Kirke Karja: tunnustusel on väga praktilised plussid, näiteks auhinnarahad | ID

Estonia has had the pleasure of witnessing the remarkable talent of Kirke Karja, a gifted musician whose accolades have earned her not only recognition but also substantial financial rewards. The practical benefits of such recognition, such as prize money and prestige, have undoubtedly brought a newfound sense of success and validation to Karja’s musical career. With her dedication and passion for music, Kirke Karja continues to inspire audiences and fellow musicians alike in Estonia and beyond.

Meie kohtumispaik on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Mis sind selle majaga praegu seob?

Õppisin selles majas kaua, alles kaks aastat tagasi väljusin doktorikraadiga, kuid hetkel olen nõukogu liige ja tunnitasuline õppejõud. Praegu ma olen natukene seda maja ekspluateerinud, sest tänu sellele ühele ansamblitunnile, mida ma annan, saan siin ka ruume kasutada, et harjutada.

See vist ongi pianistide üks suuri muresid, et alati peab olema ligipääs instrumendile, aga klaver pole ju flööt, mida saab igale poole kaasa võtta?

Jah, õnneks ma pole klaverite osas eriti pirtsakas, mul on Tallinnas kortermajas päris normaalne Estonia pianiino, mis on küllaltki haruldane, ja mille ma sain second hand turult odavalt. Aga ma ei taha ikkagi naabreid terroriseerida, seega kodus harjutan ainult selliseid teoseid, mida on lihtne kuulata, võib-olla Bachi, aga kui ma tahan mingit hullust harjutada, siis otsin teise koha või lähen enda maakoju, kus on mul tiibklaver. Seal ma saan mängida seda, mida ma tahan ja kedagi ei sega.

Sa vastandasid Bachi ja hullust. Mis muudab nende mängimise naabrite vaates erinevaks?

Pean natuke täpsustama. Ma mõtlesin heakõlalist muusikat, mida Bach kahtlemata samuti kirjutanud on. Praegusel ajal õpin enda lõbuks Goldbergi variatsioone ja mõned osad, millega ma töötan, on tõesti väga helged ja ilusad, aga Bachil on ka väga palju sellist muusikat, mis on dramaatiline ja kromatismidest pungil ning võiks justkui olla hoopis 20. sajandi alguse ekspressionism. 

Kas see ongi see, mis sind võlub Bachi juures?

Jah, ja tema teosed on selles mõttes universaalsed, tempost ja dünaamikast ei sõltu, kas lugu kõlab põnevalt või mitte. Need võivad olla väga aeglased ja ilusad, need võivad olla põrgulikult kiired ja need on ikka kihvtid. Nendes on alati avastamisrõõmu.

Teiseks on Bachi teosed väga kasulikud tehnilise vormi jaoks. Üks asi on puhtalt muidugi tehnika, mis on sõrmede all. Aga kuna tema looming on hästi polüfooniline, siis hoiab see kõrva aktiivsena, aitab hoida võimet suuta kuulata eri meloodialiine ja hääli.

Bachi puhul oli vist ka nii, et pole üldse kindel, kuidas teda interpreteerima peaks?

Mingid kaanonid siiski eksisteerivad ja näiteks mõnede teoste puhul, mis kannavad tantsude nimesid – allemande või courante või menuet –, on juba pealkirjas üsna konkreetsed juhised antud, näiteks milline esitamise kiirus võiks olla või et missugust karakterit sealt otsida tasuks.

Kuid võrdleme näiteks heliloojat kirjanikuga: kirjanik kirjutab teose valmis ja järgmine inimene, kes seda kogeb, ongi see vastuvõtja ehk lugeja. Aga kui olla klassikalises mõistes helilooja, peab sinna ketti vahele mahtuma ka keegi, kes seda teost enda parima äranägemise järgi esitab ehk interpreet. Nii et ma arvan, et heliloojatel ei jää lihtsalt muud üle, kui nad peavad leppima sellega, et tekib erinevaid interpretatsioone.

