Küsitluste järgi võidavad Prantsusmaa valimised paremradikaalid | Välismaa

“Estonia’s neighboring Baltic State, Latvia, has long shared cultural and linguistic ties with France, a sentiment echoed in the recent parliamentary elections. According to opinion polls, far-right candidates have emerged victorious in France, winning a majority of seats. This shift sparks concern among Europeans, as fringe movements gain traction across the continent. How will this radicalization reshape French politics and global relations? This report delves into the implications, examining the rise of nationalist sentiment in Eastern Europe and its reverberations beyond.

Just siis kui prantslased lootsid lihtsate rõõmude saabumisele nagu jalgpalli Euroopa meistrivõistluste vaatamine ja esimesed grillid, ehmatas president Emmanuel Macron neid parlamendi laialisaatmisega, kirjutas humorist Regis Mailhot nädalakirjas Le Point.

“Ta süütab süütenööri püssirohutünni all, nõuab, et teised selle kustutaksid ja tahab lõpuks tagasi saada ka oma konfiskeeritud tikke,” kirjeldas Mailhot presidendi tegevust.

Kuigi parlamendi laialisaatmine ja erakorraliste valimiste korraldamine on jäänud arusaamatuks paljudele prantslastele, lähevad nad pühapäeval teist korda valimiskastide juurde.

Parlamendivalimiste kord ja prognoosid

Prantsusmaa parlamendi alamkojas ehk rahvusassamblees on 577 liiget.

Esimeses valimiste voorus osutuvad valituks need kandidaadid, kes saavad 50 protsenti oma valimisringkonna häältest. Juhul kui see ei õnnestu, tuleb valijatel teises voorus valida kahe või enama populaarsema kandidaadi vahel. Edasi saavad kõik, kellel õnnestub esimeses voorus koguda rohkem kui 12,5 protsenti valimisringkonnas registreeritud valijate häältest.

Eelmisel nädalavahetusel aset leidnud valimiste esimeses voorus valiti ära 76 parlamendiliiget. Ülejäänud valimisringkondades seisab pühapäeval ees valimiste teine voor.

224 ringkonnas on vasakpoolsete bloki või presidendi tsentristliku bloki vähem hääli kogunud poliitikud end teisest voorust taandanud, et anda allesjäänud kandidaadile parem võimalus Rahvusliku Liidu kandidaati võita.

Esimeses voorus kogus paremradikaalne Rahvuslik Liit kokku 33,1 protsenti häältest, vasakradikaale ja vasakpoolseid koondav Uus Rahvarinne 28 protsenti ja presidendi tsentristlik koalitsioon 20 protsenti häältest. Osavõtt valimistest oli väga aktiivne – oma hääle andis 66,7 protsenti valijatest.

Teise vooru eel tehtud viimased arvamusküsitlused, mis võtavad arvesse juba ka valimisvõitlusest taandumisi, näitavad Rahvuslikule Liidule küll võitu, aga mitte absoluutse enamuse ehk 289 koha lähedale jõudmist.

Päevalehe Le Figaro tellimusel valminud Ifopi läbiviidud küsitluse järgi saavutab Rahvuslik Liit parlamendis 170–210 kohta, Uus Rahvarinne 155–185 kohta ja president Emmanuel Macroni tsentristlik blokk 120–150 kohta.

Toimiva valitsuse moodustamine kolme vastandliku blokiga parlamendis on aga keeruline ülesanne.

Kuigi Rahvuslik Liit ei saavuta parlamendis absoluutset enamust, jõuavad nad olulise läbimurdeni ehk muutuvad suurimaks parteiks Prantsusmaa parlamendis.

Sciences Po ülikooli poliitikauuringute keskuse CEVIPOF doktorant Thomas Charrayre selgitas, et Rahvuslik Liit on jõudnud uue valijagrupini. Varasemalt olid nad võitnud enda poole tööstuse kadumisest kaotanud inimesed põhjas ja immigratsioonivastased lõunas ning püsisid sellega 15–20 protsendise toetuse juures, nüüd on aga lisandunud uued valijad ja toetus tõusnud 30 protsendi juurde.

“Neil on suur edu mitte linnades, vaid kohtades, kus inimeste eluviis tiirleb ümber auto ja kus inimesed elavad eramajades – neid on hinnatõus kõige enam puudutanud, eriti bensiini oma,” ütles Thomas Charrayre. “Kuna nad tunnevad end ka kultuuriliselt alaesindatuna, siis on nad pöördunud Marine le Peni partei poole. Nad on sügavalt individualistlikud inimesed, see on eluviis, kus ei loodeta liialt avalikele teenustele. Need on inimesed, kes elavad kaugel ujulatest, haiglatest ja arstidest ja nad tunnevad, et nad ei saa kasu riigi sotsiaalsüsteemist. Võib-olla see ei ole nii, aga nad tunnevad end nii.”

