Kindralid kipuvad ameti vahetamisel Eesti kaitseväest lahkuma | Eesti

Tänapäeva Eesti kaitsevägi seisab silmitsi väljakutsega, kus kindralid kipuvad ameti vahetamisel lahkuma. See muret tekitav trend on pannud küsimuse alla kaitseväe juhtkonna tugevuse ja stabiilsuse. Kindralite lahkumine võib mõjutada kaitseväe strateegilist planeerimist ja operatsioonide juhtimist, mis omakorda võib ohustada riigi julgeolekut. See on murettekitav teema, mis nõuab kiiret ja tõhusat lahendust, et tagada Eesti kaitseväe järjepidevus ja võimekus kaitsta riigi huve.

Põhimõtteliselt ei tähenda kaitseväe juhataja ametiaja lõppemine, et see ohvitser peab ilmtingimata kaitseväest ära minema, ütles endine kaitseväe juhataja Riho Terras.

“Eestis on ka üks kaitseväe juhataja pärast teenistust kaitseväe juhatajana jätkanud maaväe ülemana ja NATOs [Eestit] esindamas. Kindral Kert tegi seda,” lausus Terras.  

Kuid Johannes Kert sai kaitseväe juhatajaks noorelt, vaid 36-aastaselt. Praegu see pigem tavaks ei ole ja juhataja või mõne teise väga kõrge ametini pürginud ohvitserid otsivad ameti vahetamisel üldjuhul uue ameti mujal kui kaitseväes.

“Meil kipuvad kindralid ära minema, siis kui nad saavad 50 või üle selle, sest neil on võimalik veel mõnda teist karjääri teha. Ma usun, et see on üks põhjus. Ma ei näe selles midagi erakordset. Enamikus riikides kaitseväe juhatajaks saamise vanus on 50 ja 60 vahel,” lausus Terras.

Kaitseressursside ameti reservteenistuse osakonna juhataja Rainer Järvela ütles, et kui kaitseväe juhataja ametiaeg lõppeb ja ta kaitseväest ära läheb, ei määrata talle ka uut sõjaaja ametikohta.

“Süsteemselt sellist ametikohta ei ole. Number üks ametikohalt ei ole ka loomulik teda kuhugi allapoole määrata,” nentis Järvela.

Ehk sõja korral ei kutsu kaitsevägi seda inimest tagasi mingile kindlale ametikohale. Küll kehtib ka endisele kaitseväe juhatajale kaitseväeteenistuse kohustus kuni 61. eluaastani.

“Seega kui kaitseväel on vajadus tema teadmisi või oskusi rakendada, siis see võimalus jääb,” lisas Järvela.

Sama loogika kehtib põhimõtteliselt brigaadikindrali auastmest alates. Ehk kõrgemad ametikohad täidetakse alati tegevväelastega ning varem nendel ametikohtadele teeninud kõrged ohvitserid, kes on juba reservi liikunud, kutsub vajadusel tagasi ametisolev kaitseväejuhataja. Selliseid inimesi on nii vähe, et nende puhul on mõistlik rätseplahendused, selgitas Järvela.

Samas sellest tekib mure, et nii kaotab kaitsevägi väga pikaajaliste kogemustega inimesed, tõdes julgeolekuekspert, reservohvitser Ilmar Raag.

“Eestis on päris palju reservis olevaid kindraleid, kelle puhul päris täpselt ei teata, milline on nende kasu praegu kaitseväele või roll kriisi korral,” nentis ta.

Terras ütles, et kindralite teadmised kaitseväe jaoks kaduma ei lähe, kuid mõelda võiks, kuidas reservis kindralitega käituda.

“Eks läbi võiks mõelda riiklikul tasemel, mida reservis kindralitega teha, aga ma tegelikult ei näe [endisele] kaitseväe juhatajale reservstruktuuris kohta, mille ta saaks mingil hetkel üle võtta. Võib-olla mingil eriotstarbel saaks seda teha. Võib-olla mingit piirkonda juhtida ja nii edasi. Selle peab riik läbi mõtlema,” lausus Terras.

Kuigi kindralid üldjuhul üksteisega avalikult ei tülitse, ei pruugi kõigile ikkagi sobida mõni madalam koht, tõdes Raag.