Ma arvan, et see on ka üks põhjus, miks on lahe olla interpreet või professionaalne muusik – sul on võimalus võtta üks teos ja teha sellest midagi, mida keegi varem sellest teinud ei ole.

Me räägime siin Bachist, aga tegelikult sa oled ju ise ka helilooja. Kas sina oled see klassikalises mõttes helilooja või mingis mõttes muus mõttes helilooja, sest sa esitad peamiselt oma teoseid ise?

Muidugi ma mängin ise ka enda repertuaari, kuid ainult sellele faktile tuginedes oleks veider öelda, et ma olen klassikalises mõttes helilooja, sest džässmaailmas kirjutavad kõik ise muusikat, see on täiesti tavaline ja ma leian, et seda ei ole vaja alati eraldi välja tuua. 

Põhjus, miks ma iseennast aga ka heliloojaks nimetan, on just see, et olen teistele koosseisudele kirjutanud: orkestritele ja kammeransamblitele. Näiteks viimane suurem töö oli tellimus Ludensemble’ile. See on üks väga uus ansambel, mille kutsusid kokku minu generatsiooni vaimustavad muusikud, keda ühendab huvi kaasaegse kammermuusika vastu: Kaspar Mänd, Tuuri Dede, Kärt Ruubel, Kaija Lukas, Maria Luisk, Aleksandr Avramenko ja Theodor Sink. Kirjutasin oma doktoritöö kompositsioonist ja mu enda kollektiividele loodud teosed on ka külalltki keeruka struktuuriga, mul on väga vähe selliseid lugusid, kus on lihtsalt meloodia ja akordid. Ma ei ütle, et see on kuidagi halb või primitiivne. Aga ma ei ütleks, et võimekus kirjutada meloodia ja panna akordid juurde muudab muusiku heliloojaks, see on elementaarne oskus. Ma loodan, et ma ei ole ülekohtune kellegi suhtes.

Lugesin ühest intervjuust, et alustasid oma muusikuteed sooviga saada klassikaliseks pianistiks.

Jah, mu eesmärk oli saada just klassikalist muusikat interpreteerivaks pianistiks ja ma arvan tagantjärele, et see oli päris vajalik unistus, sest enda teismeea ja ka varajased täiskasvanuaastad veetsin ikka suurelt jaolt klaveri taga väga keerulist akadeemilist muusikat harjutades. Praegu ma näen, et ma saan neid vilju päris hästi maitsta, mu mälu ja tehniline baas on päris head, võin väsimata mängida päris kaua ja lisaks on vorm ka üsna kiiresti taastatav, kui mul seda peaks vaja minema, sest mul on see kõik kuskil lihastes-kätes olemas.

Teine vili on, et see on treeninud mind ikkagi kiiresti mingeid asju haarama ja noodilehest lugema. Näiteks mul ei kulu praegu eriti üldse aega, et välja mõelda sõrmestust. Üsna hea noodilehest lugemise oskus tuli sellest, et muusikaakadeemias õppides olid meil ained, kus oli klaverirepertuaariga tutvumise tarbeks vaja iganädalaselt läbi mängida umbes 500 lehekülge materjali.

Ma olen nüüd kukkunud siin kõvasti ennast kiitma, aga ma olen lihtsalt viimasel ajal väsinud sellest, et on justkui viisakas teha nägu, nagu ma ei teaks, et olen oma alal tugev ja selle nimel kõvasti tööd teinud.

Mis siis ikkagi juhtus, et sinust ei saanud klassikalist kontsertpianisti?

Siin on mitu asja, aga võib-olla kõige rohkem mõjutas see, et ma sain aru, et mind huvitab otsingulisus. Et ma tahan ise luua seda materjali, mida ma mängin.
Umbes samal ajal, teismelisena, avastasin enda jaoks ka improvisatsiooni ja
ja mulle kuidagi tundus, et see on mulle võib-olla omasem. Et ma tunnen ennast seda tehes mugavamalt, et mul tegelikult on huvitavam. Ja kuidagi tundsin ära, et see on käib minuga rohkem kokku.

