Keskaegses Tartus soositi alkeemiat kiriku kõrgeimal tasandil | Ajalugu

Tartu, known as the intellectual hub of Estonia, has a long and complex history deeply rooted in medieval times. During this period, alchemy was embraced and practiced at the highest levels of the church. This fascinating aspect of Tartu’s history offers a glimpse into the intersection of religion, science, and mysticism. As we delve into the medieval streets of Tartu, we uncover the secrets and wonders of alchemy, shedding light on the esoteric practices that captivated the ecclesiastical elite. Join us on a journey through time as we explore the compelling history of alchemy in medieval Tartu.

Kui seni on arvatud, et reformatsioonijärgse Eesti vaimulikkonnas alkeemiaga ei tegeletud, tõestab Šveitsis päevavalgele ilmunud käsikiri midagi muud. Hiljemalt 1550. aastate alguseks oli Tartu kõrgeima luterliku ametimehe Marsowi juhendamisel võimalik süveneda lausa tipptasemel alkeemia tõdedesse.

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse juhtivteaduri Kristi Viidingu sõnul teeb leiu tähelepanuväärseks tõsiasi, et superintendent Marsow tegutses Tartus. “Tallinnas liikus küll pärast reformatsiooni alkeemikutest arste ja juriste, kes püüdsid linna palgale saada. Tartu kohta pole aga siiani midagi tõsikindlat teada olnud,” selgitas Viiding. 

Riiast pärit Hermann Marsow oli õppinud Wittenbergis Martin Lutheri ja Philipp Melanchthoni juures teoloogiat. Eesti- ja Liivimaa aladele jõudis ta jutlustama 1524. aastal. Algul Tartus, 1525. aastast Tallinnas Olevistes ja pärast 1529. aastat taas Tartus. Lisaks oli Marsow üks Tallinna esimese evangeelse kirikukorralduse autoritest.

Marsowi alkeemiahuvi muutub eriti intrigeerivaks just tema hariduse ja usu taustal. Nimelt oli reformaatorist Lutheri õpetus üsna alkeemiakauge. Kui 16. sajandi teisel poolel mõnes saksa õukonnas siiski alkeemiaga tegeleti, oli peaasjalikult tegu kalvinistidega. Viidingu hinnangul annab see põhjust kahtlustada, kas ka tähtis Tartu usumees polnud tegelikult luterlase nahas salakalvinist. Samas puuduvad andmed, mis seda oletust kinnitaksid.

16. sajandi käsikiri, mis viitab Marsowi alkeemiahuvile, jõudis uurijateni Zürichi keskraamatukogust. Tegu on saksa- ja ladinakeelse alkeemiaalase kirjutisega, mis koosneb 15 lühikesest riimitud luuletusest ja iga luuletuse juurde lisatud selgitusega värvilisest embleemist. Viidingu sõnul võimaldab käsikirja avaluuletus omistada tekstid 15.–16. sajandi Euroopa alkeemia suurkujule Johannes Lam(b)springile, kelle tekstid mõjutasid hiljem 17. sajandil ka Academia Gustavianasse jõudnud hermeetilist alkeemiakäsitlust.

Marsowiga seob käsikirja tiitellehe pöördel seisev ladinakeelne pühendus. Seal seisab: “1. novembril meie Issanda ja Päästja Kristuse 1553. aastal tegi mind meie sõpruse tõttu selle varjatud filosoofia saladuse osaliseks auväärne ja jumalakartlik isand, Tartu kiriku superintendent Hermann Marsow, alkeemiakunsti ülim soosija, kes suri vagas mälestuses 1556. aastal.”

Viidingu hinnangul ei võimalda pühendtekst küll öelda midagi konkreetset Marsowi võrgustiku kohta, kuid tõendab, et alkeemiaideid soositi siinse kiriku kõrgeimal tasandil. Lisaks kinnitab avastus alkeemiapraktikate jaoks vajalike vahendite levikut reformatsioonijärgsesse Tartusse ja alkeemiaga tegelemist vähemalt 80 aastat enne esimese kohaliku akadeemia rajamist.

