. Ma meenutan, et riigieelarve tegemisel suvel-sügisel ja selle üleandmisel ma seda kogu aeg väga tugevalt ka toonitasin. Ja ma toonitasin ka seda, et meie arvates aastatel 2025-2026-2027 peavad õpetajate, päästjate, politseinike palgad tõusma.

Me olime seal meeleavaldusel ka sellepärast, et streigiõigus on sotsiaaldemokraatidele väga tähtis õigus, mis on põhiseadusega inimestele antud. See on väljendusvabaduse koht ja iga sotsiaaldemokraat toetab alati õigust streikida. Ma sellest küsimuse püstitusest aru ei saa.

Ma tean, et Reformierakond on seda hästi palju küsinud ja meile ette heitnud, et justkui me korraldas siin mingisugust meeleavaldust. Aga ei – me seisame nende väärtuste eest, mis on sotsiaaldemokraatlikud väärtused ja need ütlevad, et kõik inimesed peavad saama enda eest seista. Ja kui dialoog ei tööta, siis streigid ja meeleavaldused selle jaoks ju ongi, et avaldada mõju teistmoodi. Ja kus kohas sa siis veel õpetajatega paremini rääkida saad ja suhelda kui mitte sellel üritusel, kus kohas neid tuhandeid üle Eesti kokku on tulnud.

Milline see teie tunnetus on, kui kaua see streik nüüd kesta võib?

See sõltub lõpuks ikka sellest, et kuidas me selle 10 miljoni kokkuleppe teeme. Täna ma ei tea või ei saa aru, et meil siin mingisugune kokkulepe võiks olla. Aga me oleme seda kogu aeg öelnud oma partneritele, et ükstapuha, mis muud argumendid nende jaoks selle küsimuse lahendamise taga on, sotsiaaldemokraatide jaoks on oluline, et streiki ei tuleks või streik siis vähemalt võimalikult kiiresti lõppeks, sest see halvab ühiskonda. Ja meie jaoks on selle küsimuse lahendamine tänasel hetkel kõige olulisem. Ja pärast seda tulevad need võimalused, kus me saame rääkida seda, kuidas õpetajate palka on võimalik pikaajaliselt siis tõsta.

Ja siia juurde ma ütlen, et kui keegi räägib sellest, et hariduses läbiviidavatest reformidest tuleb raha juurde, siis minu hinnang, vaadates valitsuses kaks korda neid võimalikke reformi kohti, on see, et pigem riigi kulutused haridusele hoopis kasvavad ja suurusjärgud, kui seal midagi on võimalik ka mingi asjaga kokku hoida, on lihtsalt nii erinevad. Me ei räägi seal kümnetest miljonitest eurodest isegi, vaid õpetajate palga jaoks on vaja lõpuks sadu miljoneid eurosid.

Kas te saate natukene avada, mida see tähendab? Me ju kõik mõtleme, et paneme aga väikseid koole kinni ja siis jääb raha üle ja saab õpetajate palkadeks maksta.

Minu arvates on haridusminister seda päris palju meedias ka seletanud. Mu eelmise seletuse mõte oli see, et me lõpuks peame leppima ikka mingites maksumuudatustes kokku, kuskohast see raha õpetajate palgaks tuleb. See lahendab lõpuks õpetajate palgaküsimuse.

Mis puudutab väikeste koolide kinnipanemist, siis sotsiaaldemokraadid on seda kogu aeg öelnud, et niisama väikeseid koole kinni panema meie ei ole kindlasti nõus minema. Aga koolivõrgu reformi oleme nõus arutama, sest seal võib olla ka mingisuguseid häid mõtteid.

Aga ma toon mõned näited, kus kohas kulu hoopis kasvab. Kui me kaotame ära need keskkoolid või gümnaasiumid, mida omavalitsused peavad, kus on vähe õpilasi, siis osa sellest palgarahast on võetud põhikoolide õpetajate rahast omavalitsuse enda poole pealt, see jääb sinna omavalitsusse alles ja ülejäänud raha on omavalitsus ise sinna juurde pannud, see jääb ka omavalitsusse alles.

