Kiirnuudlite toel olümpiale: Liivi esimene treener pühendas spordile kõik | Kiiruisutamine

Tere tulemast Eesti! Täna räägime Liivi, kiiruisutaja, uskumatust teekonnast olümpiamängudele tänu tema esimesele treenerile. Liivi edulugu on inspireeriv ja annab aimu sellest, kui oluline on pühendumus ja tahe saavutada suuri eesmärke spordis. Me sukeldume sügavale kiirnuudlite maailma, kus iga hingetõmme ja jääga libisemine võib olla otsustav võitluses tippsportlaste seas. Ole valmis avastama Liivi ja tema treeneri lugu ning saama osa nende kirglikust seiklusest olümpiaareenil.

Väino Treiman on 2023. aasta riikliku spordi elutööpreemia laureaat ja artikkel ilmus esimest korda Eesti teaduste akadeemia väljaantavas raamatus “Eesti Vabariigi preemiad 2023”.

* * *

Ilmataat kipub ikka meie kevadtalvel vigureid korraldama. Aasta kõige külmemale ööle järgneb Eestimaa südames nii soe, nii ere hommikupäike, et paneb Adavere kiiruisurajale pilku heites silmi kissitama. “Polegi vaja lõunasse laagrisse minna,” muheleb Väino Treiman. “Minult küsitakse, kuidas ma nii pruun olen? Annan siin trenni ja lükkan mütsi kuklasse!”

Koolimaja trepil seistes vaatab Treiman alla omaenda kätega loodud maailmale. 250-meetrise jääovaali on ta ise rajanud, ka selle kõrval oleva hokiväljaku ja mõisapargi taga paistva 800-meetrise suusaraja. Siia projekteeris ta ühe Eesti esimesest multifunktsionaalsetest palliväljakutest, mida rahvasuus tuntakse “puurina”. Ühel ajahetkel oli Adaveres 42 õpilast ja kool taheti sulgeda. Aga siit läksid poisid TSIK-i korvpalli ja Pere Leiba võrkpalli. Siit läksid tüdrukud naiste jalgpallikoondisesse. Ja siit, Tallinna-Tartu maantee kõrvalt – kus, nagu Treiman ise ütleb, läheb tolmune tee ühele poole ja tolmune tee teisele poole; mets küll, aga soo – sirgus Eestile Saskia Alusalu ja Marten Liivi näol kaks olümpiasportlast.

Toimekad algusaastad

Jäämees Väino Treimani teekond spordi juurde algas hoopis liivarannalt. Suviti loopis ta vennaga Peipsi järve põhjakaldal vette tühja pudelit, millele kahlati siis võidu joostes järele. Tihtipeale kippusid poiste mängud aga liiga pikaks venima. “Minu ema oli laudanaine ja pidi varakult magama minema, aga poiss ei olnud kodus. Kui tänapäeval räägitakse liikumisaastast ja öeldakse, et lapsi peab vitsaga õue peksma, siis meie liikusime väljas ja saime selle eest vitsa!” meenutab Treiman. “Mul oli väikesest peale nutti. Mida kiiremini sa vitsa eest ära jooksed, seda vähem teeb see haiget. See oli ka üks minu algtõdesid treeningutel: elu sundis kiiremini jooksma, et mitte haiget saada!”

Kuru külast viis elu Treimani Kohtla-Järve 1. keskkooli, kus ta alustas Bernhard Ommuki juhendamisel kergejõustikutreeninguid. Peipsis sumamine ja vitsa eest põgenemine olid andnud tugeva vundamendi: 1971. aastal püstitas Treiman nüüd juba Tartus ülikoolis õppides 2000 meetri takistusjooksu Eesti noorterekordi ning tuli järgmisel aastal Eesti meistrivõistlustel 3000 meetri takistusjooksus hõbedale. Sel ajal leidis ta kehakultuuriteaduskonnast ka elu armastuse, Anari (aastani 1974 Ruber). “Tema noppis mind, mitte mina teda,” ütleb Väino Treiman, samal ajal kui abikaasa naerab: “valetaja on ta ka!”

