Katariina Sofia Päts: Konstantinil käis mõistus kogu Eesti asjast üle | Kultuurisaated

Tere tulemast Eesti kultuurisaatesse, kus räägime täna Katariina Sofia Pätsist, kelle mõistus ja panus on jätnud suure jälje Eesti kultuuriloos. Konstantin Pätsi abikaasa, Katariina Sofia, oli üks Eesti rahva suurimaid toetajaid ja tema tarkus ning visadus aitasid Eestil läbi keerulistest aegadest. Tema panus kultuuri arengusse on märkimisväärne ning tema elulugu pakub palju inspiratsiooni ja õppetunde ka tänapäeval. Jääge meiega, et kuulda rohkem sellest erakordsest naisest ja tema rollist Eesti ajaloos.

Pätside juured lähevad Viljandi kanti Holstresse. Nimi Päts pärineb teadaolevalt nende vanimast esiisast, kes oli mölder ja jagas leiba, sealt tuli talle hüüdnimi Päts. 18. sajandil sai hüüdnimest perekonnanimi.

Pätside peres on Konstantinile loodud samuti hüüdnimi. “Me ise hellitavalt viimasel ajal kutsume teda Kostjaks, et natuke eraldada seda riigimeest ja sugulast, aga ma ei tea, kas seda keegi varem teadlikult on teinud, see on pigem viimase aja nähtus,” rääkis Katariina Sofia Päts.

Konstantini isa Jakob oli ehitusmeister ja elas põhiliselt Viljandis. “Selline ühiskondliku aktiivsuse alge on ka tegelikult juba seal. Tema lahkumine Viljandist Tahkuranda oli kuulu järgi põhjustatud sellest, et ta käis tsaarile talumeeste palvekirja viimas ja langes pärast seda põlu alla,” ütles Päts. Ema Olgast on vähem teada. “See on teada, et Jakob ja Olga Viljandis kohtusid ja seal oma ühist elu alustasid, aga Olga on teadaolevalt vaeslapsena üleskasvanud ja see, kus ta täpselt on sündinud ja kes täpsed vanemad, see on hämaram,” lisas Päts.

Jakobil ja Olgal oli kuus last: Konstantini vanem vend Nikolai, kellest hiljem sai õigeusu kiriku pea Eestis, vend Voldemar, kes oli Riigi Kunsttööstuskooli pikaaegne juhataja, õde Marianne, vend Peeter ja veel üks vend Paul, kes lapseeas suri.

Konstantin õppis Riia vaimulikus seminaris ja lõpetas õigusteaduse Tartu Ülikoolis. Ta abiellus Wilhelma Ida Emilie Pedyga, keda pereringis tunti Helmana. Helma suri üsna varakult, juba 1910. aastal. “Ta jäi natuke kõrvale nendest suurtest sündmustest, aga mälestuste järgi oli neil olnud õnnelik abielu. Ma just hiljuti lugesin Elfriede Lenderi mälestusi, tema ütleb, et Konstantin ei pidanud alati naisi endaga võrdseks arvamusavaldustes, aga oma naine oli see, kelle arvamust ta austas ja keda kuulas. Tundus, et oli õnnelik pereelu,” märkis ajaloolane. Hiljem ühtki abielu Konstantini ellu ei tulnud.

“Konstantinil ja Helmal oli kaks poega, Leo ja Viktor. Viktor on minu esiisa. Viktori poeg on Matti Päts, Mattil on kaks last Madis ja Madli ja Madis on minu isa,” selgitas Päts.

Kloostrimetsa

Kloostrimetsa talu, mis hilisemas elus oli Konstantin Pätsi kodukohaks, on Pätside perekonna jaoks siiani kesksel kohal. “Alates 1998. aastast oleme me kõik, kes me Konstantinist alles oleme, seal elanud. Minu, minu nõbude ja õe ning venna jaoks on see üleskasvamise koht. Täiesti määrava tähtsusega meie üleskasvamise loos,” lausus Päts.

Kohe talu juures on botaanikaaed, mille maa kuulus algselt samuti Pätsidele. Suurt, üle 50-hektarilist talu pidas Konstantin Päts suure südamega ja eeskujuna teistele. “Kui nõukogude aeg tuli, siis see maa riigistati, sinna tekkis kõigepealt ministrite nõukogu abimajand ja siis 1961. aastal Tallinna botaanikaaed. Täna on seis selline, et botaanikaaed on endiselt seal, kus ta on, ja meie oleme talusüdame perekonnaga tagasi saanud,” ütles Päts.