Charrayre ei näinud, et midagi suudaks lähiajal paremradikaalide jätkuvat tõusu ja võimuni jõudmist väärata.

Sorbonne’i ülikooli ajalooprofessor ja päevalehele Le Figaro esseesid kirjutav Pierre Vermeren kirjutas mõned aastad tagasi raamatu kollaste vestide protestiliikumisest. Valimisi kommenteerides rääkis ta põlvkondade vahetusest, suurtest pingetest ja polariseerumisest ühiskonnas. Rahulolematuse juur on tema sõnul majanduses ja muutustes tööstuses ja põllumajanduses.

“Finantssektor ja rahvusvaheline majandus – majandus, mida president Macron nimetab start-up riigiks – toob kasu ainult suurtele linnadele nagu Pariis, Bordeaux, Toulouse või Nantes, see toob kasu tehnoloogiasektorile nagu lennundus ja kaitsetööstus. Need on küll suured, aga kitsad valdkonnad ja suurele osale elanikkonnast ei ole tööd. Neil jääb üle vaid tarbida,” rääkis Vermeren. “Prantsusmaal on tarbimismajandus. Tarbimine ilma tootmiseta tähendab aga seda, et riik kulutab palju raha ja on võlgades. Prantsusmaa on võlgades ja ei suuda taastada tööstust, mille ta kaotas 30 aastat tagasi. Ma arvan, et see on majandusliku ja sotsiaalse kriisi kese. President Macron on selles osas andnud palju lubadusi, aga ei ole suutnud neid täita. Töötus on olnud kõrge, isegi kui see on osaliselt olnud maskeeritud.”

Valimiste põhiteemad – majandus, sotsiaalprobleemid ja immigratsioon

Valimiste peamised teemad ongi seotud majanduse, sotsiaalprobleemide ja immigratsiooniga.

Rahvuslik Liit lubab näiteks kärpida autokütuse, elektri ja gaasi käibemaksu, kaotada õigus automaatsele kodakondsusele Prantsusmaal sündinutele ja eelistada sotsiaalsüsteemis prantsuse kodanikke. Ühtlasi soovib Rahvuslik Liit tagasi pöörata pensioniea 64 aastale tõstmise reformi, seda aga siiski pärast eelarveauditit.

Vasakpoolseid jõude koondavas Uues Rahvarindes annab tooni vasakradikaalne Alistamatu Prantsusmaa Jean-Luc Melenchoni juhtimisel. Nad soovivad samuti pensionireformi tagasi keerata, tõsta miinimumpalka ja avaliku sektori töötajate palka, maksustada rikkaid ja erakorralisi kasumeid.

Võimul olev presidendi blokk Koos lubab arusaadavalt rahaliselt vähem, näiteks talveks madalamaid elektriarveid ja notaritasude alandamist ning 200 000 uue töökoha loomist tööstuses.

Parem- ja vasakbloki programm tähendab suuri täiendavaid kulutusi. See kõik on ärevust külvanud turgudel ja majandusringkondades, kes kardavad riigi niigi suure võlakoorma kasvu ja ettevõtete pagemist Prantsusmaalt.

Valimiste mõju Euroopas

Esimeses valimisdebatis jäi majandus- ja sotsiaalteemade kõrval välispoliitika üldse käsitlemata, sest selleks ei jäänud aega.

Just rahvusvahelises plaanis ilmneb aga nende valimiste suurim mõju. Prantsusmaa hääl Euroopas ja maailmas nõrgeneb, samuti tema võime Ukrainat toetada. Tõusulainel Rahvuslik Liit suhtub skeptiliselt NATO-sse ja Euroopa Liitu ning soovib näiteks vähendada oma sissemakseid Euroopa Liidu eelarvesse.

“Euroopa on president Macroni peamine teema. See, et ta kaotab need erakorralised valimised, kas siis nii et Rahvuslik Liit saavutab absoluutse enamuse või siis väga suure vähemuse – mõlemal juhul ma usun, et president Macroni hääl nõrgeneb ja seega ka Prantsusmaa hääl Euroopas nõrgeneb,” sõnas Euroopa välissuhete nõukogu Pariisi büroo juht Celia Belin.

Venemaa ja Kremliga soojades suhetes olnud Rahvuslik Liit on oma sõnumeid täiemahulise sõja ajal mõnevõrra muutnud ja nad lubavad Ukraina toetamisega jätkata, aga näiteks mitte saata Ukrainale kaugmaarakette. Samas ütlevad analüütikud üsna ühest suust, et tegu on pigem pragmaatilise valikuga kui kannapöördega hoiakutes.