“Meil juhtus tööõnnetus ja sündis laps, aga Anar ei võtnud akadeemilist puhkust. Ta käis koolis ja sünnitas, lõpetas teistega koos kehakultuuri lapse kandmise ja kasvatamise kõrvalt,” sõnab Treiman, hääl täidetud imetlusega. Just seetõttu oli Treimanitel 1976. aastal – ajal, mil inimesi suunati töökohtadele nende soovidele erilist tähelepanu pööramata – valikuvõimalus. Adaverre tuldi üsna pragmaatilisel põhjusel: V. I. Lenini nimeline näidissovhoos pakkus spordimetoodikule nimekirjas kõige kõrgemat, 150-rublast palka. Raske olnuks noorel perel ära öelda ka kolmetoalisest keskküttega korterist. “Mina ütlesin, et mul on kahte kohta vaja, sest abikaasa on samuti kehakultuuri lõpetanud. Neil oli juba üks mees kehalise kasvatuse õpetajaks määratud, aga direktor andis talle hundipassi: ta pidi kahe korteri asemel andma ühe. Üks korter, kaks spetsialisti,” muheleb Treiman.

Eesti rahvas tunneb Adaveret nüüd kiiruisukantsina, ent see pole siin ligi pool sajandit spordile pühendanud Treimanite suhtes üdini õiglane. Väikese Adavere asula tänavatevahelisel spartakiaadil mängis võrkpalli ja korvpalli kuus võistkonda, koroonalaua taga olid võistlustules 71 meest. Treiman meenutab finaalmängu teatraalselt tuigerdades, sest see toimus kell pool üks öösel ja mehed olid selleks ajaks rampväsinud. Siguldaga peeti ägedaid sõpruskohtumisi, kus tehti esmalt tõelist sporti ja pandi hiljem tõelist pidu. Ja mitte keegi ei tohi unustada, et ühesuguste kohvritega hotelli marssinud Kirovi kalurikolhoos sai mattidel maganud Adavere poiste käest väravpallis nii, et tolmas. “Kas ma olen kunagi mõelnud, et tahan olla kiiruisutreener? Ei ole. Elu on ise mulle alasid ette veeretanud. Olen tegutsenud laste nimel: teinud seda, mida lapsed tahavad teha, mitte seda, mida mina olen õppinud tegema,” sõnab Treiman.

Eesti kiiruisutamise taassünnis võib süüdistada va ilmataati ja tema vigureid. Oli periood, kui Adaveres polnud seitse aastat lund. Aga külma ja jääd oli. Anar pidi ju ka talvel õues kehalise kasvatuse tunde andma, seega tuli Väino abikaasale appi ja alustas nüüd juba taasiseseisvunud Eestis liuvälja rajamist. Mis siis, et kalle oli 30 sentimeetrit ja selle pidi voolikuga käsitsi täis kastma. Mis siis, et ühel ööl kell kaks tuli sireenide vilkudes politseipatrull, kes arvas, et kooli juures toimetab mõni pahalane.

Esimeste suurte võistlustena peeti Adaveres 1996. aasta veebruaris maakonna meistrivõistlused, kaks aastat hiljem toimus ovaalil esimene olümpiavõitja Ants Antsoni auks peetud “Kuldne 1500”. 2005. aastal taaselustas Treiman 35 aastat varjusurmas olnud kiiruisutamise Eesti meistrivõistlused. Adaverest on tippu jõutud tahte, töökuse ja ohverdatud unetundidega. “Uisk peab olema terav. Nüri uisuga oled nagu lehm libedal jääl. Ma olen vana mees ja vanad mehed ei maga enam nii kaua. Vahel olen kell kolm öösel siin ja hakkan teritama. Eilegi tulin siia kell pool neli ja olin vooliku otsas hommikul kella kaheksani,” sõnab Treiman. Adavere koolis on pea 500 paari uiske.

Kiirnuudlite toel olümpiale

Kiiruisupisik võis tegelikult organismi sattuda juba varases eas, kuid peiteperiood jäi pikaks. Jah, 12-aastase poisina nägi Treiman pisikesest televiisorikuubikust Ants Antsoni olümpiavõitu, ent veelgi tähtsamaks võis saada üks käik Kohtla-Järvelt Jõhvi. “Kaevurite staadionil oli toona 400-meetrine uisuring,” räägib ta. “Kui me sinna läksime, oli see paksult rahvast täis, muusika mängis ja pakuti teed. Minul ka õhtuti muusika mängib. Mina pakun ka teed. Ainukese erinevusena pole mul uisuväli paksult rahvast täis. Kuidas mõni asi võib ikka lapsele mällu sööbida… mille järgi hakkad hiljem tegutsema; eeskuju, mille poole püüelda. Üks hetk võib sulle sööbida mällu nii, et see määrab kogu elu. Ehk kunagi meenutab keegi hea sõnaga, et sai pisiku siit.”