Lõpuni maadejagamise küsimus lahenenud ei ole, kuid Pätsi sõnul ollakse botaanikaaiaga heades suhetes. “Need majad, kus täna meie elame, olid botaanikaaia kontorid ja kuuldavasti on seal pidusid peetud ja igasugu asju juhtunud. Mingisuguse peo käigus suudeti natukene meie lage põletada, aga see oli enne seda aega, kui need majad meile tagasi tulid,” ütles ta.

Kloostrimetsast algab ka Katariina Sofia Pätsi jaoks perekonnapärimus Konstantin Pätsi elust ja lugudest.

“See on selline esemeline ja ruumiline lähedus, võib-olla lapsena ei saa kõigest aru, aga seina peal on fotod, meil on natukene mööblitükke, mis on läbi ajaloo suutnud tagasi rännata oma koju ja eks see niimoodi lähemale liikus. Ma ei mäleta, millal oli esimene kord, kui ma kuulsin nime Konstantin Päts, millest ma järeldan, et ma olen seda teadnud nii kaua, kui minu teadlik mälu läheb. Aga see kindlasti algas esemetest ja ruumilisest maailmast, siis on see tulnud lugudesse, peaasjalikult läbi minu vanaisa, kes on täna ainukesena elav side Konstantiniga, aga läbi vanemate ja tädi, nemad nägid päris palju neid eestiaegseid inimesi ja eks need lood on läbi aja koondunud,” sõnas Päts.

Katariina Sofia vanaisa Matti lugudest näib, et Konstantin oli oma poegade ja lastelaste üle väga uhke ja panustas neisse.

“Nad olid väiksena Kadrioru lossis sundinud vanaisa endaga aurupaati mängima, et vana Konstantin pidi pikali heitma ja lapsed ronisid ta peal ning mängisid madruseid. Vanaisa on rääkinud, kuidas nad Kadriorus ta väiksemale vennale vanaisa ordenid kaela riputasid. Selliseid armsaid mälestusi on, ta oli lastega lähedane. Talle oli oluline, üks nendest suurtest teemadest, et eestlasi oleks. Selles valguses olid lapselapsed suureks uhkuseallikaks,” lausus ajaloolane.

Kuu pärast 1940. aasta juunipööret tuldi Konstantinile Kloostrimetsa järele ja kogu perekond viidi rongiga Venemaale. “Üks, mida vanaisa lugudest veel rääkida, et Kloostrimetsas oli ta oma mängupasuna köögilauale pannud ja ütles, et kui ta tagasi tuleb, peab see seal alles olema. Ilmselt ei olnud, aga vähemalt ta ise tuli tagasi,” ütles Päts.

Pere viidi läbi Peterburi Ufasse, tänapäeva Kasahstani aladele. Esimese aasta, kuni algas Nõukogude Liidu ja Saksamaa vaheline sõjategevus, said nad koos olla, küll KGB järelevalve all ja kitsukestes oludes, ent pereelu toimis.

“Kui sõda algas, arreteeriti Konstantin ja tema poeg Viktor. Vanaisa ema Helgi Päts viidi samuti vangilaagrisse ja pojad Matti ning Henn viidi Ufas lastekodusse. Tegelikult nii traagiliselt, et üks sattus venekeelsesse, teine tatarikeelsesse lastekodusse ja sellel ajal nad unustasid eesti keele, nii et ka omavaheline suhtlus muutus peaaegu võimatuks,” lausus Päts.

Henn Päts suri 1944. aastal lastekodus nälga. Kui Mattil vangilaagris viibiva emaga kirjavahetus taastus, proovis ta seda tema jaoks kergemaks teha, kirjutades, et vend on haige ja jääb üha haigemaks. Matti ise oli mitu korda haiglas elu ja surma vahel vaakumas, kuid ta jäi elama. 1946. aastal sai Helgi vangilaagrist välja, tõi Matti lastekodust ära ja koos tuldi tagasi Eestisse.

“Konstantini ei näinud neist enam keegi, kuigi siis, kui ta toodi Jämejalasse, on vanaisa rääkinud, et nad said naabrite kaudu teate, et ta on siia toodud ja nad isegi sõitsid Viljandisse ja seisid akna taga, aga neid ei lastud ligi. Korraks 1954. aasta talvel võimalus avanes, aga see ei realiseerunud,” sõnas Päts.

