Kinosilm | Küberpunk-Frankensteinist loodusseadusi eirava Jason Stathamini | Film

Tere tulemast Kinosilmale! Kui otsid midagi põnevat ja omapärast, siis oled õiges kohas. Meil linastub film, mis ühendab küberpungi ja Frankensteinist inspireeritud teemasid, ning mille peaosas on karismaatiline Jason Statham. See lummav linateos keerab pea peale looduseadused ning viib vaatajad põnevale teekonnale tuleviku düstoopilisse maailma. Kinosilm on koht, kus saad avastada uusi ja põnevaid filme, mis köidavad nii seikluste kui ka tehnoloogia austajaid. Tule ja naudi meie õdusat kinosaali ning sukeldu filmimaagia maailma!

Vaesekesed
Poor Things
Yorgos Lanthimos
Iirimaa-UK-USA
Hea Film

Tundub, et Yorgos Lanthimosel on kaks ajupoolkera lõpuks kokku saanud – varaste kreeka filmide morbiidne sürrealism ja täielik ettearvamatus ning “Soosiku” barokk, moonutatud kaamerapilt ja jantlikum huumor. Siin on nagu kõike maksimaalselt – stiil, grotesksus, fantaasia, originaalsus, kaasaegsus, vaimukus –, aga nagu ütles Mae West, hea asja liigne küllus võib olla suurepärane.

Kuigi kolmandas veerandis jääb “Vaesekesed” nagu kohati seisma, on ülejäänu nii erakordselt üle võlli, et tulemus on üks aasta parimaid. Meelde ja mõjuma jääb filmi õhustik ja ikkagi ka katsetamisjulgus. Vahetasime siin kinokogemusi ja tundub, et linastustel on omajagu segaduses telefoninäppijaid, sest kuigi Emma Stone jne, ei ole “Vaesekesed” kindlasti see peavoolu-meelelahutus, mida paljud võib-olla kinno minnes eeldasid.

Meenub kuskilt loetud kirjeldus: kui kaks kilpkonna omavahel selgapidi kokku teipida, on tulemuseks võitmatu loom. “Vaesekesed” ongi selline film, et kui kõik need kahe kirjeldatud Lanthimose omailma tugevad küljed kokku panna, on tulemus võitmatu. Kuigi küberpunk-Frankenstein dr Baxter eelistaks teipimise asemel ilmselt mingisugust kirurgilist sekkumist…

5 / 5

Leegitsev taevas
Roter Himmel
Christian Petzold
Saksamaa
A-One

Christian Petzold on üks saksa kaasaegse filmikunsti põhilisi lavastajaid ja kuigi see hetketase on siiski valgusaastate kaugusel 1970ndate Saksa Uuest Kinost, siis on Petzoldi viimane, “Leegitsev taevas” siiski üks väga korralik arthouse-film, mis algab justkui üsna süütukese ja kerge loona kirjutamis-ritriiti läinud kirjanikust Leonist (ilmselt Petzold ise), kes peab suvilasse koondunud nelja noore seltskonnas kuidagi end leidma ja maksma panema. Tema mõjub siin filmis peategelasena, aga äkki on see tegelikult hoopis kolme noormehe vahel saladuslikuna ringi hõljuv Paula Beer, eks see on sisetunde küsimus.

Igatahes omandab film edasi liikudes vaikselt süngemaid alatoone. Kuskil taamal lõõmab lähemale jõudev metsatulekahju, ja film suudab lõpuks muutuda millekski täitsa teistsuguseks ja üllatada isegi karastunumat filmivaatajat, kelle arvates ilmselt (ja põhjendatult) kulgeb suurem osa arthouse’i üsna ettearvatavat rada pidi. Eesti vaatajale toob selle maailma ehk lähemale ka see, et tegevus toimub Läänemere ääres, aga teises otsas (kes tahab kaarti vaadata, siis Ahrenshoopi lähistel), nii et sealne loodus ja õhustik mõjuvad meilegi tuttavlikult.

