Konkurentsiameti juht: apteegireform on mõjunud hoopis turulukuna | Majandus

Tere tulemast Eestisse! Täna räägime sellest, kuidas apteegireform on mõjutanud turgu siin Eestis. Konkurentsiameti juhi sõnul on reformi mõju hoopis turulukuna, mis on tekitanud palju debatti ja vastukaja. See on teema, mis puudutab iga inimest ning sellel on suur mõju Eesti majandusele. Oleme siin selleks, et uurida ja arutleda, kuidas see reform on mõjutanud Eesti apteegiturgu ning millised on selle tagajärjed. Läheme sügavuti ja avame selle olulise teema majanduslikust perspektiivist.

Konkurentsiamet on lõpusirgele jõudnud apteegireformi mõju analüüsiga.  Kas te saate öelda, et konkurentsiolukord on nüüd selle kolme aasta jooksul Eesti apteegiturul muutunud ja muutunud paremuse suunas?

Me oleme viimase 24 kuu jooksul läbi viinud nii andmeanalüüsi kui majandusanalüüsi ja see näitab, et  turuolukord oluliselt muutunud ei ole.  Kas ta nüüd paremaks või halvemaks muutunud, seda me eesmärgiks ei seadnud. Pigem oli küsimus, kas kolme aasta tagune apteegireform on toonud turule mingisuguseid muudatusi. Meie hinnangul neid muudatusi see reform endaga kaasa toonud ei ole.

Reformi käivitamisel räägiti, et eesmärk on proviisoriapteekide arvu tõstmine. Juurde pole siiani ühtegi tulnud?

Ravimiameti andmebaasidest lähtuvalt ei ole viimase kolme aasta jooksul tõesti ühtegi sõltumatut proviisoriapteeki tekkinud. Ja huvitaval kombel näitab meie analüüs pigem seda, et see apteegireform mõneti mõjub isegi teatava turulukuna. Üks soovitus, mida me ilmselt  teeme, kui me nüüd jaanuari lõpus oma raporti avalikuks teeme, puudutab vajadust üle vaadata kogu turg ja eelkõige hulgimüügi pool. Sest enamasti on tänased proviisorid seotud mõne frantsiisiketiga. Kuidas saakski tekkida siin sõltumatuid proviisoriapteeke, kui nad ju vajavad ka tarnijat?

Meie soovitus on tekitada rohkem konkurentsi ka hulgiturule, alles siis tekib ka uusi apteeke ja sõltumatuid apteeke.

Miks ei ole tulnud hulgikaupmeeste sekka uusi tegijaid?

Ma ei julge sellele ühest vastust anda. Selle teemaga on ju pikalt tegeldud, sealhulgas ka konkurentsiamet. Mulle endale tundub, vaadates neid analüüse, et pigem ikkagi on probleem selles, et meil on pikaajalised väga tugeva turujõuga senised hulgimüüjad, kes on ka kaua olnud vertikaalses suhtes apteekritega või apteekidega. Selle muutumine lihtsalt võtab aega, aga täna ei ole ka kõiki eelduseid loodud, et see muutumine aset leiaks.

No aga võrdleme korraks ravimiturgu jaekaubandusturuga, viimasest on hea näide Lidli tulek Eestisse. Sisenes uus kett, mis oma odavamate hindadega ja teistsuguse sortimendiga lõi osa tarbijaid senistelt kaupmeestelt üle. Miks ei ole võimalik mõnel suurel  ravimite hulgimüügifirmal samamoodi siseneda Eesti turule? Pakkuda odavamalt oma kaupa siinsetele apteekidele? Tavamõistus ütleb, et siin ei peaks midagi keerulist olema?

Enamus apteeke on seotud hulgimüügiettevõtetega, viimaseid on Eestis ainult loetud arv. Seega on küsimus ju puhtalt lojaalsuses. Isegi kui need apteekrid ise kinnitavad, et neil on võimalus ka mujalt  osta, siis tellimissüsteemid on niiviisi sätitud, et oleks väga lihtne ja mugav seda äri just niimoodi teha.  

Ravimite jaeturu äri ei ole väga kõrge kasumimarginaaliga äri. Ma isegi nimetaks seda natukene elustiiliäriks, loodan, et ma kedagi ei solva sellega. Meil on tõepoolest vaja vaadata, miks hulgimüügiturul ei ole konkurentsi. Sellega tuleb tegeleda. Kui hulgimüügis tekib konkurents siis tekib konkurents ka jaeturul.

Ehk siis tegelikult hulgi- ja jaeturu lahutamine ei ole absoluutselt õnnestunud selle reformiga?

Ma ei julge seda nüüd ka väita. Juriidiliselt need kaks turgu vertikaalselt omavahel õiguslikult omandisuhte kaudu seotud ei ole. 

Aga meie analüüs näitas, et  tegelikult on olemas muud faktilised asjaolud.  Näiteks on hulgimüüjaid ikkagi otse väga paljude frantsiisiketti kuuluvate apteekidega  seotud. Näiteks enamus frantsiisiketti kuuluvatest apteekidest üürivad oma äripinda ja selle äripinna väljaüürijaks ei ole mitte kinnisvaraomanik.  Üürile andjaks on tihti sama frantsiisiandja või siis ravimite hulgimüügiettevõttega seotud ettevõte.

Ehk siis frantsiisilepingu sõlminud apteekrid üürivad ruume tuntud apteegi kaubamärgi omanikelt, kellele kuuluvad lisaks veel hulgimüügilaod. Lisaks on nad sunnitud tegelikult ostma ravimeid frantsiisiandjale kuuluvast hulgimüügiettevõttelt. Kas see on ringmäng, mida meile ette mängitakse?