Vanaisa lugudest puudutab Katariina Sofia Pätsi enim vanaisa venna Hennu lugu. “Ühest küljest mul on nii kohutavalt kahju, et ma ei saanud teda ise kunagi näha, teisest küljest on see tervikuna nii ebaõiglane ja traagiline lugu ja seda meenutab see, et vanaisal on enda toas üks mänguloom, mis on Hennu oma. See on alati seal, ma alati vaatan seda ja mõtlen, et kuidas niimoodi saab,” rääkis Päts.

Päts nentis, et tänu neile lugudele on tal isiklik seos Eesti ajalooga ja ta tunnetab selle nüansse isiklikumalt. “Ma ei oska sellele täpselt näppu peale panna, kus on see perekonnalugu, kus on Konstantini mõju, rohkem kindlasti vanaisa ja isa mõju, vahetult elus oleva perekonna mõju. See on mul alati kuklas, mitte et ma iga päev mõtleks Konstantinile või sellele, mis kõik oli, aga ma arvan, et see aitab mul paremini igapäevaelus toime tulla. See taustsüsteem on minu jaoks üsna terviklik,” ütles ajaloolane.

Pätsi mõju

Päts tunnistas, et tema perekonnanimi tekitab paratamatult inimestes huvi. “”Kas sa oledki see Päts?” on üks kõige tavalisemaid küsimusi. Kahtlemata mu klassikaaslased norisid mu kallal pigem heaga, aga piisavalt. Üks sagedasemaid küsimusi oli, et kuule, Katariina, millal sa selle vaikiva ajastu uuesti välja kuulutad. See õpetab hästi kiiresti enda üle naerma, muidu satud mingisse täiesti valesse tsüklisse. Kahtlemata see on tekitanud erinevates inimestes tähelepanu ja elevust ja ma usun, et ma olen aastatega õppinud sellega paremini toime tulema,” sõnas Päts.

Enda sõnul on tal ajalooõpetajatega vedanud, sest nad on alati küsinud ja suunanud teda tundides Pätsi elust ja tegevusest rääkima. “Nad on alati kaasanud mind sellesse diskussiooni ja loomulikult, kui mainiti nime Päts, siis klassis kõik pead pöördusid ja see käis asja juurde. Aga ma ei tea, kui palju nad end tagasi hoidsid oma isiklike vaadete avaldamisel. Meil oli väga hea diskussioon, kuidas see toimus,” lausus Päts.

Konstantin Pätsi märgiline poliitiline tegevus algas 1904. aastal Tallinna kohalike omavalitsuse valimistega, kus löödi kampa kohalike venelastega ja Tallinnas võeti võim baltisakslastelt ära. “Ma arvan, et see on selline defineeriv algus. Loomulikult ka sündmused laiemalt Venemaal võimaldasid seda, et kogu Eesti ühiskond hakkas politiseeruma ja leidma end sellise poliitilise üksusena. Siia konteksti Konstantin loomulikult paigutub, Teataja loomulikult ka, aga ma arvan, et valimised oli selline käivitav moment,” sõnas Päts.

1918. aasta 24. veebruar oli kahtlemata segane päev segasel ajal. “Riikluse kui sellise idee oli üsna värske. Ma arvan, et see oli pigem võimalus, mida nähti ja katsuti erinevaid viise, kuidas see realiseerida. Ma usun, et see tohuvabohu oli korralik ja selles mõttes au Pätsile ja tema kaasaegsetele selles hetkes, et nad suutsid selle vaate ära näha ja teha tagantjärele vaadates õige lükke, et kasutada seda segaduste aega enda ja eestlaste kasuks ära,” rääkis ajaloolane.

Põhjus, miks vabadusliikumist ja selle põlvkonda, Pätsi ja Tõnissoni esile tuua, peitub ajaloolase hinnangul nende visioonis. “See oli tolles hetkes väga uuenduslik, ootamatu. Ma ei tea, kui palju selles oli aadet, kui palju head võimaluste kokkulangemist, ilmselt mõlemat. Olid inimesed, kellele soodsad asjaolud langesid õigele pinnasele. Ma ei usu, et keegi nägi väga selgelt pikalt ette. Pigem meelestatus oli õige ja nad suutsid need olukorrad enda kasuks ära kasutada,” ütles ta.

Konstantin Päts lõpetas Tartu Ülikoolis õigusteaduse, kogu oma haridustee õppis ta üldiselt saksa või vene keeles. Samal ajal tegi ta koos oma kaaslastega ajalehte, vahel räägiti tänaval demonstratiivselt eesti keeles.

