Kinosilm | “Langemise anatoomia” on kuivem kui mõni “Law & Orderi” episood | Film

Tere tulemast Eesti kino maailma! Kui otsite midagi uut ja põnevat, siis ärge jätke vahele filmi “Langemise anatoomia” linastust Kinosilmis. See pakub rohkem põnevust ja intriigi kui mõni “Law & Orderi” episood. Kaasahaarav süžee ja meisterlik näitlejatöö teevad sellest filmist tõelise meistriteose. Ärge laske end eksitada, see pole pelgalt tavapärane krimipõnevik, vaid sügavamalt läbimõeldud ja emotsionaalselt laetud teos. Tulge ja laske end kaasa haarata selle kütkestava kinoelamusega!

Pean seda nädalat alustama kohe vabandusega. Erinevad kohustused tekitasid esimest korda olukorra, kus osa filme vaatamata, ehk et kahetsusväärselt jäävad siin praegu kajastamata kaks ACME filmi – “Kuningas Arthuris” mängivad Mark Wahlberg ja koer ning “Valges linnus” Helen Mirren ja … lind? Vist ikka mitte, minge kontrollige ise järele. Lisaks jääb välja triller “Emainstinkt”, aga ehk on neist midagi võimalik lülitada järgmise nädala programmi.

Halastamatu maa
Land of Bad
William Eubank
Austraalia-Tšehhi-USA
Silver Film

Madalad ootused päästavad selle, mis suudab üllatada oma siira, videoteekide kuldaegu meenutava exploitation-märuliga. Kuigi pealkiri on võrdlemisi title of bad, on see värskendavalt sirgjooneline ja taktikaliselt usutav film of action ühest metsa läinud militaarmissioonist, kus pärapõrgusse alla visatud sõduritel tuleb hakata enda elu eest võitlema karja sissidega. Ja kui vaenlased saabuvad maailma kõigi taliibide, terroristide ja geriljade lemmiku ehk valge Toyota kastikaga, siis teame, et neil on tõsi taga.

Filipiinide džunglis üritab ellu jääda üksus, kus on kaks Hemsworthi venda (vist nr 2 ja 3) ja Milo Ventimiglia (palju veenvam kui oma tavalistes läägetes rollides) ja koduses Ameerikas aitab neid droonioperaator Russell Crowe, kes on pahur ja maailma peale kuri, aga me aimame, et tal on hea süda. Crowe on sisenenud U-kategooria filmide miiniväljale ja saab seal viimasel ajal võrdlemisi hästi hakkama.

Tervitatavalt suudetakse mööda põigelda mitmest ülekasutatud ja tüütust sisuliinist (näiteks “Reetur!”, kus peategelase ema-isa-vend-naine-ülemus-parim sõber osutub närukaelaks ja vastasmeeskonna mahhinatsioonide peadirigendiks). Crowe ajast ja arust veganite rappimine on oma heino-signaliseerimises aga ka mõnusalt kaheksakümnendad.

“Land of Bad” on täpselt see, mis ta on, ja on ise selle üle ka uhke. Omas nišis täpselt see, mis tarvis. Lahutus of meel.

3,5 / 5

Langemise anatoomia
Anatomie d’une chute
Justine Triet
Prantsusmaa
A24

Tekib kahtlus, kas prantsuse kinos on mingi kohtudraamade alažanr hoogu kogumas. Kui eelmisel aastal tegi kõvasti ilma Alice Diopi “Saint Omer”, mis figureeris enamuses olulistes aastalõputabelites, siis toimuvad nüüd nii “Goldmani juhtum” kui “Langemise anatoomia” suuremas osas kohtusaalis, kus üritatakse sõnade abil läbi võtta üht kriminaaljuhtumit. Ja mingis mõttes on need filmid väga sarnased: “Goldmani juhtum” paljastab ristküsitluste käigus kurjategija Goldmani peal rakendunud mikrotasandi antisemitismi, mis juhib inimeste (eel)arvamusi juba alateadlikult, siis “Langemise anatoomia” teeb sedasama, aga objekt on sakslanna prantsuse kohtusüsteemis. Mõlemas filmis paljastab kohtuprotsessi detaile välja suurendav mikroskoop muidu märkamata jääva alateadliku ülekohtu, mida ühiskond võõra või teistsuguse suhtes rakendab.

“Langemise anatoomia” ei paku kinematograafiliselt mitte midagi huvitavat nagu parim Euroopa filmikunst seda on alati teinud, vaid valib selle asemel nn krimi-procedural’i tee, näidates detailselt ühe kohtuasja uurimist ja väljan kooruvaid tõekihistusi. Tulemus on mulle isiklikult aga kuivem kui mõni “Law & Orderi” episood, mida ma iga kell eelistaksin.

Iseenesest üsna nutikalt kirjutatud, aga nii akadeemiliselt kuiv ja igavapoolne, et jääb vaid teoreetiliseks mõtteharjutuseks. Triet on küll välja toonud kõik põhimängijad – nunnu laps ja veel nunnum koer –, aga minu kalestunud hingeni ei suuda nemadki jõuda ja kokkuvõttes jätab film külmaks. Kokkuvõttes on mul võrdlemisi ükskõik, kellel kuidas selles kohtudraamas läheb või kes midagi tegi või tegemata jättis.

Kuldne Palmioks, peoga Euroopa filmiauhindu ja kaks Oscarit on kaalukad argumendid, mille vastu oma irdarvamusega astuda, aga eks olekski igav, kui kõik ühtmoodi mõtleks.

