Kristi Raik: Venemaa kallaletung kinnistas Ukraina läänemaailma | uudised

Tere tulemast! Kristi Raik on tunnustatud ja autoriteetne Eesti analüütik, kes on sügavalt pühendunud rahvusvaheliste suhete ja julgeoleku uurimisele. Tema viimased mõtteavaldused Venemaa agressiooni ja Ukraina läänemaailma kinnitamise kohta on pälvinud laialdast tähelepanu nii Eestis kui ka välismaal. Kristi Raik on pannud aluse olulisele diskussioonile, kuidas lääneriigid peaksid vastama Venemaa agressioonile ja toetama Ukraina iseseisvust. Tema kogemused ja teadmised teevad temast olulise vaatleja ja arvamusliidri rahvusvahelisel areenil.

Saab vist öelda, et pärast Venemaa täiemahulise sõjategevuse algust Ukrainas 2022. aasta 24. veebruaril on toimunud lääneriikide koondumine ja Venemaa suhtes on võetud senisest märksa kriitilisem hoiak?

No seda kindlasti. Euroopas on see eriti selgelt näha, lääneeurooplaste jaoks oli sõda suur šokk. Meie siin võib-olla oskasime seda oodata, ei olnud nii šokeeritud ega pidanud oma välis- ja julgeolekupoliitikat hakkama ümber hindama, vaid jätkasime sama poliitikaga, mis meil varem oli olnud. Lihtsalt nüüd on selles palju rohkem usutavust.

Aga riikides nagu Saksamaa ja Prantsusmaa tõesti hinnati ümber suhtumine Venemaasse – nad ei oodanud, et Venemaa võiks alustada täiemahulist sõda ja et Venemaa võiks olla tõesti nii tõsine oht Euroopa julgeolekule. Ma arvan, et nüüd nad hindavad seda meiega üsna sarnaselt.

Samas arusaamine, et mida see kõik tähendab, mida tuleb teha Euroopa julgeoleku kindlustamiseks sellises olukorras, on tulnud tasapisi. Väga aeglaselt on need sammud tulnud.

Näiteks Saksa kantsler Olaf Scholz tuli küll kohe pärast sõja algust oma uue kaitserahastu 100 miljardi euroga avalikkuse ette, aga tegelikkuses on selle elluviimine olnud väga aeglane ja Euroopa sõjaline toetus Ukrainale on ikkagi väga väikeste sammudega edasi liikunud. Kahjuks tundub, et kogu aeg on mingeid uusi šokke vaja, et saada jälle meeldetuletus, et kui hirmus Venemaa ikkagi on ja kui ohtlik see sõda on Euroopa jaoks. Nüüd on neid šokke tulnud nii läänest kui idast viimasel ajal.

Ja need šokid on nüüd viinud siis muutusteni nii NATO-s, kus lõpuks on meie kaitseplaanid ikkagi päriselt valmis ja muidugi ka Euroopa Liidus on toimunud suured muutused?

Jah, toimunud on väga palju konkreetseid muudatusi ja on ka tähelepanuväärne, kui palju Eesti on neid olulisi otsuseid tagant lükanud ja kui palju Eesti on olnud nähtav. 2022. aasta oli eriti selline aasta, kus Eesti rahvusvaheline nähtavus ja mõju oli suurem kui kunagi varem ajaloos. Eelmine aasta see juba mõnevõrra langes, aga esimesel sõja-aastal oli rahvusvaheline tähelepanu Eestile väga suur. Eelmisel aastal hakkasid tulema juba muud asjad peale ja see tähelepanu natukene hajus.

Aga kui me vaatame konkreetselt, kuidas Euroopa Liit ja NATO ja liikmesriigid on reageerinud, siis on olnud sanktsioonipaketid, kus on kogu aeg püütud leida uusi võimalusi sõja hinda Venemaa jaoks tõsta. Suur mure on selles, kuidas vähendada Venemaa võimalusi sanktsioonidest mööda minna, kuna maailmas on palju riike, kes ei ole nende sanktsioonidega ühinenud. Need on ikkagi lääne sanktsioonid, aga ei saa öelda, et Venemaa oleks globaalselt isoleeritud.

