Kirjandusõpetajate lugemissoovitused eesti kirjanduse päevaks | Kirjandus

Tere tulemast Eesti kirjanduse päevale! Sel erilisel päeval soovivad kirjandusõpetajad jagada oma lugemissoovitusi, et tähistada Eesti rikkalikku kirjanduspärandit. Olgu see siis klassikute või kaasaegsete autorite teosed, meie eesti keele ja kultuuri rikkus on väga oluline ning väärib tähelepanu. Sellel päeval kutsume sind avastama meie rahva sügavaid juuri läbi kirjanduse ning loodame, et meie soovitused inspireerivad sind avastama uusi lugusid ja maailmu. Tutvu meie soovitustega ning sukeldu Eesti kirjanduse imelisse maailma!

Anu Kell, aasta kirjandusõpetaja 2024
Tallinna Reaalkool ja Gustav Adolfi Gümnaasium

Minu lugemissoovitus on Liina Pihlaku “Elu puu” (2021). See on erakordselt huvitav kultuurilooline ülevaade eesti kirjanduse ajaloost, kirja pandud isikliku kogemuse kaudu. Liina Pihlak, kes on Kersti Merilaasi ja August Sanga tütar, puutus elus kokku väga paljude huvitavate kultuuritegelastega ja jutustab sellest humoorikalt ja vahetult. Raamatust käib läbi keeruline Nõukogude aeg, kui Merilaas-Sang olid pigem keelatud kirjanikud ja elu seetõttu väga raske.

Raamatus on tegelasteks paljud omaaegsed suurkujud, näiteks Gustav Ernesaks, Kaarel Ird, Juhan Smuul jt – igaüks oma ajas. Kuna autor ise oli teatri- ja telekunstnik, sattus ta Vanemuisesse 1960. aastatel, kui seal möllasid Mati Unt, Evald Hermaküla jt huvitavad loovisikud, samuti viib elu teda teletööle – taas huvitav sisevaade sellesse valdkonda. Raamatu lugemine annab hea ülevaate Nõukogude ajast ka inimestele, kes sel ajal ise veel ei elanud. Ühesõnaga, see oli kultuurilooliselt ülihuvitav ja heas eesti keeles kirja pandud dokumentaaljutustus. Nautisin selle lugemist väga.

Rauno Alev
Kiili Gümnaasium

Mati Undi äsja möödunud 80. sünniaastapäeva puhul oleks põnev võtta kätte tema “Argimütoloogia sõnastik”. Kuna meil on parasjagu käsil pöördelised ajad, siis on huvitav vaadata toonastele (1983-1993) ühiskondlikele murrangutele läbi tänase prisma. Undilik kerglane suhtumine on hea vasturohi muredele, mis tahavad vägisi enda alla matta. Lisaks iroonilisele huumorile leiab lugeja raamatust põnevaid kultuuriseoseid, mis tulevad kasuks silmaringile ning näitavad, kui laia vaimuhaardega Unt oli.

Kes on lugenud Mihkel Muti biograafiat, seda Undi haare muidugi ei üllata. Aga kes veel pole lugenud, lisagu Muti raamat “Liblikas, kes lendas liiga lähedale” oma lugemisnimekirja.

Reet Varik
Tallinna Reaalkool

Tõnu Õnnepalu “Kevad ja suvi ja” on nagu elu ise. Olgu mis on, aga mingid asjad tulevad ikka uuesti, nagu laupäevaõhtune saun või kerge kevadine vihmasabin. Selles mõttes on selle raamatu tekstid ka natuke teraapilised ja kinnitavad elu ning looduse ringkäiku: kõik läheb mööda… ja algab uuesti. See päevikuvormis luuleraamat võib tunduda melanhoolne ja kohati morbiidnegi, aga kindlasti leiab siit raamatust iga lugeja midagi, mille ta enda jaoks ära tunneb.

Iri Reile
Antsla Gümnaasium

Lugesin viimati Ira Lemberi romaani “Peen perekond” – perekonna saatuse teema taustal on meeldejäävad vanaema elutarkuse näpunäited (vanematesse, surnutesse lugupidav suhtumine, lugupidamine teenijatesse, kohviku taaselustamise püüdlused, väärtused). Armas eestlaslik raamat traditsioonidest.

Jaan Sudak
Muraste Kool

Esimesena tuleb meelde Võrumaa kirjaniku Juhan Jaigi “Kaarnakivi”. “Kaarnakivi” toob lugeja ette ridamisi põnevaid ja kummalisi tegelasi ning pakub ka keeleliselt lugemisnaudingut. Juhan Jaik on andekas kirjanik, kes oskab luua haaravaid lugusid ning panna lugeja neile kaasa elama. Ta puudutab olulisi teemasid, kirjutab inimlikkusest, suhetest, looduse ja kultuuri vahekorrast. Laiemalt avardab arusaamist mitte ainult Võrumaa ajaloolisest eripärast, vaid Eesti traditsioonilisest kultuurist ning äratab huvi pärimuse vastu. Mul on kirjandusõpetajana siiralt hea meel näha, kuidas “Kaarnakivi” paelub tänaseid kooliõpilasi.