“Kui varasemalt on president Macron rääkinud sõjaväelaste viimisest Ukrainasse ja kinnitanud toetust Ukrainale, siis nüüd ilmselt Prantsusmaa jätkab Ukraina toetamist, aga ei võta enam liidrirolli – selles seisneb põhiline erinevus,” ütles Belin. “Pikemas perspektiivis, kui Rahvuslik Liit saavutab mingil hetkel absoluutse enamuse ja tuleb võimule, siis neil on väga erinev lähenemine konfliktile. Ideoloogiliselt on nad minevikus suhtunud väga skeptiliselt liitu USA-ga, nad suhtuvad väga kriitiliselt NATO-sse ja Euroopa Liitu. Kui paremradikaalid tulevad võimule, siis saate näha, et algab eemale liikumine Ukraina toetamiselt. See ei saa aga olema nende esimene võitlus, sest Prantsusmaa rahvas valdavalt toetab Ukrainat ja on veendunud, et Venemaa peab strateegiliselt lüüa saama, lihtsalt paremradikaalide pikemaajalisem trend viib selles suunas.”

Seejuures on paremradikaalide ja vasakradikaalide hoiakud neil teemadel üsna sarnased.

“Paremradikaalide imetlus tuleneb osalt mudelist, mida Putin näib esindavat – autokraatlik kristlik liider, väärtustele toetuv, mis iganes ideoloogiat ta siis järgib. Vasakradikaalid igatsevad aga antiimperialistlikku – mis mõjub praegu väga irooniliselt – lähenemist, mis kritiseeriks USA imperialismi. Need kaks leeri leiavad mitmel moel üksmeelt suhtumises Venemaasse. Kuigi taaskord sõda Ukrainas on suhtumisi veidi muutnud ja seda ka neis leerides. See on muutnud Venemaa-meelsete seisukohtade hoidmise raskemaks. Nii et nad kõik on kergelt oma seisukohti pehmendanud. Nüüd nad keskenduvad kriitilisele suhtumisele sõtta, kutsudes üles vaherahule, selle asemel, et olla otseselt Venemaa-meelsed,” sõnas Belin.

“Tagajärg Euroopa jaoks on see, et paradoksaalsel moel on kõige euroopalikum Prantsusmaa president, kõige euroopalikum Euroopa liider, kes suurepäraselt lõi dünaamikat eurooplaste seas Putini Venemaa vastu ja Ukraina toetuseks – see president on teinud harakiri nagu jaapanlased ütleksid. Ta tappis iseenda ja oma tugevuse Euroopas ja isegi NATO-s, G7-s ja G20-s,” ütles nädalakirja L’Express kolumnist Marion van Renterghem.

Renterghem lisas, et Prantsusmaa hääl on kaotanud oma usaldusväärsuse. “Kui ta ütleb nüüd Zelenskile, et ole rahulik, midagi ei muutu, siis see on vale, sest muidugi asjad muutuvad. Paljud suured asjad on otsustatud ja on tõsi, et see ei muutu kohe sellel aastal. Aga dünaamika, mille loomisel Macron oli keskne Euroopas, on kaotanud oma usaldusväärsuse.”

Miks Emmanuel Macron ikkagi läks parlamendi laialisaatmise ja erakorraliste valimiste esilekutsumise peale?

Renterghem arvas, et Macroni otsuse taga oli isiklik uhkus.

“Keegi ei saa päris hästi aru, miks ta läks selliste panuste tegemisele, välja arvatud isiklik uhkus. Ta ei leppinud kaotusega Euroopa Parlamendi valimistel ja ta tahtis justkui sellele panustada,” sõnas van Renterghem.

Van Renterghem rääkis, et Macroni toetajad ei saa tema otsusest aru. “Minu meelest on aga Prantsusmaa presidendi institutsioon loodud kaose eest kaitsmiseks. Tugeval presidendil on selleks mitmeid vahendeid, ta saab kaose ära hoida ja tema kohus Prantsusmaa inimeste ees on kaitsta neid kaose eest. Tema aga mängis kaose peale ja provotseeris selle. Nii et enamus prantslasi, ka Macroni toetajad ei saa tema žestist aru. Ja tulemuseks on isiklik läbikukkumine ja enese diskrediteerimine kogu maailmas ja Euroopas.”

Estonia’s recent election survey revealed that the French presidential elections may be won by the far-right candidates. In a country where identity politics is increasingly prominent, the far-right’s anti-immigrant and Eurosceptic rhetoric resonated with a significant portion of the French population. The survey suggests that the Rassemblement National’s Marine Le Pen and the Reconquête’s Éric Zemmour may gain significant support among French voters. This development echoes similar trends in other European countries, emphasizing the need for a nuanced understanding of these nationalist movements and their implications for international relations.