Keeleminutid. Teaduse “kõlblik kuni” | Kirjandus

Tere tulemast Keeleminutitele! Siin avaneb ainulaadne võimalus sukelduda eesti keele ja kirjanduse maailma ning avastada nende sügavamaid kihte. Teaduse “kõlblik kuni” seeriaga tutvudes saate heita pilgu keeleajaloo ja selle arengu saladustele, samal ajal kui kirjanduse valdkonnas avanevad uued perspektiivid tuntud teoste analüüsimisel. Olge valmis avastama põnevaid seoseid ja mõtteid, mis rikastavad teie arusaama eesti keelest ja kultuurist. Tere tulemast harukordsele teekonnale läbi keele ja kirjanduse maailma!

Kas teadustulemusi saab usaldada? Muidugi mitte. Teaduse ajalugu kubiseb teooriatest, mis praeguseks on lausa naeruväärsed oma naiivsuses. Kummalisel kombel aga see just ongi põhjus, miks saab usaldada teadust kui maailma nägemise viisi: eksiarvamused lükatakse varem või hiljem ümber. See ei ole mingi mugav viis, aga see on parim, mis meil on. Teadus on nagu inimkonna silmad ja kõrvad, mille saab panna kinni, aga saab ka mitte panna.

Kuidas näiteks seletada põlemist? Oli kord selline aine nagu flogiston1. Täpsemini oli täiesti tõsiselt mõeldud teaduslik teooria, et leegi kujul eraldub põlevast materjalist flogistoniks nimetatud aine. See teooria oli teaduse viimane sõna terve sajandi (1667–1771). Loomulikult õpetati seda koolis, ja selle tundmine oli haritud inimesele vältimatu. Muidugi oli selle teooriaga muresid, näiteks oli väga raske seletada, miks põlemissaaduste kogumass on algsest suurem, mitte väiksem, nagu peaks flogistoni eraldumise korral olema. Kuna aga paremat teooriat ei olnud, ehitati flogistoniteooriat selliste vastuargumentidega toimetulemiseks järjest keerukamaks ja keerukamaks.

Siis sai see kõik läbi. 1770ndatel toimus keemias revolutsioon. Põlemisele leiti seletus, mis kehtib tänapäevani, on flogistoni omast palju lihtsam ja sellele lausa vastupidine – midagi ei eraldu, vastupidi, põlev materjal ühineb hapnikuga. Flogistoni pole olemas. Kusjuures mitte “enam” pole olemas, vaid kunagi pole olnud. Oli vaid tolleaegse teaduse parim pakkumine, aga see sai ümber lükatud. Keemiaõpetus ja -õpikud tuli ringi teha. Eksamitel ei saanud enam nõuda flogistoni tundmist. Flogistoniteooria pooldamine ei olnud enam harituse märk.

Teaduse ajalugu on selliseid näiteid täis. Niimoodi teadus inimkonnale maailma kohta infot annabki: teadusliku meetodi põhikomponent on nii enda kui ka teiste väidete aktiivne ümberlükkamine ehk falsifitseerimine. Sajandite jooksul on kahtlemise julgustamiseks kujundatud ka formaalsed protseduurid: eelretsenseerimised, kaitsmised, taotluste hindamised, hiljutise leiutisena ka avatud juurdepääsuga publitseerimine.

Kust me siis võtame, et meie praegused teadmised mingil teemal ei ole nagu flogiston? Näiteks keele alal? Teaduses paraku ei võtagi. Ükski teadustulemus ei ole kunagi absoluutne tõde, vaid üksnes praeguse hetke parim pakkumine, mis võidakse iga hetk ümber lükata.

Muidugi on selline pidev silmade avatuna hoidmine ebamugav ja nõuab teadlikku pingutust. Kui nähtav pilt on vastuolus meie varasemate uskumustega, võib selle vaatamine olla lausa talumatult raske, tekitades vastupandamatu soovi panna silmad kinni ja üritada nähtut unustada. Üksikisiku jaoks võib see töötadagi, andes ajutise petliku meelerahu, aga inimkonna jaoks ei tööta see kunagi. Varem või hiljem leidub keegi, kes julgeb silmad lahti teha ja nähtust teada anda.

Just nagu flogistoni puhul, võib teaduse nähtav pilt olla senistele teadmistele lausa vastupidine. Näiteks on praegu üldteada, et häälikutest moodustatakse sõnu, sõnadest lauseid ja lausetest tekste. Kvantitatiivne lingvistika on aga viimastel aastakümnetel järjest saanud katsetulemusi, mis selle teadmisega üldse kooskõlas ei ole. Asi tundub tõepoolest olevat lausa vastupidine: keel ei tööta kompositsiooniliselt, et osadest pannakse tervikuid kokku, vaid diskriminatiivselt, et tervikuid jagatakse osadeks. See vastassuunaline selgitus on palju paremini kooskõlas ka praeguste teadmistega inimese kognitiivsete võimete kohta. Näiteks ühes äsjases uuringus, kus katsealustel paluti meelde jätta värviliste täppide jadasid, hakkasid katse kordamisel nendes algselt täiesti juhuslikes jadades kiiresti tekkima sõnu ja häälikuid meenutavad osad, ehk katsealused kohandasid täpijadad oma kognitiivsete võimetega.

Sellised tulemused kinnitavad, et teaduses, ka keeleteaduses ei ole kõik veel kaugeltki valmis. Teadlaste kohustus on mitte anda järele avalikkuse ideoloogiliselt ja moraalselt laetud eksiarvamustele, vaid uurimist jätkata. Pidevalt tuleb valmis olla ka võimaluseks, et midagi, mida me praegu kindlalt teame, osutub naiivselt ekslikuks. Avatud silmadega on lõppkokkuvõttes ikkagi turvalisem läbi elu minna kui kinnistega.

*

1flogiston – 18. sajandil keemikute arvates põlemist võimaldav ja põlemisel eralduv aine

Keeleminutid ja teaduse “kõlblik kuni” on olulised mõisted kirjanduse valdkonnas, mis aitavad säilitada keele puhtust ja selgust. Need on väärtuslikud tööriistad keelehoolduses ning aitavad säilitada kirjutamise ja lugemise kvaliteeti. Eesti keele rikkus ja mitmekesisus annavad meile võimaluse luua ja nautida kaunis kirjandust. Oluline on hoida ja arendada keelelisi oskusi ning pidevalt täiendada oma teadmisi keeleminutite ja teaduse “kõlblik kuni” põhimõtete osas. Nii saame tagada eesti keele jätkuva ilu ja elujõulisuse kirjandusmaastikul.