Igavene ringkäik, mitte kuld 

Samas pole teada, et Tartu vanas Maarja kirikus tegutsenud Marsowit oleks köitnud tihti alkeemiaga seostatav huvi muuta metalle kullaks või panna kokku tarkade kivi. Pigem huvitas Marsowit valdkonna spirituaalsem pool ehk alkeemiline teoloogia. Viiteid alkeemia praktilistele nüanssidele leidub aga 1540. aastate Tallinnast, kus ühel preisi aladelt tulnud arstil oli suurem asjaajamine kohaliku raega.

“Alkeemiline teoloogia kasutas ära Euroopa mõtteloos valitsenud ettekujutust mikro- ja makrokosmosest, uurides seda, kuidas kõik, mis toimub nii-öelda inimeste, loomade, taimede või looduse tasandil, peegeldub vastu kõrgemal teoloogilisel tasandil. Kuidas püha kolmainsus vastab kolmele elemendile – maa, vesi ja õhk – ja kuidas sellest vastavusest sünnib igavene ringkäik: Isast ehk maast eraldub tänu õhule ehk Pühale Vaimule vesi ehk Poeg, kes läheb maailma, tekib roiskumisprotsess, kuni Poja naasmise ja taasühinemisega uuenemisprotsess otsast peale algab,” selgitas Viiding. Juhtivteadur lisas, et taolisi teoloogilisi tõlgendusvõimalusi oli tegelikult palju.

Päevavalgele tulnud käsikirjas illustreerivad protsessi kirjeldavaid luuletusi värvilised embleemid. Ka seal pole antud praktilisi näpunäiteid või kujutatud katseklaase. Pigem ikka lilli, kalu, linde ja teisi loomi, kes kõik selles ringkäigus ühel või teisel moel osalevad. 

Viidingu hinnangul peegeldab alkeemilis-spirituaalsete praktikate levik perioodi üleüldist meeleolu. “Reformatsioon oli kriis. Kõik inimesed pidid sellega kuidagi toime tulema ja katsuma endale mingeid asju selgitada, et aru saada. Mitte et see oleks nüüd kriisiabi raamat, aga minu meelest on sellistel segastel aegadel hästi lihtne leida neid teooriaid või teadusharusid, kust leiab mingi kõikehaarava seletuse,” sõnas uurija. 

See, mis käsikirjast saadud infost edasi saab, on veel ebaselge. Viidingu hinnangul nõuab Marsowi võimaliku võrgustiku kaardistamine uut tekstikaevet ja asjast huvituvaid spetsialiste. “Halb on see, et leid jääb nii-öelda kahe uurimisperioodi vahele. Keskaja ajaloo tundjatele on see natuke hiline ja see neid enam eriti ei huvita. Varauusaja tundjatele on see jällegi liiga varane. Selle killuga peaksid tegelikult tegelema teoloogid, kui nad kirjutavad siin näiteks teoloogia ajalugusid ja Eesti kirikulugusid, sest see vajab kindlasti just teoloogilist mõtestamist,” võttis Viiding teema kokku. 

Viide Marsowile leiti Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ning Tšehhi Teaduste Akadeemia filosoofia instituudi äsja lõppenud ühisprojekti “Varauusaegsete kriiside kirjanduslikud representatsioonid Kesk- ja Kirde-Euroopas” (2021-2023) tekstikaeve käigus.

Keskaegses Tartus oli alkeemia laialt levinud ning see oli isegi kiriku kõrgeimal tasandil soositud. Alkeemiat peeti tol ajal teaduse ja religiooni kokkupuuteks ning see oli tihedalt seotud usu ja müstikaga. Kuigi tänapäeval peetakse alkeemiat pigem müüdiks ja ekslikuks teaduslikuks meetodiks, oli see keskaegses Tartus väga oluline osa ühiskonna ja kiriku kultuurist. See näitab, kuidas usk ja teadus olid omavahel seotud ning kuidas keskaegne ühiskond mõtles ja tajus maailma teistsugusena kui tänapäeva inimesed.