Pingutuste preemiaks tuli eelmise aasta veebruaris filmile Berlinalelt ka Hõbekaru.

4 / 5

Nulliklubi
Club Zero
Jessica Hausner
Austria-Taani-Saksamaa-Prantsusmaa-Türgi-UK
Filmstop 

Jessica Hausneri viimase aja filmid käivad paljudele närvidele. Samas tuleb tõdeda, et samal aastal Cannes’is võistlevad prantsuse naislavastajad – Corsini, Triet jms – lähevad kõik omavahel pisut segamini. Olgu Hausneriga kuidas on, aga segi teda naljalt kellegagi ei aja. Muidugi meenutab ta kaasmaalast Ulrich Seidlit (Seidli firma on “Nulliklubi” aidanud ka toota), aga tema puine, ebamugav ja ülikuivalt eneseirooniline stiil on midagi sellist, mida ta nüüd vähemalt läbi kahe filmi (ka “Väike Joe”) on lihvinud ja tundub igatahes oma teed minevat.

“Nulliklubi” räägib eliitkoolis antavast tervisliku toitumise tunnist, mille õpetaja (Mia Wasikowska) kiiresti kultuslikuks liikumiseks muudab, keerates meetodite äärmuslikkust järjest juurde. Siin filmis on mõnevõrra krigelemist, vähemalt üks selline stseen, mis pani inimesi tegema igasuguseid hääli ja peitma silmi, ja tõeliselt kohmakat näitekunsti kandilises inglise keeles, aga viimane tundub olevat osa Hausneri võõrandust tekitavast meetodist.

Hausner ei valda nüanssi samahästi kui näiteks Seidl, ja läheb liiga tihti laupkokkupõrkesse, aga intrigeeriv film igatahes, kogu söömisteemalisest uhhuutamisest meie ümber ja sellest, kui lihtne on igasugust toitumisalast irdkäitumist tegelikult ära põhjendada.

Hausner räägib filmi tagamaadest ka ülehomses Sirbis ilmuvas intervjuus.

3 / 5

Mesinik
The Beekeeper
David Ayer
UK-USA
ACME 

Jason Stathami läbilöögis näitlejana on midagi sümpaatset ja lootustandvat. Karismaatiline töölisklassi hustler, kes alustas modelli ja videote ülevõõbatud tantsupoisina (kuldne “Comin’ On” ja hõbedane “Run to the Sun”), tuli filmiilma kahe Guy Ritchie filmiga (“Lock, Stock & Two Smokin Barrels” ja “Snatch”) ning on alates “Transporterist” teinud terve rea selliseid otse-videosse-kvaliteediga kõvamehe-filme, milles ta tegelaskujud on sisuliselt üksteise koopiad.

Ei ole talle aga võõras ka eneseiroonia (“Spy”) ja kõigis ta tegemistes suudab ta mulje jätta, et ei võta end siiski ka liiga tõsiselt. Kõige selle käigus on ta suutnud muuhulgas mängida juba viies “Fast & Furious” filmis ja temast on saanud üks hetke põhilisi märulistaare (15 miljonit dollarit töötasu per film), kelle väikesed filmid on ka vaikselt mahult kasvanud. Igatahes on temast saanud vankumatu peaosade mees, mis pole filmimaailmas sugugi lihtne asi.

“Mesinik” on just üks selline väikese ja kompaktse märuli näide, mille eelarve on tegelikult veidi suurem kui pealtnäha paistab. Peategelane ja kogu filmi temaatika on täielik jaburus, sest Statham kuulub mingisse “Mesinike” organisatsiooni, kelle ülesanne on “tarus” (ehk siis maailmas) tasakaalu hoida. Ühelt poolt avab see mesindusteemaliste mõistuütlemiste lõputu varasalve, põhjustades rohkelt silmapööritamist, teisalt teeb Statham Mesinikuna sedasama, mida alati – loomingulised mõrvad, plahvatused, autode lömastamine ja muud jõu- ja ilunumbrid –, aga talle on siin omistatud ka peaaegu, et üleloomulikud võimed.