Ja muidugi sõjaline toetus Ukrainale, kus Eesti on olnud teenäitaja – juba enne täiemahulist rünnakut oli Eesti üks väheseid riike, mis andis Ukrainale sõjalist abi. Siin on kogu aeg pidanud tagant lükkama ja seda tööd on ka Euroopa Liidus olnud väga oluline teha. Näiteks miljoni mürsu algatus, mis nüüd ei õnnestu küll esialgse plaani kohaselt, et aastaga saaks Ukrainale [tarnitud] miljon mürsku, aga ilmselt ikkagi aasta lõpuks saab see täide viidud.

Ma ütleksin, et see on olulisem isegi põhimõtte pärast, et Euroopa Liit midagi sellist teeb ja seda läbi ühishanke – see on nii enneolematu ja et Eesti on sellise asja algatanud, siis see on väga tähelepanuväärne. Lõpuks ju sellest miljonist mürsust ka ei piisa, sest kui me vaatame Ukraina vajadusi, siis need on palju suuremad ja igal juhul on Ukrainal vaja kuskilt mujalt ka neid mürske saada ja sellega ka töötatakse.

Lisaks on Euroopa kaitsetööstuse tugevdamise teema, mis on ka jällegi väga frustreerivalt aeglaselt edasi liikunud, kuna sõda on nüüd juba kaks aastat käinud, aga ikka veel ei ole tegelikult väga palju tehtud. Nüüd on küll hakanud tulema konkreetseid otsuseid, aga see kõik võtab mitu aastat aega enne, kui jõutakse uued tootmisliinid käivitada ja enne kui sealt hakkab päriselt midagi välja tulema. Kõik sellised asjad käivad, töö käib.

Nüüd on väga teravalt päevakorras Vene külmutatud varade kasutusele võtmine – et kuidas ikkagi leida siin juriidiline lahendus. Jällegi saab Eesti siin olla teenäitaja. Eestil on seadusandlus juba ette valmistatud ja loodetavasti varsti saab ka vastu võetud. Huvi selle lahenduse vastu on väga suur, sest see on juriidiliselt väga keeruline, kuidas seda teha.  Loodame, et teised riigid tulevad ka järgi, sest moraalselt ja poliitiliselt kõik saavad aru, et seda on vaja teha, aga kuidas seda ikkagi teha, selle üle käib vaidlus.

Kas saab ka öelda, mis on kõige suurem sündmus või otsus, mis on läänes toimunud selle sõja jooksul? Kas saab üldse mõne üksiku asja nimetada?

Päris ühte asja on võib-olla raske öelda. Aga konsensus selles, et Venemaa on praegu kõige suurem oht Euroopa julgeolekule – see on tegelikult ju uus asi. See on uus, et Ukraina tuleb integreerida Euroopa Liitu.

NATO-ga on rohkem küsimärke, aga ikkagi see, et Ukraina kuulub läände ja tuleb integreerida lääne struktuuridesse selleks, et Euroopas oleks tulevikus julgeolek ja stabiilsus – see on täiesti uus asi, varem ju ei olnud seda ühist arusaamist. Olid küll mõned idapoolsed riigid ja võib-olla ka Suurbritannia, kes arvasid, et Ukraina peaks liituma Euroopa Liidu ja NATO-ga, aga väga palju riike oli selle vastu.

Euroopa Liidus vist vaieldi ju hiljuti veel ka selle üle, kas tunnistada Ukraina Euroopa riigiks, mille alusel üldse oleks võimalik talle liitumisperspektiiv anda?

No selle üle vaieldi, jah, lõputult, et kas Ukrainale saab isegi liitumisperspektiivi lubada. Need vaidlused on nüüd lõppenud. Loomulikult sinna läheb palju aega, kuni Ukraina saab päriselt Euroopa Liiduga liituda. NATO-ga on rohkem küsimärke, sest USA ei soovi praegu selle teemaga edasi liikuda ning seetõttu ilmselt ei ole ka NATO Washingtoni tippkohtumiselt mingit suurt edasiminekut oodata.