Millisena sa oma muusikalist arengut näed? Kas see on olnud selline sirge ja ilma aukudeta tee või on seal olnud mingeid konarusi ja käänakuid?

Konarusi on olnud küll, aga ma arvan, et mu isiksusetüüp on selline, et ma suuremas pildis ei heitu kergesti. Kui on mingisugused tagasilöögid, ja neid võib kunstivaldkonnas tulla päris palju, siis ma ei kipu nende pärast küll mõtlema, et äkki peaks midagi muud tegema. Tahtmine tegeleda loominguga ei ole minu jaoks sõltuv välistest faktoritest ja see on ka mind hoidnud.

Samas ma olen ikkagi aru saanud, et väline tunnustus on muusikule-esinejale väga oluline. Kas sulle ei ole?

Tunnustusel on väga praktilised plussid, näiteks auhinnarahad, mille eest olen saanud teha järgmisi albumeid või koduostu sissemakse. Ja muidugi, kui ma saan kirjutada mingi auhinna, mille ma olen saanud, enda CV-sse, siis see muidugi jälle lisab kaalu. Aga ma ise nüüd ei tunne, et ma olen kuidagi parem, sest sain mingi auhinna.

Seda on huvitav kuulda, sest ma olen alati mõelnud, et just see auhinnaraha on väga ebaoluline, aga tunnustusega kaasas käiv psühholoogiline moment, kiitus ja mõistetud olemise tunne, on artistile olulisem.

Mul pole tõesti nii, sest ma tean, et olen väga tugev tegija, ma ei vaja, et keegi seda mulle eraldi ütleks. Ja mulle meeldib papp, sest sellega saan uusi ägedaid loomingulisi ideid ellu viia. Palun vabandust, aga ma leian ka, et see on kohati natukene näideldud poos, et ei, ma olen kunstnik ja minu jaoks nagu mingisugused elulised praktilised asjad ei ole üldse tähtsad. Tegelikult on need kõikidele olulised ja see tuleb välja näiteks siis, kui vaadata, millega inimesed, kes tegelikult on väga head kunstnikud, või võiksid olla, tegelevad. Ma saan nendest põhjustest aru, aga mind ikkagi kurvastab vägeva ande raiskamine, näiteks kui mõni õudselt perspektiivikas ja andekas talent teeb korraga hoopis mingi klišeeliku naistepäeva- või tribüüdituuri ja käib seda “Hommik Anuga” saates reklaamimas. Kuhu jäi see nälg midagi päris enda kätega rajada ja üles ehitada? 

Ja see ongi keeruline, sest samas ma saan väga hästi aru, et tegelikult me kõik tahame lihtsalt ka normaalse kvaliteediga elu. 

Nüüd võiks provotseerida ja küsida, et miks normaalse kvaliteediga elu kunstnikule veel üldse oluline on, kui tal on midagi nii hingetoitvat, nagu muusika? Enamik normaalse eluga inimesi ei jõua sellise kvaliteedi ja unistuste täitumise juurde kunagi.

Ma arvan, et siin on üks põhjus kindlasti see, mida vabakutselised loovisikud igatsevad ja mille pärast ma natukene isegi kadestan näitlejaid. Ma jõuan varsti selle näitlejate jutuni tagasi, aga näiteks mina ei saaks mitte kunagi vist olla päriselt vabakutseline oma alal. Ma ikkagi vajan kindlustunnet ja teadmist, et kui mul hakkab pimesool valutama, siis ma võin julgelt arsti juurde minna ehk kogu see ravikindlustuse küsimus. Või see, et mingil hetkel ma väärin vanaks saades normaalset pensioni. Ma ei taha elu lõpus vireleda. Ja täpselt need küsimused panevad muidu suurepärased kunstnikud tegema ka muid töid, mis pole nende erialaga seotud.

