Katrin Johanson: hüüdja hääl kõrbes | Arvamus

Katrin Johanson is a powerful voice in the Estonian literary landscape, with her thought-provoking essays and articles challenging traditional beliefs and societal norms. Her latest work, “Katrin Johanson: hüüdja hääl kõrbes | Arvamus”, delves into the complex issues of identity, culture, and politics in modern Estonia. Through her bold and incisive writing, Johanson invites readers to question their preconceptions and engage in meaningful discourse about the world around them. Join her on a journey of introspection and enlightenment as she explores the desert of ideas with her resonant voice.

Eesti Vabariigi aastapäeva puhul kirjutas ERR-i palvel vastamata kõne Eestile Katrin Johanson, õpetaja Polli külast Viljandimaalt.

Kui sain ettepaneku teha “vastamata kõne” isamaale, muutusin nõutuks. Tundus narr üritada öelda midagi, millest on ette teada, et see adressaadini ei jõua. Meenus ka kimbatusest tammuv filmi-Tõnisson, kes oleks parema meelega tüütu Tootsi eest kodust ära läinud.

Jäin mõtlema, kas ma olen kunagi helistanud kellelegi, juba ette aimates, et ühendus jääb saamata. Laias laastus meenusid kaks tüüpolukorda, millest üht võib kirjeldada märksõnadega “kohustus ja komme” ning teist “suur mure”.

Üksnes hea tava pärast helistamine näitab küll mõningast hoolimist või vähemalt lugupidamist, kuid on siiski pisut silmakirjalik. Kui taoline kõne jääb vastamata, annab see helistajale võimaluse öelda: “Ma ju proovisin. Mis mina saan parata, kui teine pool ei reageeri? Mina olen omalt poolt kõik andnud.”

Kas ma olen Eesti Vabariigile – just vaba ja demokraatlik rahvusriik on mulle isamaa ainumõeldav pale – meie ühise ligi kolmekümne kolme aasta jooksul taolist kõnet teinud? Küllap olen, loovutades oma hääle valimistel kandidaadile, kellest tean, et ta pole kõige kohasem rahvasaadik, kuid kellest paremat on ringkonna nimekirjast raske leida. “Linnuke” lahtris annab mulle moraalse õiguse olla rahulolematu nendega, kes on seatud hoolt kandma ühiskonna käekäigu eest. Mina, kodanik, olen ju kardinatega kabiinis valinud numbri, rohkem ei saa ma midagi parata…

“Mure riigi pärast, mis mulle ei vasta, algas koroonapandeemia ajal. Hüsteerilises infomüras kogesin, et mu hääl ei maksa midagi.”

Küllap teate ka inimtüüpi, kes helistades laseb kutsungil kõlada vaid paar korda, arvestades, et temaga võetakse ühendust teise poole kulul. Ja kui see tõesti juhtub, ei ole jutul otsa ega äärt. Tagasi helistaja arve saab olema suur, kuid tulemus tühine.

Mulle ei meenu, et oleksin ise riigile sarnast kõnet teinud, küll aga olen saanud neid riigiasutustelt postkasti potsatavate küsitluste näol. Olen õpetajaametis täitnud tundide kaupa ankeete hariduselu või noorsoopoliitika “kitsaskohtade kaardistamiseks”, “probleemide ennetamiseks”, “olukorra parendamiseks”. Mind on “kaasatud rohujuuretasandil” minu põhitöö ja uneaja arvelt. Enam kui paarikümne aasta jooksul pole ma näinud täituvat eesmärke, milleks need mahukad uuringud on ellukutsutud. Ma enam ei vasta.

Kui rääkida teisest kõne tüübist, siis suurest murest võib valida sama numbrit viieminutiliste vahedega kümneid kordi. Vääramatu lootus ei lase meeleheitel võimust võtta: lõpuks ta kuuleb mind, ta on elus ja terve!

Mure riigi pärast, mis mulle ei vasta, algas koroonapandeemia ajal. Hüsteerilises infomüras kogesin, et mu hääl ei maksa midagi. Ma ei lase end kibestada asjaolust, et keegi pole võtnud vastutust ei mõttetu raiskamise ega lahmivate reglementide pärast, mis sundis koduaresti meie miljoni. Maailma rahvastikuga võrreldes nii väikse arvu, ent ometigi mulle nõnda südamelähedase. Pigem keskendun lootusele, et isolatsioonis virtuaalzombistunud noored, kes ühiskonna avanedes kooli naastes paistsid silma suurema ärevuse ja seninägematute suhtlemisraskustega, paranevad. Ehk meil veab ja me ei hakka neid tulevikus nimetama kadunud põlvkonnaks.

Esialgu aga läheb veel hullemaks. Majandussurutise paine vaatab mulle vastu klassiruumist. Koroona-aastate järel laudast lastud kevadiste vasikate moel möllanud laste agressiivne närvilisus on kohati asendunud sellise apaatsusega, et ma parema meelega näeksin neid rüselemas ja röökimas. Tummast varaküpsest pilgust paistab hirm vanemate toimetuleku pärast.

Pole oluline, kas hakkama saamine tähendab võimalust osta suurele perele pakk hallikaid säästusardelle nädalas – uskuge, see pole üle dramatiseerimine – või kätkeb see endas saja töötajaga firma käigus hoidmist. Lapse hirm, et harjumuspärane maailm kokku variseb, on ehtne ja sügav mõlemal juhul. Hirm on ka sõja hinguse pärast, ning seda ei suuda oluliselt leevendada ükski täiskasvanu, sest me kardame ju ise ka.

Mõnikord, kuuldes mõne valitsustegelase arrogantset ja patroneerivat soovitust, kuidas kurnatud kodanikkond peaks toime tulema, võiks ju vihastuda, aga ei jaksa. Usk paremasse homsesse võtab kogu energia. Vääramata lootus, et kui ma ei lakka tema poole püüdmast, mu isamaa vastab mulle, vastab osalt mu enda häälega, ta on elus ning terve! Ning kui ta kohati räägibki minu kõrvale hirmuäratavat, kuid tõenäoliselt juba paratamatut estonish`it ja suhtleb peamiselt emotikonide kaudu, siis on viimastel südame kuju.

Oleme harjunud, et väljend “hüüdja hääl kõrbes” tähendab vastukajata pöördumist. Oleme unustanud, et algses kontekstis tähendas see hoopis rõõmusõnumit, kuulutust, et on saabumas uus armastusküllane ja vaba maailm. Keegi kuuleb meid alati.

In conclusion, Katrin Johanson’s article “hüüdja hääl kõrbes” serves as a thought-provoking piece that sheds light on the challenges and opportunities facing Estonia in the modern world. Her analysis of the country’s political and social landscape offers valuable insights into the need for unity and collective action in addressing pressing issues. By urging Estonians to embrace change and stand up for their rights, Johanson’s message resonates with readers who seek a more just and equitable society. Overall, her passionate call to action serves as a reminder of the power of individual voices in shaping the future of Estonia.