“Selleks, et jõuda kindrali auastmesse, see süsteem nõuab, et tulevane kindral kasvataks endale iseloomu – ütleme, saaks väga tugeva ego endale. Kui sa oled juba olnud tipus, siis puht psühholoogiliselt on raske astuda sammu tagasi või teha koostööd, olla jällegi kellegi alluvuses. See kahtlemata on tekitanud olukorra, kus meil on õige mitu kindralit, kellest kõigist oleks kasu, aga võib olla alati ei suuda lihtsalt üheskoos töötada.”

Seda, et tipus on kitsas, ei peida ka Terras.

“Üks saab, siis on teised solvunud, see on kõikides struktuurides nii, kõikides organisatsioonides nii. Sellega peab paratamatult leppima,” ütles ta.

Raag: kaitsevägi peaks inimesi kauem kasutama

Teisalt on oluline vanus. Pärast 61. eluaastat enam reservis neid inimesi hoolimata kindrali auastmest ei hoita. Kui see võis mõistlik piir olla 30 aastat tagasi, siis inimeste eluea pikenemisega suudavad tänapäeval vanemad inimesed üha rohkem, lausus Raag.

“Teistalt kahtlemata mõjutab Eesti kaitseväge üldine demograafiline areng. Inimesi jääb järjest vähemaks. Paneme need kaks tendentsi kokku ja me saame aru, et tegelikult neid inimesi, keda riik on väga pikalt ja väga kallilt koolitanud, neid tuleks rohkem kasutada, kauem kasutada,” leidis Raag.

Vanusepiiri tõstmine võib aidata, aga kindlasti peaks reservteenistus olema võimalikult paindlik lisas Raag.

Terras leidis samas, et 61. eluaasta piiri muuta ei tohiks.

“Kaitseväejuhataja amet on väga intensiivne. Väga palju tuleb teha. Eks üldine vanus ole ka selline, et kui ikka vanem oled, siis jaksad vähem,” lausus ta.

Veel on pakutud, et Eesti reservkindralid saaks ehk NATO struktuurides kasulikud olla. Terras rõhutas, et see nii lihtsalt ei käi.

“NATO-s teenivad tegevteenistuses olevad ohvitserid. Eesti riigi poolt saadetud, mõned üksikud valitavad kohad. Nende peale saavad tegevteenistused olevad ohvitserid kandideerida. Sellist asja kindlasti ei ole, et keegi ootab Eesti kindraleid, et nii kui sa siit vabaks saad, on sul NATO-s koht olemas. Seda kindlasti ei ole,” lausus Terras.

Seega jääb uut ametit otsival kindralil üldjuhul valida peamiselt erasektor – töö näiteks mõnes kaitsetööstusettevõttes – või poliitikasse minek. Viimase puhul on ka nüanss, et kui reservis olev kindral valitakse riigikokku või Euroopa Parlamenti, siis sellelt ametikohalt kaitsevägi sõja korral teda tagasi teenistusse kutsuda ei saa.

Olukorras, kus Euroopa kaitsetööstus vajab suuresti taaskäivitamist, võib kindrali kogemustega inimestest väga palju kasu olla, ütles Raag.

“Ukraina õppetund läänele on ju olnud see, et vahepeal oleme oma kaitsetööstuse liialt pisikeseks kahandanud. See maksab meile praegu kurjalt kätte, seetõttu et me ei saa Ukrainat toetada niipalju kui selleks on poliitilist tahet,” lausus ta.

Nii Terras kui ka Raag tõdesid, et inimeste soovid on erinevad ja seda ei tohiks ka kindralitele pahaks panna, kui pärast pikka karjääri riigi teenistuses soovitakse vahelduseks teha midagi vähem intensiivsemat.

“Kui sa oled 30–40 aastat oma teenistusele pühendunud, siis on aeg pärast seda natuke tagasi tõmmata ja võib-olla kirjutada memuaare, raamatuid ja õpetada kusagil koolis. Ma arvan, et need on kõik täiesti legitiimsed tegevused. Või minna mutte püüdma nagu kindral Herem on siin vahetevahel öelnud,” lausus Terras.

Kokkuvõttes näitab kindralite ametist lahkumine Eesti kaitseväest vajadust luua paremad tingimused nende karjääri jätkamiseks. Selleks on oluline pakkuda neile mitmekesiseid arenguvõimalusi ja juhtimiskogemust, et hoida neid motivatsiooni ja pühendumust kõrgel tasemel. Lisaks tuleks jätkuvalt investeerida kaitseväe moderniseerimisse, et tagada selle tipptasemel oskused ja varustus. Kindralite lahkumine peaks seadma kriitilise küsimärgi, kuidas luua atraktiivne ja jätkusuutlik karjäärimudel Eesti kaitseväes.