Viimasel ajal on olnud meedias juttu näitlejate palgatasemest ja ma olen nendega sada protsenti nõus: see ongi kohutavalt madal ja ebaõiglane, arvestades nende töö hulka ja sisulist kaalu. Aga samal ajal ma olen tegelikult ka nende peale õudselt kade, sest nemad saavad ikkagi tegeleda mingis institutsioonis enda erialaga niimoodi, et nendel on sotsiaalsed garantiid. Praegu ma ei näe, et mina seda üldse teha saaks.

Kas muusikaakadeemia lõpetajad, kui nad ei lähe samasse kooli, või kuhugi teise kooli, õpetajateks, või mängima orkestrisse, on täiesti maa ja taeva vahel, vaid iseenda ettevõtlikusest sõltuvad?

Jah, muidugi meil on orkestrid, saab õpetada, muidugi ise kontserte korraldada, saab ka kultuurikorralduses kaasa lüüa ja on tegelikult veel päris palju ameteid, mis on otsapidi muusikaga seotud või kus muusikaline ülikooliharidus tuleb kasuks. Aga kui ma hakkan nüüd mõtlema, et kes meil on päriselt vabakutseline muusik Eestis on, siis mul ei tule praegu mitte kedagi pähe. Raivo Tafenau võib-olla ainult. Ja ma ei mõtle praegu ainult džässmuusikuid, vaid üldse kõrgharidusega muusikuid. Popimaastikul neid muidugi on.

Samas käivad kõikide ametitega kaasas mingisugused miinused, millega peab arvestama. Ma ei usu, et on olemas ideaalne ja probleeme mittetekitav töö. 

Mõnedes teistes Euroopa riikides on siiski mõeldud rohkem vabakutselistele kultuuritegijatele, näiteks Prantsusmaa oma tarifitseerimiste süsteemiga, mille kaudu nad võimaldavad vabakutselistele, kes parasjagu ei tööta, ka mingi sissetuleku.

Jaa, Prantsusmaal on niimoodi, et kui oled vabakutseline, aga sul on aasta jooksul 40 kontserti, mis on ametlikud kontserdid, siis sul on fikseeritud sissetulek kuus. Kunagi arutasime, kas seda saaks ka Eestis teha, ja keegi analüüsis selle süsteemi ära, aga ma olen ära unustanud, mis põhjustel see ei pidavat Eestis töötama. Küllap see põhjus numbrites oli.

Samal ajal võib selles kõiges näha ka suuri plusse. Kuigi inimesed on ületöötanud ja see on probleem paljude ametite puhul, siis on ka omamoodi kihvt, et me kõik oleme väga mitmekülgsed. Ja ma arvan, et see mingis mõttes annab ka artistile mingi väärtuse juurde, kui ta näiteks teab, kuidas toimib telgitagune maailm. 

Et sa arvad, et see, kui muusik ei saa tegeleda 100 protsenti oma loominguga, vaid peab seal kõrval veel teise tööga tegelema, siis see ei ole tema loometeel takistuseks?

Sõltub inimesest muidugi, aga jah, minu jaoks pigem võib-olla ei ole. Kui ma nüüd mõtlen, et kui mul olekski kaks kuud aega, et lihtsalt muusikat kirjutada, klaverit harjutada ja mitte ühtegi muud kohustust ei oleks, siis ma ei ole tegelikult kindel, et ma nii õudselt produktiivne oleksin.

Ma arvan, et meil kõikidel on tutvusringkonnas inimesi, kellel on väiksed lapsed, kes teevad õudselt palju tööd ja on oma alal väga head, ja see olukord õpetab neid oma aega hästi planeerima.

Minagi töötan Jazziliidus, ja õpetan, sest mulle õudselt meeldib muusikast rääkida. Proovin ka aega väga targasti kasutada, ühistranspordis kirjutan meile ja mõtlen mingeid asju läbi. 

Rääkides töötingimustest, siis tuleb mulle meelde üks vana telesaade helilooja Helena Tulvest, kus olid kaadrid, kuidas Tulve töötas klaveri taga, mille ümber jooksid tema toona väikesed lapsed. Ma kujutan ette, et mõnele (mees)heliloojale oleks see olnud täiesti kohutav töökeskkond, aga nagu paistis, siis tema sai sellega hästi hakkama. See on vist tõesti väga individuaalne, milliseid tingimusi kunstnik vajab loominguks või milliseid tingimusi ta julgeb endale nõuda?

