Keelesäuts. Mis teete, karvaviilad ja koorelõuad? | Kirjandus

Tere tulemast Keelesäutsu! Kui otsite põnevat ja haaravat kirjandushuviliste kogukonda, siis olete jõudnud õigesse kohta. Keelesäuts pakub platvormi kirjalikeks väljendusteks, arutlusteks ja loomingulisteks ideedeks kõigile, kes armastavad sõnu ja lugusid. Liituge meiega, et avastada uusi autoreid, arutada armastatud teoste üle ja jagada oma kirjanduslikke kirgi teiste samasuguste huvilistega. Olge valmis sukelduma keerukate tegelaste, mõtlemapanevate teemade ja kaasahaaravate narratiivide maailma, sest Keelesäuts on koht, kus kirjandusel on oma hääl!

Seekordses “Keelesäutsus” rääkis Elisabeth Kaukonen sellest, missuguseid sõnu naiste ja meeste kohta leidub eesti murretes.

Eesti murrete sõnaraamatus on palju värvikat sõnavara, mis kirjeldab erinevaid naiste ja meeste omadusi. Näiteks Pöides on kutsutud kärmet ja käbedat naist sõnaga “nutris”. Hanilas aga ilusat ja tublit naist sõnaga “naater”.

Suur osa sellistest väljenditest on küll halvustava maiguga. Näiteks “krõnsu”, mida on kasutatud inetu ja vana naise nimetamiseks Põltsamaal, või “eluröögatus”, mida Iisaku rannikumurdes, on kasutatud riiaka naise kohta.

Ka noorema naise või tüdruku kirjeldamiseks leiab mitmesuguseid nii positiivse kui ka negatiivse värvinguga sõnu. Noort neiut on Lüganusel nimetatud sõnaga “prädikäs”. “Liikam” osutab Viljandimaal meeldivale, aga ka kerglasele tütarlapsele.

Lühikese tüdruku kohta on Muhus öeldud “lutakas”. Sassis soenguga tüdrukud ja ka poisid Laiusel, on olnud “karvaviilad”.

Mehe puhul kirjeldatakse murdesõnades tihtilugu kehaehitust ja välimust. Näiteks Jõhvis on väikest kasvu mehe kohta öeldud “kirvekeitaja”. Simunas on mees, kellel habe ei kasva, olnud “koorelõug”.

Samuti leidub elukommetele osutavaid sõnu, nagu Karksi “käälja”, mis viitab võrgutajale mehele. Ka edeva mehe tähistamiseks keelelisi vahendeid jagub, nagu laialt kasutatud “kehkenpüks” või mulgi “kiiberkints”.

Väikese poisi kohta on öeldud “justel”, “juna” või “junastik”. Üleannetu ja ulakas poiss on näiteks “juunus”, “jölvand”, “lajak” või “kantsikas”.

Niisiis näib, et naistel ja meestel on murdesõnavara põhjal natuke erinevad rollid, kuid on ka palju ühiseid omadusi. Oleme ju kõik lõppeks inimesed – noored ja vanad, pikad ja lühikesed, vahel natuke edevad, vahel võib-olla sassis peaga.

Eesti keele kasutamine on oluline, et hoida ja edendada meie kultuuri ning identiteeti. Keelesäutsu üritused aitavad meil mõista keele rikkust ja mitmekesisust. Need annavad võimaluse jagada oma armastust keele vastu ning õppida teistelt. Kooremõisted ja karvaviilad on vaid osa sellest rikkalikust keelepärandist, mida tuleb hoida ja säilitada tulevaste põlvede jaoks. Oluline on jätkata keele arendamist ja propageerimist, et tagada eesti keele elujõulisus ja säilimine ka tulevikus.