Ehk riik raha juurde ei saa, millega õpetajate alampalka tõsta. Sellest ei tule mitte midagi, sealt kasvab riigile kulu, sest neid õpilasi tuleb õpetada kas mõnes riigigümnaasiumis või kutsekoolis. Ja lõpuks neid õpilasi on seal ikka mitu tuhat ja selle jaoks on vaja uusi õpetajaid.

Või Tallinna linna küsimus, mida on siin tõstatatud. Kui nüüd Tallinn peaks otsustama, et kogu selle raha raames, mis eraldatakse talle täna õpetajate palkadeks, võetakse tööle uusi õpetajaid, siis olemasolevatele õpetajatele enam ei saa nii suuri lisatasusid maksta ning tekib probleem et õpetajaid tööl hoida ja sinna on raha juurde vaja.

Ja eks lõpuks on vajadus ka ehitada juurde uusi koole ja võtta tööle uusi õpetajaid – lõppkokkuvõttes on see ka riigile kulu. Ma täpselt ei saa aru, kust kohast sellest reformist peaks need väga suured summad tulema.

Selles mõttes me peaks ikka ausad olema ja ütlema, et õpetajate palga maksmiseks peab ühiskond maksudena panustama ja see tähendab, et seda saavad teha need ühiskonna liikmed, kellel seda raha on ja need on rikkamad inimesed.

Jõudsite korra Tallinna juurde. Reformierakonna Tallinna piirkonna juht Pärtel-Peeter Pere on päris mitu korda rünnanud sotsiaaldemokraate, kes on Tallinnas Keskerakonnaga koalitsioonis. Kuidas te seda Tallinna olukorda vaatate, on siin pinged kasvanud?

Tallinnas ei ole meil Reformierakonnaga varem ka mingisuguseid tohutuid pingeid olnud, ega ta ei kasvata. Aga see on selles mõttes demagoogia koht, et kui Pärtel-Peeter Pere võtaks lahti ja süüviks sellesse olukorda, siis avaneks pilt, kus Tallinn kasutab kõik õpetajate palgaks eraldatud raha ära.

Ja nagu ma ütlesin, kuna Tallinnas on klassikomplektid suuremad, siis õpetajatele makstakse selle suurema pinge ja töö eest rohkem palka. Ei olegi ühelgi omavalitsusel võimalik õpetajate palgaraha kasutada kuskile mujale kui õpetajate töötasudeks. Lihtsalt see, mida Reformierakond Tallinnas soovib, siis minu arvates seda oleks õige teha – me saaks õpetajate töökoormust vähendada. Aga selle tagajärg on loomulikult see, et tuleb juurde ehitada uusi koole, võtta tööle uusi õpetajaid ja selle tagajärg on see, et riik peab rohkem õpetajate palgarahasid maksma. Me räägime 200-300 uuest õpetajast, siis saaks selle Reformierakonna soovi täidetud, aga see on riigile oluline kulu kasv.

Naastes veel korra õpetajate streigi juurde, siis haridusminister Kristina Kallas ütles, et kui streik jääb pikemalt kestma, siis tema ei näe võimalust, kuidas see koalitsioon saab kestma jääda. Kuidas te seda asja vaatate?

Seda, mida Kristina Kallas selle all mõtles, ma ei tea, seda, peab tema käest küsima. Meil sellist arutelu või tunnetust vähemalt läbirääkimistel kuidagi pole olnud. Aga loomulikult peab lõppkokkuvõttes kõigil olema koalitsioonis see tunne, et neid kuulatakse ja otsitakse kompromisse, mis lõpuks sobivad kõigile.

Kompromissi otsimine kindlasti ei saa olla see, kus üks osapool ütleb, et ma seda küsimust ei aruta, et olge oma murega üksi – see ei ole kompromissi otsimine.