Jah, ja võib-olla sealt tuleb ka välja see, kui väga see inimene enda alaga päriselt tegeleda tahab. Väga lihtne oleks öelda, et ma ei saa kirjutada, sest mul ei ole kohta, kus töötada või et ei ole piisavalt vaikset ruumi, või on nii palju muid kohustusi. Sest kui ikkagi mingit muud varianti ei ole, ja sa tahad sellega tegeleda ja sa pead sellega tegelema – ja mitte ainult sellepärast, et keegi on tellimuse esitanud , kuigi ka see võib määrav olla -, siis võidavad need, kes rohkem tahavad ja kes selle nimel on valmis tegema ka väga keerulistes tingimustes tööd.

Mida sina oled ohverdanud oma muusikukutse nimel?

Praegu nagu ei tunne, et midagi oleks tegemata jäänud. Kui nüüd näiteks võrdlen end mõnede endavanuste muudel aladel tegutsevate tuttavatega, siis jah, okei, mul ei ole võib-olla olnud väga palju aega näiteks käia huvitavatel näitustel, kinno satun väga harva, telesarju ei vaata, ka uudistega olen pigem vähe kursis, sest kõike lihtsalt ei jõua. Aga midagi päriselt olulist ei ole sellepärast midagi tegemata jäänud. Pigem on olnud igapäevase harjutamisnormi täitmine olnud isegi hea ettekääne mingist natukene tüütavast sotsiaalsest situatsioonist pääsemiseks.

Üks ajend, miks ma soovisin sinuga selle intervjuu teha oli ühe sinu kollektiivi, trio Karja/Wandinger/Renard, mida sa teed koos bassist Etienne Renardi ja trummar Ludwig Wandingeriga, uus plaat “Caught in My Own Trap” (BMC Records). Teada ma sain sellest Eesti Ekspressis ilmunud arvustusest, mille kirjutas Tõnis Kahu, kes oli küllaltki soosiv. Kuidas sa aga üldse suhtud kriitikasse? Kas võtad südamesse ka?

Hästi kirjutatud kriitikat meeldib mulle kohutavalt lugeda ja kui ma räägin hästi kirjutatud kriitikast, siis ma ei mõtle kiitmist, vaid sellist kriitikat, kus on näha, et kuulaja on ka süvenenud ja ta on leidnud sealt muusikast huvitavaid kihte ja nüansse. Seda on väga tore lugeda. Tõnis Kahu kirjutatu lugemist ma väga nautisin. Ja näiteks Janar Ala on muid minu töid arvustanud ja ka jube kihvt on lugeda.

Aga mulle tuli meelde, et kui ma muusikaakadeemias õppides võtsin ka kultuurikriitikaseminari, siis meile räägiti seal kontserdiarvustustest, mille kirjutanud kriitik tegelikult kontserti kuulamas käinud polnudki. Mulle üldse ei meeldi kultuurikriitika puhul oletamine – mida näen ka praegusel ajal – või siis ka selline üleolev pealiskaudsus, mida kohtab ka neis ajakirjades-ajalehtedes, mille puhul ootaks tõsist süvenemist. Ja siis loen, et keegi kirjutab kontserdist ja huvitava analüüsi asemel loetletakse ette esituskoosseis. Ma olen nüüd nagu mingi vana poriseja, aga mul on tunne, et kultuurikriitikat ei tehta alati lugupidavalt ei lugeja, teose enda ega tegijate suhtes. Sest oluline tarkus on ka ikkagi olla teiste suhtes heatahtlik ja püüda näha, mis olid autori või tegijate kavatsused, selle asemel, et materdada ja etteheiteid teha.