Kindlasti saavad seda öelda Treimani kuulsamad õpilased Saskia Alusalu, Marten Liiv ja Mart Markus, kes kõik alustasid Adaveres kiiruisutamisega aastatel 2006-07. Veidi enne seda oli rahvusvaheline uisuliit võtnud ette alast puutumata jäänud nii-öelda arengumaadele võistluslaagrite korraldamise ja sellega algas ka Treimani teadlikum töö uisutreenerina, mille tarbeks tuli ohverdada kõik nädalavahetused. Reedel istuti laeva, pärast kaheksat jõuti Helsingisse ja sealt edasi Oulunkylässe, sest kell üheksa algas kiiruisutamise jääaeg. Laupäeval toimus kaks trenni, pühapäeval enne laeva väljumist käidi samuti jääl kaks korda. Nii nädalate kaupa. Hiljem, kui Minskis valmis täismõõtmetes jäähall, hakati Soome asemel seal käima.

Laevapileteid sai Treiman tuttava kaudu tasuta, majutus oli brutaalselt spartalik. “Tol ajal käidi juba Soome vahet tehastes tööl. Põltsamaa poistel oli seal oma korter, nemad tulid reede õhtul koju ja meie läksime asemele,” selgitab Treiman. “Olime ühetoalises korteris kaheksakesi nagu silgud pütis. Kõige väiksem mees magas kahekohalisel diivanil, osa mehi kahekaupa narivoodis, ülejäänud põrandal. Räägime tänapäeval spetsialistidest, toitumisest… me läksime laeva ja igal mehel oli kotitäis kiirnuudleid kaasas! Trenn lõppes, koju, vesi keema, kiirnuudlid sisse, üle tee poest pakk mahla. Ja nii jõudsime olümpiale!”

Markus tuli 20 korda üksikdistantsidel Eesti meistriks ja käis kolmel juunioride MM-il, aga probleemid seljaga jätsid unistuse täiskasvanute tiitlivõistlustest kättesaamatuks. Nii Alusalu kui Liiv läksid tippu jõudmiseks Adaverest edasi Saksamaale Inzelli akadeemiasse. Liiv võitis 2023. aastal Euroopa meistrivõistlustel sprindimitmevõistluses pronksmedali, tänavu jaanuaris 500 meetri distantsil EM-hõbeda ning oli 2022. aasta Pekingi olümpiamängudel 1000 meetri sõidus seitsmes; Alusalu karjääri krooniks jäi 2018. aasta PyeongChangi OM-il ühisstardist sõidus taktikaliselt tugeva sooritusega saavutatud neljas koht.

Alusalu neljandast kohast kuulis Treiman Helsingi lennujaamas, sest talle ostetud tagasilend planeeriti olümpiasõiduga samale ajale. Medalivõit ei ole aga jäänud nägemata, sest mullu jaanuaris oli Treiman Norras Hamaris EM-il kohal Liivi kannustamas. “Muidugi on oma laste üle uhke tunne. See on kirjeldamatu tunne, seda ei saa sõnadesse panna,” tõdeb Treiman heldimusega. “Saskia oli tööloom, Marten andekas,” iseloomustab ta oma kuulsamaid õpilasi lühidalt. “Ma ei ütle, et Marten ei ole töökas. Ta on hakanud tööd hindama ja tegema, aga kui oleks saanud tol ajal need kaks asja kokku panna…”

2019. aasta alguses valmis Tallinnas Härma staadionil taasiseseisvunud Eesti esimene täismõõtmetes ehk 400-meetrine kiiruisutamise rada, kus treenerina on Treimanilt valmis teatepulka üle võtma tema endine õpilane Mart Markus. “Kultuuriminister ütles mulle, et elutööpreemia ei tähenda, et töö on tehtud ja peate lõpetama. Tegemata töid on mul kõige rohkem kodus,” tunnistab Treiman. “Kui laps tahab teha, kuidas ma vaatan talle silma ja ütlen ei? Et mul ei ole raha, et mul on sünnipäev, et me ei saa minna? Ühtegi asja pole mul jäänud tegemata. See oli aamen kirikus, ainult üks: anna lastele kõik. Ilmselt on nii, et minu elu lõppeb siin liuvälja peal. Siit te mind leiate.”

Eesti kiiruisutaja Liivi treeneri pühendumus ja entusiasm on jätnud sügava jälje tema sporditeekonnale ja arengule. Tema kõrval olles on Liivi suutnud saavutada mitmeid olulisi eesmärke ning jõuda olümpiamängudele. Hierarhiatõusu saavutamine võtab aega ja kiiruisutamine on sellest kindlasti üks suurepärane näide. Tulemused on tõeliselt muljetavaldavad ning näitavad, kui oluline on õige juhendamise roll sportlaste arengus. Liivi esimene treener on kindlasti suurepärane eeskuju ja motivatsioon teistele noortele sportlastele, kes unistavad sportlikust edust olümpiamängudel.