Statham eirab loodusseadusi ja elementaarset füüsikat ning painutab tõelise jõumehe kombel vaevata ka aegruumi – näiteks suudab ta auto alla lamades vahetada loetud sekunditega kõik riided tema kõrval lesiva laibaga ja toppida see laip veel lisaks ka kuskile auto alla torude vahele, seda kõike hiirvaikselt. Aga kokkuvõttes on tema ülesandeks siin võtta enda peale kogu kuritegeliku organisatsiooni hävitamine ihuüksi, ja kes siis ei tunneks sellise väljavaate üle rõõmu. Korralik vigilante-film ja üle tema keskmise.

3 / 5

Õelad tüdrukud
Mean Girls
Samantha Jayne, Arturo Perez Jr.
USA
Hea Film 

Kui 2004. aasta originaalfilmi “Õelad tüdrukud” trumbiks on see, et filmist on saanud tõeline staaripeenar – Rachel McAdams, Lindsay Lohan, Amanda Seyfried, Lizzy Caplan kõik ühes oma esimestest filmirollidest –, siis see siin on hoopis vahepeal, 2017. aastal tehtud muusikali ekraniseering.

Alguses veidi pelutav mõte, aga genealoogia vastu ollakse aupaklikud. Tina Fey kordab oma rolli õpetajannana originaalfilmist ja on nii mõlema filmi kui vahepealse muusikali stsenarist. Pealtnäha üsna stereotüüpne film põhineb aga tegelikult algselt üldse Rosalind Wisemani raamatul “Queen Bees and Wannabes”, mis analüüsib keskkooliklikke ja tüdrukute agressiivseid käitumismustreid ning mis osutus vist seal Ameerika kandis üsna silmiavavaks teoseks. Kui see kõik aitab nende maailma paremaks muuta, siis miks ka mitte, aga filmi alguses on taas veidi raske leppida sellega, kui loll ja labane on see kastisüsteem-kolkateater, mis Ameerika koolides valitseb, ja kuidas rollid on gruppidesse jaotunud.

Ajapikku muutub film aga sümpaatseks. Peaosaline Angourie Rice on küll tore nunnupiilu nagu alati ning noortest ainus tõeline professionaalne näitleja, küll aga pole ta eriline laulja. Filmi staariks aga kujuneb hoopis muusikalis asendusliikmena lavale saanud lauljanna Reneé Rapp, kes ilmselt avaldas vajalikele inimestele muljet juba Broadwayl, et just tema (ja mitte kolm seda rolli erinevates etappides laulnut) filmi ka valiti.

Rapp on nagu oma põlvkonna Charlie Theron – pikk jääblond, laiade õlgade ja tugeva füüsise ning näoga ning näitlejana ka piisavalt mitmekülgne, nii tugev kui haavatav, et siin show põhiliselt enda kontole kirjutada. Lauljana ma teda nii ei tea, aga näitlejana võiksime ehk kunagi rääkida sellest filmist siin kui Reneé Rappi särava näitlejakarjääri algusest.

Viisakalt, aga jõuliselt on kaasajastatud ka seksuaalse mitmekesisuse teemat, geitegelased on ekspressiivsed, aga teema ei mõju tüütu signaliseerimisena. Megan Thee Stallionit võib näha korraks paaris sotsmeediastseenis, kui see kellelegi korda läheb. Moodne uusversioon, mitte lihtsalt odav püüd raha teha.

2,5 / 5

In conclusion, “Kinosilm | Küberpunk-Frankensteinist loodusseadusi eirava Jason Stathamini” is a unique and thought-provoking film that combines elements of cyberpunk and Frankenstein with the undeniable charisma of Jason Statham. The film’s exploration of nature’s laws and the implications of technological advancements is both intriguing and relevant. The visual effects and action sequences are impressive, making it an exciting watch for fans of the genre. Overall, “Kinosilm” offers a fresh take on the traditional sci-fi and action film, making it a must-see for Estonian film enthusiasts.