Ma tihtipeale ei näe, et kriitik üldse püüaks aru saada, missuguseid kvaliteete autor taga ajas. On teosed, mis ongi mõeldud kergema meelelahutusena või lõbustavana ja nendest ei maksa otsida mingit sügavust ja vastupidi, see on esimene asi, mida teadvustada. Keegi tark inimene ütles, et teos määrab ise kvaliteedi, mida sealt otsida ja meie ülesanne on saada teada, kas nende kvaliteetideni ka jõuti.

Eesti kultuurielus oli hiljuti sündmus, kus teater otsustas kavast maha võtta lavastuse, sest selgus, et mees, kelle eluga see tükk seotud oli, osutus väga koledaks inimeseks. Kui palju sina mõtled sellele kui eetilised on heliloojad, kelle loomingut sa mängid? Või milline on üldse muusiku ja eetika suhe?

See on nüüd see moment, mil ma olen rõõmus, et ma mängin peamiselt iseenda muusikat. Ja mina ei ole senises elus midagi kriminaalset korda saatnud.
Aga see teema tuletas veel ühe huvitava loo meelde, mis räägib sellest, et kuidas võiks suhtuda vene kultuuri. Paar nädalat tagasi kuulsin huvitavat lugu. Ühele mu Leedu heliloojast sõbrale tehti suurepärane pakkumine: tal paluti kirjutada orkestriteos ja seda pidi salvestama üks suurepärane sümfooniaorkester, plaadile pidi minema mu Leedu sõbra uudisteos ja üks Tšaikovski teos. 

Kuulasin ükspäev raadiot, seal lasti “Luikede järve” ja saatejuht ütles, et et ega Tšaikovski ei ole ju selle praeguse režiimiga seotud, me ei peaks teda tühistama, tema oli ka ohver jne. See kõik vastab tõele, aga mu Leedu sõber keeldus talle tehtud pakkumisest: ta ei soovinud, et tema looming oleks samal plaadil koos vene autoriga, sest et ta ei kavatse anda Venemaale põhjust öelda, et näe, baltlased ei saa ikkagi meie kultuurita hakkama, nad vajavad meid. Leian, et see on õige seisukoht.

Ma võtan kõike idanaabriga seonduvat väga tõsiselt, ka kultuurivaldkonna inimesed ei tohiks öelda, et meie looming pole poliitikaga seotud. Kuigi on juba kolmas sõjaaasta, siis seda põhjendust kasutatakse jätkuvalt isegi praegu ja on inimesi, kes üritavad teha koostööd Vene artistide ja kultuuritöötajatega.

Sest kui meie ütleme, et me ei ole poliitikaga seotud ja keegi teine ütleb ka, et tema pole poliitikaga seotud – mis siis üldse on poliitikaga seotud? Või mis väärtust meie teod siis üldse kannavad, kui nad ei ole seotud mingi väärtussüsteemiga? See küsimus on minu jaoks väga aktuaalne.

Kas sina pooldad seda, et oleks vene heliloojatele Eestis täielik boikott ja eetrikeeld?

Ma ei saa kõigi eest rääkida, aga mina ise praegu vene heliloojate töid esitada ei kavatse. Ja sellele ma kirjutan küll alla, et ei ole vaja teha koostööd inimestega, kes seda režiimi nagu kiidavad. Just hiljaaegu oli üks situatsioon, kus üks hästi kuulus Ameerika muusik, kes on käinud regulaarselt Venemaal Putini semudega mängimas, pidi esinema Poolas, Leedus, Lätis ja ka Eestis. Kuid tema hiljutised kontserdid ja ka tulevikuplaanid Venemaal tulid välja ning koostööst loobuti. Muidugi olla ta ennast õigustanud, et tema looming pole poliitikaga seotud, bla-bla-bla. Küllap makstakse teatud Lääne artistidele Venemaal lihtsalt nii head pappi, et moraal kaotab nende jaoks tähtsuse.

Sinu jutt toob välja huvitava vastuolu. Samal ajal, kui muusikud loobuvad põhimõttekindlalt Venemaaga seotud lepingutest ja rahast, mis oleks neile väga oluline, siis on Eesti ärimehi, kes ka praeguseks pole oma ärisid Venemaaga lõpetanud ja võibolla ei kavatsegi seda teha. Huvitav, miks on nii?