Ma täpsustan, et Eestis on üle 470 konkreetse apteegikoha, mida peab umbes 170 apteegiettevõtjat ja eks nad on kõik mõneti erinevate tehingutega üüripindade ja ravimite sisse ostmise suhtes. Niimoodi  üldistada ei saa.  

Mis puudutab nüüd seda, et kas meile mängitakse ringmängu siis  ma arvan, et oleks aeg tegeleda ravimite juurdehindluse küsimusega  ja see ikkagi lõpuks lahendada. See ei ole küsimus ainult apteekrite ja hulgimüüjate vertikaalsest suhtest.

Meie analüüs näitas ka seda, et endiselt ikkagi on probleem juurdehindlusega. Pistelise kontrolli tulemusena enamus apteekreid ütleb, et nad ei vaheta hulgimüüjaid sellepärast, et hinnad on valdavalt ühesugused. No siis tekib tegelikult küsimus, et miks meil ei ole konkurentsi, siin miski ei klapi.

Konkurentsiamet  jätkab turu jälgimist  ja tahame vaadata ka neid frantsiisilepinguid põhjalikumalt. Konkurentsiõiguslikult frantsiisileping iseenesest keelatud ei ole, aga seda ainult juhul, kui frantsiisiandja turuosa ei ole seal üle 30 protsendi. Meil on tekkinud ikkagi kahtlus, et nende frantsiisiandjate turuosa ehk vajaks siin üle kontrollimist.

Siin vist ikkagi ei ole küsimus kahtluses vaid see on selge veendumus?

Konkurentsiamet vaatab sellesse küsimuse sisse, aga meil ei ole siin põhjust kellelegi näpuga näidata.  

Ravimite hind on ju Eestis sisuliselt riiklikult reguleeritud. Need lepib kokku tervisekassa ravimitootjatega. Me teame et tegelikult annavad tootjad hulgimüüjatele hinnaalandust. Kellele jääb hinnavahe?

Eelduslikult annab hulgimüüja osa sellest saadavast eelisest või soodustusest apteekidele ja need omakorda tarbijale edasi. Kuna turul konkurents on väga piiratud, siis hulgimüüja seda eelist edasi ei anna. Ning meie majandusanalüüs näitab, et apteekritele seda edasi ei anta. Ja apteeker omakorda ei saa seda siis anda ka ju tarbijale edasi, nii et see kasu või eelis jääb kõik sinna hulgimüügi tasandile ja see tundub tõepoolest ka pisut ebaõiglane.

Kui suured need marginaalid võivad siis olla?

Kui ma nüüd ei eksi, siis need numbrid olid 2020. aastal seal isegi ligi 45 protsenti, see on päris suur boonus või soodustus, mille tootja siis hulgimüügiettevõttele annab.

Kas ravimiamet suudab tegelikult jälgida konkurentsireeglite järgimist ka turul? Võib-olla peaks olema konkurentsiametil oluliselt suurem sõnaõigus?

Sellest on ka varem räägitud ja seda on arutatud, tegelikult ravimiamet teeb tubli tööd. Küsimus on selles, et kas neil on kompetentsi tuvastada turgu valitseva seisundi omamine? Konkurentsiõigusliku küsimusega tegelemine ei olegi nende pädevus.

Kui ravimiamet tegevusloa menetlusega tegeleb, siis ta võib küsida, aga ei pea küsima konkurentsiametilt, kas apteegiettevõte on seotud mõne teise ettevõttega läbi valitseva mõju. Selle tuvastamiseks konkurentsiamet vaatab avalikke andmeid ja see on niisugune õiguslik tuvastamine. Ravimiametil endal sellist pädevust ei ole ja siin teeme koostööd.

Aga seal on päris mitmed nüansid, konkurentsiametil näiteks endal ei ole võimet ega pädevust ettevõtjatelt ise otseandmeid küsida. See kõik tundub hästi ebaefektiivne. 

Me peame siin muudatusettepanekutega ilmselt välja tulema. Vaja on suurendada ravimiameti pädevust. Miks mitte ka kaaluda seda, et ravimite müügitulu kontroll ja ravimihindade reguleerimine panna nii ravimiameti kui konkurentsiameti ühise kontrolli alla.

Kokkuvõtteks on olukord on üsna nutune, kui me vaatame, millised on meie ravimite hinnad, kuidas need hinnad kujunevad ja milline on tegelik sisuline konkurents nii hulgimüüjate seas kui ka siis apteegiturul?

Ma ei ütleks nii. Apteekidest on ravimeid võimalik osta, ravimeid on võimalik müüa, küsimus on tõepoolest selles, et vaja on selgust saada, miks turul konkurentsi ei ole. Ja kui siin on nüüd mingid kunstlikud sisenemisbarjäärid, siis ongi konkurentsiameti ülesanne nendele tähelepanu juhtida ja püüda  kaasa aidata sellele, et konkurents tekiks sellel turul.

Kokkuvõttes võib öelda, et Konkurentsiameti juhi hinnangul on apteegireform mõjunud hoopis turulukuna. See tähendab, et reform ei ole toonud kaasa oodatud konkurentsi suurenemist ega hindade langust, vaid vastupidi. Apteegiturul on jätkuvalt domineerivad suured ketiapteegid, mis on küll pakkunud rohkem teenuseid, kuid samal ajal ka suurendanud oma turuosa. Seega tundub, et reformi eesmärkide saavutamiseks tuleb astuda veel edasisi samme ja jälgida põhjalikult turu arengut.