Keeleminutid. Kuidas rääkida muusika keeles Eiki ja Lonitseera näitel | Kirjandus

Tere tulemast Keeleminutitele! Täna räägime sellest, kuidas rääkida muusika keeles, tuues näiteid Eiki ja Lonitseera lugudest. Muusika on keel, mis kõneleb igale inimesele erinevalt, kuidas me saame seda mõista ja tõlgendada? Kuidas muusika kõneleb meie tunnetele ja emotsioonidele? Need on vaid mõned küsimused, millele leiame vastuseid sellel Keeleminutite episoodil. Olge valmis avastama muusika keele sügavusi Eiki ja Lonitseera kaudu ning mõistma, kuidas see seotud on kirjandusega.

On artiste, kes torkavad lisaks helikeelele silma ka sisuka ja nutika tekstiga. Sellise teksti loomest ning sõnasepaks saamisest räägiti viimatises “Keelehäälingus”, kus käisid külas muusik Eik ning Kaisa Kuslapuu ansamblist Lonitseera.

Kuslapuu leidis, et palju noori muusikuid ei pruugi teadagi, et nad oskavad häid laulutekste kirjutada. Kuna vahel tundub, et mõni teine artist jätab sõnad tagaplaanile, ei tarvitse ka alustav muusik tunda piisavat tõuget, et end loo sõnade ja sõnumi kaudu täielikult teostada.

Kuslapuu ja Eik ise hakkasid tekste kirjutama küllalt noorena. Eik mäletab, et tahtis juba kuue-aastasena saada kirjanikuks. Kuna teda paelus ka loodus, siduski ta oma huvid esialgu loodusluuleks, suuremaks saades võtsid värsid aga ühiskonnakriitilise suuna. Teismeea olelusvõitluse ajal, kui igaühel pidi olema “oma asi”, milles ta hea on, otsustas Eik saada räppariks, aga selliseks, kelle tekstides ka sisu on. Kuigi praegu ta end enam räppariks ei nimeta, läks pall toonasest otsusest siiski veerema ning nüüdseks on tal ilmunud mitu stuudioalbumit.

Kui Kuslapuu hakkas paberile luuletusi kritseldama, pidas ta seda esialgu tavapäraseks ja arvas, et sama teeb ka iga teine noor. Ta usub, et kaasa aitas hea keelevaistuga ema, kes oli teinud kodust mängulise keelekeskkonna. Enesekindlust lisas ka see, kui Kuslapuu avastas Tartu kirjandus- ja luulekogukonna: seal tundus igati normaalne end luulevormis väljendada. Kuigi muusika on Kuslapuu elus olnud pikalt ja eri viisidel, siis teravate laulutekstidega silma paistev autoriansambel Lonitseera avaldas esimese albumi 2022. aastal. Muide, ka Lonitseera nimi on omamoodi keelemäng: Lonicera on ladina keeles “kuslapuu”.

Kui küsida, kumb tuleb enne – sõna või muusika –, vastasid artistid erinevalt. Kuslapuu tunneb end koduselt ka klaveri taga ja nentis, et kui vaadata “fotofinišit”, kipub esimene olema muusika. Näiteks hakkab kummitama viisijupp, millele siis järgnevad kiirelt ka sobivad sõnad. Eik seevastu alustab tekstist ja muusikataust tuleb hiljem.

Nii Eikilt kui ka Kuslapuult küsitakse aeg-ajalt sedagi, mida mingi laulutekst tähendab. Ent nagu kunsti puhul ikka, arvavad ka nemad, et kuulajale peaks jääma vabadus lugu ise tõlgendada. Sellest ja muust loominguga seotust räägivad Eik ja Kaisa Kuslapuu lähemalt EKI taskuhäälingu “Keelehääling” viimatises osas.

Kokkuvõttes võib öelda, et Keeleminutid Eiki ja Lonitseera näitel on suurepärane näide sellest, kuidas keel ja muusika saavad omavahel suhelda. Nende dialoog avab uusi perspektiive muusikakeele õppimisel ja mõistmisel. Ühelt poolt annab see võimaluse sügavamaks arusaamiseks muusikast ning teisalt aitab keeleõppijatel arendada oma muusikaalast sõnavara. See on ka heaks tõestuseks selle kohta, kuidas erinevad kunstiliigid saavad üksteist täiendada ja rikastada. Selles vestluses on võimalik leida inspiratsiooni ja uusi ideid keele ja muusika õppimiseks ning õpetamiseks. Overall, Keeleminutid Eiki ja Lonitseera näitel pakub huvitavat ja vajalikku ülevaadet muusika keelest kirjanduses.