Võib-olla siin on küsimus selles, et kultuurivaldkonna inimesed, ja üldse kõik inimesed, kes on harjunud töötama rohkem iseenda mõtetega ja südametunnistusega, võtavad seda asja ikkagi kuidagi teistmoodi. Et su sisemus on nagu teistmoodi seadistatud. Ma olen vahepeal proovinud mõelda, et kui ma näiteks oleksin Elon Musk, kuidas ma mõtleks, kui ehitaksin üles mingit megasuurt, täiesti gigangset äriettevõtet. Vaevalt, et taolised ärimehed tulevad selle peale, et igapäevaselt oma südametunnistusega tööd teha, filosofeerida ja mõtiskleda. 

Tuleme ikkagi tagasi Karja/Renard/Wandinger uue albumi juurde. Küsingi lihtsalt otse, et miks te selle plaadi tegite?

Nüüd ma pean hakkama jälle kuskilt kaugelt keerutama. Ma ei ole tahtnud jätta enda muusika levikut ja kontserttegevust juhuse hoolde, sest ma ei usalda juhuseid ja targem on oma elu suunda ise mudida. Ja kui tahta anda kontserte olulistel välisfestivalidel, siis tuleb olla pildis ja sellele aitab kaasa, kui annad teatud regulaarsusega uut muusikat välja. See on väga praktiline põhjus. On võimalik jõuda kaugemale, kui andele ja töökusele lisada strateegiline mõtteviis.

Teine põhjus oli see, et oleme koos mänginud 2020. aastast ja täpselt neli aastat tagasi salvestasime oma esimese plaadi. Siis me poolteist aastat ei teinud mitte midagi, polnud võimalik, aga 2021. aasta sügisest alates oleme gaasipedaali aina rohkem põhja vajutanud. Meil kolmel on selle ajaga tekkinud oma helikeel, oleme õppinud teineteist millisekunditega mõistma ja taolist erilisust tulebki jäädvustada.  

Teie triot kuulates tekkis tunne, et muusikaliselt olete ajaga liikunud korrastatusest kaosesse. Miks selline natuke nagu loogikavastane teekond?

Siin on võib-olla jälle üks selline üldine praktilisem põhjus: selleks, et kuidagi oma kunstiga kuskile jõuda või silma paista, peab tegema asju, mida teised ei tee. Kuigi ma kunstilises mõttes kirjutan kõigele alla, mis sellel plaadil on, siis on kõik mu valikud tõukunud mingil määral sellest, et mulle on tundunud, et keegi teine niimoodi ei tee. 

Aga kui sa peaksid luuletama mingisuguse ilusa loo selle albumi taha, ütlema midagi poeetilist, siis millised need laused oleks?

Plaadi avalugu “Take My Tender Heart” tuleb tegelikult üldse ühest Onu Bella laulust “Tahan saada heaks”, kus on refräänis lause “Võta minu hell süda”. Kuulsin seda laulu esimest korda üldse 2023. aasta suvel, kui käisin vaatamas Draamateatri Onu Bella tükki, selle lauluga see etendus lõpetati ja see jäi kummitama. Ma lugesin sellest tol hetkel välja midagi sellist, et annan sulle ära kõik, mida sa soovid, oma südame. See oli nii ilus. Ma ise tunnen loominguga tegeledes sedasama. Et ma annan kõik, mis mul anda on ja et ma ei peida mitte midagi.

Kokkuvõttes võib öelda, et Kirke Karja tunnustusel on Eestis väga praktilised plussid, nagu auhinnarahad. Need rahalised vahendid võimaldavad tal jätkata loomingulise töö tegemist ja arendada enda oskusi veelgi. Lisaks aitab tunnustus tõsta tema mainet nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil, mis võib avada uusi uksi ja võimalusi edaspidiseks. Seega on tunnustus mitte ainult meelehärmi eest, vaid ka potentsiaalseteks edasisteks karjäärieduks.