“Mulle tundus, et selles hetkes rahvuslus- ja keeleküsimus ei olnud veel nii üks-ühele seotud. Nad kindlasti rääkisid ka saksa ja vene keeles seda eesti asja. Ega ma täpselt ei tea, kuhu see näpp peale panna. Kui Lenderi mälestuste juurde tagasi tulla, tema räägib ka, et ühel hetkel nad otsustasid Eesti prouadega, et nüüd me räägime tänaval eesti keelt. Eks see väikeste sammude kaupa läks,” lausus Päts.

Konstantin Pätsi hilisemast riigimehe elust ei räägita nii palju. Kuumad teemad on 1934. aasta riigipööre ja sellele järgnenud vaikiv ajastu. Pätsi sõnul on sellele keeruline anda kõikehõlmavat hinnangut nii ajaloolase, lihtsalt inimese kui ka pereliikmena.

“Ma tunnen, et need küsimused on alati palju keerulisemad kui ükskõik milline ajalooraamat suudab kirja panna. Ma arvan, et mis võib-olla veel Konstantini iseloomustab on see, et heas ja halvas tal käis mõistus kogu sellest Eesti asjast üle. Hent Kalmo on teda võrrelnud aednikuga: et ta hoolitses Eesti eest justkui oma aia eest, ta suutis näha seda tervikuna. Ja selles mõttes halvas, et 1934. aastal tundus, et see asi hakkab rappa minema ja ta arvas, et tal on õigus ja moraalne kohustus seda kuidagi parandada. See ongi väga keeruline vastuolu ja nii palju, kui ma olen aru saanud, siis alguses ei oldudki nii palju vastu, aga see aeg jäi venima ja läks nii nagu ta läks, see on see, mis põhilist pahameelt tekitas. Kui ma seda täna vaatan, on aru saada, miks kriitilised ollakse,” ütles ta.

Ühtpidi viisid vaikiva ajastu algatused Eesti elu edasi, kuid samal ajal rippus selle kohal Pätsi sõnul alati kirves, mis hinnaga see kõik on tehtud. “Ma usun, et Konstantin ja tema kaaslased tahtsid siiralt head. Nad nägid, neil oli mingi selge ettekujutus, kuidas Eesti elu peaks edenema ja minema, aga ilmselt see moraalne küsimus on, kas ühel inimesel on õigus öelda teisele, kuidas see peab minema.”

Päts ütles, et kogu tema perele on oluline, et sellest ajast räägitakse ausalt ja üritatakse mõista selle keerukust.

“Seal neid n-ö mängijaid, tegureid ja motiive on hästi palju ja ma arvan, et oluline on nendest õppetundidest õppust võtta. Lõpuks Konstantin Päts, ükskõik, mis sa temast arvad, oma hinna maksis nende otsuste eest. Me võime nende isikute kallal saagida, aga see ei muuda täna lõppkokkuvõttes midagi. Ajalooline diskussioon on hea, pidagem terviseks, aga ma arvan, et olulisem oleks mõelda, mis sellest ajast on kaasa võtta ja kuidas me vaatame, et me täna oma riigi elu paremini korraldame,” rääkis ta.

Teise momendina lasti 1939-40 läbi Nõukogude Venemaa ultimatiivne ettepanek teha Eesti aladele baasid. Soomlased valisid teise tee ja on arutatud, kas püssipaugud oleks pidanud meilgi tulema.

“Täna osad ajaloolased peavad ka näiteks Soome 1946. aasta lepinguid nende vaikivaks alistumiseks. Ma arvan, et rahvusliku eneseteadvuse ja eneseuhkuse nimel oleks võinud need paugud teha. Ma siiralt arvan, et need poleks seda käiku muutnud, see jõudude tasakaal oli täiesti lootusetu, aga võib-olla meil oleks endal kergem, kui me saaks öelda kindlalt, et tegime kõik, mis vähegi andis. Inimesed ei ole ratsionaalsed, emotsionaalsed argumendid on ka olulised. Mul on tunne, et see on asi, mis meil on natuke hinge peale jäänud. Raske öelda, et seal oleks mingit õiget või head valikut ja ma usun, et me kõik siiralt loodame, et me kunagi ei pea selliste valikute ees enam olema,” lausus Päts.

Ajaloo talletamine

Noor ajaloolane tõdes, et neid temavanuseid, kes sageli mõtleks Konstantin Pätsile või Eesti ajaloole, on üsna vähe.

“Ma arvan, et seal on mitmeid aspekte, üks on isiklik huvi, teine on see, et meie enda ajalooõpetajad olid keskeltläbi nõukogudeaegse haridusega inimesed ja see kindlasti on mõjutanud sellist ajalookäsitlust ja võib-olla ka seda, mida ja kuidas räägitakse ja mäletatakse. Ma arvan, et see on hästi suure augu jätnud. Kuna suures osas Eestis ei räägitud nendest teemadest terve selle nõukogude aja, siis kõik on seda tagantjärele õppinud, üritanud konstrueerida, seal on tegelikult selline 50 aasta pikkune auk vahel,” leidis Päts.