3,5 / 5

Lühike on uus pikk
Teresa Väli, Leeni Linna, Jaanika Arum, Meisterjaan
Eesti (ja ühel juhul Eesti-Soome)
Väike objekt A

Ambitsioonika peakirja järgi otsustades soovib uus Eesti lühifilmide kassett “Lühike on uus pikk” troonilt tõugata pikad mängufilmid ja kehtestada end uue põhitegijana. Lühifilmisektori suunalt on täpselt sarnast sentimenti olnud aastate jooksul kuulda vaata et pidevalt. “Make films short again!” nõuab PÖFF Shorts ja eks kogu sellel revolutsioonilisel retoorikal on oma stiil ja olek, küll aga siiani ei ole suudetud neid seisukohti sisuliselt kaitsta ja oma üleolekut tõestada, ning jääb kahjuks suurem riigipööre tegemata ka siin.

Ärge valesti aru saage, mulle lühifilmid meeldivad ja vaatan neid hea meelega, aga pikkusele pandud piirang ikkagi ei võimalda neil oma mõju pika filmiga sarnaselt kehtestada, kui just idee pole geniaalne, mida tuleb ka aastas paar korda ette, aga mitte ka eriti rohkem.

Lühifilme festivalidel vaadates saab võrdlemisi hea pildi sellest, milline on lugude üldine tase ja teemadering ning ma pean tunnistama, et “Lühike on uus pikk” valikust on sellesse konkurentsi mingil moel asja vaid ühel. Teresa Väli “Öö” räägib ühest pulmaööst, kus pruudiröövi järel tuleb nii pruudil kui peigmehel heita pikem pilk oma sisemisse peeglisse ja küsida endalt, millised on nende tegelikud soovid. Palju jäetakse ütlemata ja vaatajale jääb mõtlemisruumi. Väli suudab õhustikku hästi luua, on alati huvitavaid asju teinud ja võiks varsti ka pika filmi võimaluse saada.

Muus osas mõjub filmikassett amatöörlikuna, seda enam, et tegemist pole koolifilmidega. “Puudutus” võiks isegi olla mingitel tingimustel hea, aga miskipärast on siin otsustatud ekspositsioon nulli keerata ja filmi sisuni – õigeusklikule naisele keelatakse ta ema surnukeha riietamine, mis on nende kombestikus üks väga oluline asi – jõuan ma alles hiljem kokkuvõtet lugedes, filmis endas vaatajale selle kohta mingit vihjet ei anta. Tegelikult vihjed on ja umbes selles suunas on võimalik oma oletusi suunata, aga kuna peategelane on tõmmu naha ja tumedate silmade-juustega, viitab ta välimus pigem otseselt islamile. Mandariinidel on Eesti filmis tänu grusiinidele muidugi määramatu tähtsus, aga mis funktsioon neil siin filmis on? Mälestus paremast elust… kus?

Mitmes filmis on tegelaste vaikimine mõeldud mõjuma sügavana, aga tegelikult jääb mulje, et dialoogi kirjutamine on üle jõu käinud ja teksti puudumisest täituvaid tühimikke täidetakse mingi ebamäärase arthouse-undamisega, mis peaks süvendama pinget, aga mõjub pigem lihtsalt amatöörlikult (“Ööbik”, “Kuidas näkkab”, “Puudutus”). “Kuidas näkkab” on vähemalt noore kuti tekst lahedalt kirjutatud ja ka edastatud, aga heli- ja visuaalefektide põhjendamiseks on vist vaja mingit lo-fi koodi tõlget, mida mul ei ole. Meeldis ka “Ööbiku” peaosaline, vene sõdurit mänginud Ukraina päritolu Jaroslav Kutšerenko, keda tahaks mõnes suuremas rollis näha.

Tonaalsus on kohati taluvuspiiri kompavalt naiivne (“Kingitus orbiidilt”, “Ööbik”), siis jällegi jantlikult pealiskaudne (“Kuidas näkkab”). Ma saan aru, et pole viisakas noorte tegijate töid kritiseerida ja sõpru endale sellega juurde ei võida, aga pea liiva alla panemisest on veel vähem kasu. Asjad on sellised nagu nad on, ja filmid pole a priori head seetõttu, et nad on lühifilmid. Lühifilmide rahvusvahelisel maastikul on tase hoopis teine, need on oluline platvorm käeharjutuseks, et enamasti siit pika filmi peale edasi minna, tihti isegi oma lühifilmi pikaks mugandades. Peale Väli ma siinsetest käsitlustest veel küll seda ei näe, et nende järel tehtud pikki filme oleks alust konkurentsivõimelisemaks pidada.

Soovin jõudu kõigile tegijatele siin ja edaspidi, aga: up your game.

Eraldi hinded:

“Öö” 3,5 / 5
“Puudutus” 2 / 5
“Ööbik” 2 / 5
“Kuidas näkkab” 1,5 / 5
“Kingitus orbiidilt” 1,5 / 5

Keskmine:

2 / 5 

Kinosilm’s “Langemise anatoomia” may be drier than some episodes of “Law & Order,” but it still holds plenty of intrigue and substance for viewers. The Estonian film industry continues to produce thought-provoking and engaging content that deserves recognition. As audiences, we have the opportunity to expand our horizons and appreciate the diverse range of storytelling that different cultures have to offer. “Langemise anatoomia” serves as a reminder of the talent and creativity present in Estonian cinema, and it is worth exploring further to uncover its hidden depths.