Aga siiski see, et öeldakse välja, et Ukraina kuulub läände ja see on meie eesmärk, on väga suur asi. Muidu oli ikkagi läänes natuke selline hoiak – kuigi seda ei öeldud nii otse välja, aga tegelikult ikkagi mõeldi nii – et Ukraina ikkagi kuulub nagu Venemaa mõjusfääri. Mõjusfääri mõistet muidugi keegi ei kasuta läänes niimoodi, et see oleks legitiimne, aga de facto ei oldud ju valmis Ukrainat ei Euroopa Liitu ega NATO-sse võtma. Ja teod näitasid, et lääs justkui aktsepteeris seda, et Venemaal on mingi eelisõigus kuidagi kontrollida Ukraina positsiooni ja Ukraina arenguid. See on nüüd muutunud.

Kõik need muutused, mis te kirjeldasite, on tegelikult toimunud ikkagi rohkem valitsuste, liidrite tasemel. Aga kas saab öelda, et ka lääne ühiskonnad on pärast sõja puhkemist kuidagi muutunud?

See, et sõda on Euroopasse jälle tagasi tulnud, et käib selline suuremahuline sõda, siis see on inimesi raputanud. Rohkem muidugi nendes riikides, mis on Venemaale ja Ukrainale lähemal. Kaugemates riikides nagu Hispaania ja Portugal võib-olla ühiskond ei tunne, et see oleks neile nii lähedane teema.

Seda peeti ju külma sõja järgsel ajastul peaaegu et võimatuks või äärmiselt ebatõenäoliseks, et midagi sellist võiks Euroopas juhtuda. Hea küll, olid sõjad endise Jugoslaavia territooriumil 1990ndatel, aga need olid ikkagi rohkem sellised kohalikud konfliktid. Aga nüüd me räägime ikkagi laiemast sõjaohust. Praegu on sõda küll Ukrainas, aga see teadlikkus on olemas, et on võimalus, et see levib sealt ka mujale ja eriti kui Venemaa peaks selle sõja võitma. See on julgeolekupildi väga radikaalne muutus.

Samas need riigid, mis on Venemaa naabrid, neil on kogu aeg olnud teadlikkus, et me peame olema valmis selleks, et võib-olla ühel päeval Venemaa ründab meid. Mitte et see oleks olnud lähituleviku perspektiiv, aga et seda võimalust ei unustatud kunagi päriselt ära. Aga lääneriikides ei olnud see üldse asi, mille peale inimesed oleks mõelnud või oleks pidanud seda võimalikuks.

Praegu oleme rääkinuid peamiselt Euroopast, aga kas ülemaailmselt saab ka suuremaid muutusi esile tuua?

Ülemaailmselt on keeruline hinnata. Võib-olla päris sõja alguses tundus, et on väga palju riike, kes ÜRO avaldusi toetasid ja Venemaa agressiooni hukka mõistsid, aga praeguseks me ikkagi näeme, et need on lääneriigid, kes Ukrainat toetavad – Euroopa, USA, võib-olla Jaapan, Austraalia, veel mõned samameelsed riigid.

Aga samas on väga palju riike maailmas, kes ei soovi selles sõjas poolt valida. Neil on hoopis omad huvid ja kõik see jutt reeglitel põhinevast maailmakorrast, mida me Ukrainas kaitseme, ei ole nende vaatest usutav. Nemad tajuvad, et see ei ole nende huvides töötanud nii nagu ta võiks või peaks, et see on olnud ikkagi selline lääne ettevõtmine, lääne huvides kujundatud maailmakord.

India näiteks on hea näide riigist, mis on ju isegi teatud mööndustega demokraatia, USA jaoks oluline partner, aga samas mängib täitsa oma mängu – neil on ikkagi olulised suhted Venemaaga, nad ei vali poolt selles sõjas, püüavad majanduslikult kasu lõigata sellest, et see olukord on selline, nagu ta on.

Seda ju ei tea, kuidas see sõda lõppeb, nii et sellepärast ka ei soovita võib-olla poolt valida.