Marielle Rajasaare
Haapsalu Põhikool

Soovitaksin kõigil lugeda Merike Villardi “Värav hingede maailma”. Soovitan seda teost lugeda, sest autori kirjutamisstiil oli mõnusalt ladus. Ta läbis Jaapanis oma palverännakul 88 templit ja kirjeldas väga elavalt, milliste katsumustega ta toime tulema pidi ja keda ta oma teekonnal kohtas. Lisaks sellele oli ääretult huvitav tutvuda Jaapani kultuuriga, mida Põhja-Euroopas liialt palju ei tunta. Raamatut võiksid lugeda need, kes argipäevast tüdinud, kuid kellel endal pole võimalik sellist rännakut ette võtta, sest see teos aitab meelde tuletada lihtsate asjade võlu ja tänulikkuse tunnet.

Sirje Nootre
Märjamaa Gümnaasium

Üht ja ainukest teost soovitada on väga keeruline, sest head eesti kirjandust on parajalt palju. Minu 11. klass luges ja analüüsis paar nädalat tagasi eesti lühiproosat (Maarja Kangro, Piret Raud, Mudlum, Kätlin Kaldmaa, Tarmo Teder, Armin Kõomägi, Ervin Õunapuu, Jürgen Rooste, Mehis Heinsaar jt), mul endal on pooleli “Liblikas, kes lendas liiga lähedale”. Mihkel Muti isiku- ja ajastupärane vaade Mati Undi kui looja ja inimese ellu on ühekorraga nii detailne kui üldistav, loob sidususe olnu ja oleva vahele, lisaks pakub mõnusaid äratundmishetki. Selle kultuuriloolise teose kõrvale hakkasin paralleelselt (taas)lugema Undi seitsmekümnendate proosat. Mind üllatas taas, kui voolav, täpne ja detailne ning väga tänapäevane on oma inimesekujutuselt näiteks “Tühirand”. Keeruliste, dramaatiliste suhete lõpuks on maailm peategelase jaoks ikka vaid tühirand ja inimene eikeegi. Huvitav on luua seoseid Undi enda elus ja ühiskonnas toimunu ning sel perioodil kirjutatu vahel, sest eks igas teoses ole kirjanik ikka ise kohal – Jaan Krossi järgi kas pulbriliselt, rändrahnu või aluskaljuna.

Üle aegade üheks olulisemaks prosaistiks pean Ene Mihkelsoni. Tema romaan “Katkuhaud” on just selline teos, mis laseb sügavalt sisse vaadata inimesse ja aega ning nende omavahelisse seotusse. Teos on põnevalt komponeeritud, räägib vabadusest ja vastutusest, sellest, kas ja kuidas suudetakse rasketel aegadel inimeseks jääda. Mihkelsonile omaselt sügavalt läbitunnetatud teos, kus kirjanik ei anna lugejale valmis vastuseid, küll aga paneb kaasa elama, tundma ja mõtlema.

“Kui matta varem olnu maha ja sellest mitte rääkida ja seda mitte mõtestada, võib mahamaetu end salalikult liigutama hakata ja ikkagi inimesega manipuleerida. Usun, et kui inimene tahab olla oma isikliku ja ainulise elu peremees, siis peab ta vaatama läbi ka oma pimekambrid. Ja seda mitte põhimõtte pärast, vaid vabaduse ja enda austamise pärast. Et olla õnnelik, peab olema ärkvel,” räägib Ene Mihkelson raamatus “Vaba inimese tunne”. Sellesse kirjanikuga tehtud intervjuude kogumikku, kus Mihkelsoni inimlik tarkus suurepäraselt avaneb, võiks enne “Katkuhaua” lugemist süveneda. Siis on teost lihtsam mõista, selle sügavusest aru saada, sest katkuhaud võib olla muistne, müütiline matmispaik, aga varitseda meid ka tänases ajas, ja mis veelgi hullem – olla peidus inimeses endas.

Kokkuvõttes on kirjandusõpetajate lugemissoovitused eesti kirjanduse päevaks väga vajalikud ja inspireerivad. Need soovitused aitavad õpilastel avastada uusi autoreid ja teoseid ning süvendada oma armastust eesti kirjanduse vastu. Samuti aitavad need soovitused õpetajatel leida uusi ja huvitavaid viise, kuidas õpilasi kirjanduse juurde tuua ning nende huvi lugemise vastu suurendada. Seega on oluline, et kirjandusõpetajad jätkaksid oma lugemissoovituste jagamist ning innustaksid õpilasi avastama rikkalikku eesti kirjanduse maailma.