Nii et ma arvan, et meil omavahel valitsuses on päris palju veel selgitada ja arutada ja õpetajad selle on saavutanud, et nüüd on valitsuse liikmed nädal aega väga palju haridusküsimustega tegelenud ja oluliselt rohkem sellele tähelepanu pööranud. Ma arvan, et pikaajaliselt on sellele kindlasti mõju, lihtsalt kahjuks me ei näe seda hetkel streigi ärajäämises.

Kas vähemusvalitsuse tekkimine on praegu tõenäoline?

No üldjuhul ei ole ühtegi loogikat, miks teha kolm aastat enne riigikogu valimisi vähemusvalitsust. Jah, neid juhtumeid on Eestis olnud, aga seda kõike on juhtunud aasta enne või vahetult enne valimisi. [Praegu on valimisteni] kolm aastat ja kui on vaja veel võtta vastu seadusemuudatusi, mis on väga olulised, aga mis võib-olla ei ole kõige populaarsemad, siis vähemusvalitsusega ainult tiksud. Nii et ma sellesse praegu väga ei panustaks.

Aga kuidas Sotsiaaldemokraatlik Erakond üldse ennast tunneb praegu, kui teie reiting on läinud üles. Eelmise nädala Norstati küsitlus näitas, et see on päris hüppeliselt kasvanud. Kas tunnete endal rohkem sellist jõupositsiooni ka praegu koalitsioonis?

Meie tunneme ennast selles mõttes kindlalt, et lubadust olla tasakaalustav jõud ja pakkuda parempoolsetele erakondadele tasakaalustavat konkurentsi on inimesed arvatavasti märganud. Meie reiting on kogu aeg tõusnud, aga tõesti, Keskerakonna muudatuste tõttu on viimasel nädalal jõnksu ülespoole teinud. Kui valijad oma arvamusega ütlevad, et sotsiaaldemokraadid on õigel teel, siis me kindlasti jätkame, see annab pigem jõudu juurde jah.

Ja nii ei saa küsida nagu mõni kriitik ütleb, et koalitsioon teeb parempoolseid otsuseid ja miks sotsiaaldemokraatlik erakond seal üldse on?

Mina olen kuulnud hästi palju, et on kriitikuid, kes ütlevad, et tehakse ainult vasakpoolseid otsuseid. Ja ma arvan, et kuna mõlemat öeldakse, siis lõppkokkuvõttes ongi nii, et meie missioon olla tasakaalustavaks jõuks parempoolsetele erakondadele töötab. Ehk siis osad otsused on vasakule poole ja osad on võib-olla siis natuke paremale poole ehk siis kompromissid.

Ja ma arvan, et päris hirmus oleks, kui tänasel hetkel oleks valitsus ilma sotsiaaldemokraatideta – see tähendaks täiesti parempoolset valitsust. Ja ma arvan, et me juba oleks näinud eos, kuidas regionaalarengust keegi ei räägi, bussipileti hinnad oleks oluliselt kõrgemad kui nad praegu on, hooldereform oleks tagasi pööratud ja kõik muud. Ma arvan, et ka õpetajate streik palgaküsimuses oleks lihtsalt lämmatatud juba. Nii et meil seda rolli siin täita on päris palju.

Kokkuvõttes võib öelda, et Läänemetsa streik näitab, et konfliktid ei kao ka koalitsiooni kuuludes. Streikide ja poliitiliste vastuolude lahendamiseks on oluline avatud ja aus dialoog ning kompromissivalmidus. Samuti tuleks tagada töötajate õiguste austamine ning nende kaasamine otsuste tegemisse. Läänemetsa streik tõi esile vajaduse parema töötingimuste järele ning see peaks olema valitsuse ja ettevõtete jaoks oluline õppetund. Loodetavasti suudetakse tulevikus leida tasakaal valitsuse ja töötajate vahel ning vältida sarnaseid konflikte.