Kui lääneriikide jaoks, eriti Euroopa riikide jaoks on pilt mustvalge, et kui Venemaa peaks sõja võtma, siis on selge, et meie jaoks on tagajärjed väga negatiivsed, siis mujal maailmas tajutakse seda teistmoodi. Ma just hiljuti olin ühel India – Vaikse ookeani regiooni riikide konverentsil Brüsselis, kus ainuke selgelt meiega samameelne riik oli Jaapan, aga ülejäänud on ikkagi teistsuguste vaadetega. Jah, mingi ühine arusaam on, et see on vajalik, et rahvusvahelise julgeoleku reeglid oleks paigas ja ollakse nõus, et Venemaa neid rikub, aga tegelikult ikkagi ei ole need riigid valmis ise mingit hinda maksma selle eest, et Venemaad peatada või Ukrainat toetada ega võta väga selget positsiooni.

Lisaks on ka USA globaalne roll nõrgenenud, mis on küll olnud pikemaajaline protsess. Kui pärast külma sõja lõppu oli USA hegemoonia ajastu, talle ei olnud ühtegi tõsiseltvõetavat konkurenti, siis tasapisi on see muutunud. USA on muidugi ikkagi mitmes mõttes maailma kõige võimsam riik, aga see mõju on vähenenud. Lääs on küll praegu võib-olla ühtsem, kui ta oli enne Ukraina sõda, aga ta on ka suhteliselt ikkagi nõrgem kui ta oli veel 10-20 aastat tagasi.

Hiina roll on nagu väga oluline. Hiina ikkagi de facto ju toetab Venemaad, kuigi nad otseselt seda nii välja ei ütle ja on väga ettevaatlikud oma toetuses. Aga majanduslikult ja poliitiliselt on Hiina ikkagi olnud palju Venemaale toeks – see ei ole Hiina huvides, et Venemaa selle sõja kaotaks.

Kui nüüd veel lääne poole tagasi pöörata, siis mis tingimustel võiks juhtuda see, et toimub tagasilangemine, naasmine business as usual-i juurde suhetes Venemaaga? Kas see on üldse võimalik?

Praegu ei ole seda küll kuskilt otsast näha, et nii võiks juhtuda ja ma arvan, et nii kaua kui on Putin võimul, seda kindlasti ei toimu.

Isegi kui selline valmisolek või küsimus on kuskil kogu aeg õhus ja kulisside taga arutlusel, et kas peaks Venemaaga läbi rääkima, siis suhete normaliseerimist Putiniga, ma arvan, et keegi tegelikult ei pea võimalikuks.

Mida on raske ennustada, on see, et kui ühel päeval Putini võimulolek saab läbi ja kui tema asemele tuleb keegi tehnokraatlikum juht, (praeguse peaministri Mihhail) Mišustini tüüpi, kes on justkui rohkem avatud koostööle ja esindab mingit uut hoiakut, et mis siis on lääne reaktsioon. Ma arvan, et siis võib lääneriikidel tekkida soov anda Venemaale võimalus proovida suhteid taastada. Mitte et see oleks tagasiminek sellesse suhtesse, mis oli enne sõda või ka enne Krimmi annekteerimist, aga ega suhete taastamise soovi ei ole ära unustatud või maha maetud – ikkagi on see lootus, et millalgi sinna jõutakse. Ja see on ka ohtlik hetk Venemaa naaberriikide jaoks, et ei tehtaks selliseid samme, mis nõrgestaksid meie julgeolekut justkui selle huvides, et saaks Venemaaga jälle hakata normaalseid suhteid arendama.

Aga see on kõik praegu spekulatsioon. See võib ju ka hoopis nii minna, et ka pärast Putinit järgmine režiim on vähemalt sama hull. Praegu ju nähakse Venemaad ikkagi pikaajalise ohuna Euroopa julgeolekule. Ma arvan, et see arusaamine on päris tugev kogu Euroopas.

Kristi Raik’s analysis of Russia’s aggression in Ukraine serves as a stark reminder of the importance of a united Western response to deter further aggression. Estonia, as a close neighbor to Russia, must remain vigilant and continue to work closely with its Western allies to ensure the security and stability of the region. Raik’s insights highlight the need for continued diplomatic efforts and a strong stance against any violations of international law. Estonia must stand firm in its support for Ukraine and the principles of democracy and sovereignty.