Tema enda perekonnas ei ole sellist katkestust olnud, sest läbi nõukogude aja neist teemadest räägiti ja kõik lood olid alati teadvuses. Sealt tuleb Pätsi hinnangul ka vahe, kas õpid ajalugu läbi isikliku suhestumise või õpikusse kirjapandu kaudu.

Konstantin Pätsi tegevust on kirjeldatud nii, et tema esimene elupool oli revolutsiooniline, teine alalhoidlikum ja konservatiivne. Ajaloolase sõnul oleme riigina praegu alalhoidlikus hetkes, 1990-ndate torm on möödas ja mingid asjad paika sätitud.

“Ma arvan, et me peame alati otsima seda ühtsust. Kui tulla tagasi Konstantini heade ideede juurde, siis see mõte, et peame ise väga kindlalt oma maast kinni hoidma, vaatama, et see oleks korras, et me oleksime ühtsed, see on väga oluline mõte ka täna ja võib-olla just täna, kui me teame, mis toimub Ukrainas, teame, et me oma idanaabrist lahti ei saa. Pidada meeles seda, et iga vastuolu üritatakse ära kasutada ja iga kiilu löömine on vesi nende veskitele. Ma arvan, et selle peale peab mõtlema kogu aeg,” lausus Päts.

Pätsi sõnul peame alati olema valmis ajalooks, mida me ei taha, et tuleks, kuid ta usub, et meie rahvusvaheline positsioon ja kindlus on täna tugevamad.

Konstantin Pätsi on meenutatud ja käsitletud lisaks tõsisele ajaloole ka karikatuuridena, suur rahva lemmik on näiteks Ivan Orav. Pätsi sõnul ei saa neil perega olla õigust sellele, kuidas Konstantini riigimehena kujutatakse.

“Loomulikult paljusid neid asju oleme näinud, mõni võtab muigama, mõni on kunstiliselt kehvemini lahendatud. Mul endalgi on seina peal üks karikatuur, mille mu sõbrad mulle tegid. Ma arvan, et see on hästi tore, et selle perekonna ja meiega suhestutakse tänapäeval, et küsitakse ja arvatakse, aga ma arvan, et me ei saa kuidagi öelda ette, kuidas seda riiklikult peab mälestama, meenutama, see pole perekonna kätes,” nentis ta.

Pätsil on olnud võimalik näha mõningaid eestiaegseid peretuttavaid, kes alatiseks nende pere ümber jäid. Ka tema perekondlikus tutvusringkonnas on poolekohaga nali, et Kloostrimetsas elab eesti aeg edasi.

“Nad olid väga väljapeetud, väikesele Katariinale õpetasid hoolega kombeid, aga positiivselt iseloomustas neid see, et nad olid väga heas mõttes enesekindlad, nemad teadsid, kust nad tulevad, kuidas on õige ja nad olid osanud lasta selle nõukogude aja endast mööda, nad ei lasknud oma väärtushinnanguid kõigutada ja olid kõige paremas mõttes daamid ja härrad,” ütles Päts.

Õppetunde on Pätsi ja Tõnissoni ajast kaasa võtta palju. “Kui mõtleme tänastele poliitikutele, on ühed poliitikud, kui kaamerad käivad, ja teised, kui kaamerad on kinni. Ma mõtlen, et ka näiteks Konstantini ja Jaan Tõnissoni iseloomustab see, et nad olid head tuttavad, kindlasti mitte suured sõbrad, aga said normaalselt läbi ja ma arvan, et see kulub ka täna marjaks ära, et näha teist inimest enda ees, mitte mingit koondkuju vaenlasest,” märkis ta.

“Teine pool, mis kogu seda 20. sajandi algust väga iseloomustab, on selline kodanikuühiskondlik lähenemine, see kui suur roll oli igasugustel seltsidel, lõpuks ka negatiivses võtmes, aga ma arvan, et sellest on täna õppida,” lisas Päts.

Kultuurisoovitus. “Mul on kaks väikest kultuurisoovitust. Üks lähtub meie tänasest jutust. Minu vanaisa joonistas mulle kunagi “Reis ümber maailma” mängu ja me mängisime seda koos väga palju. Selle juures olen väga palju tema lugusid kuulnud. Kui me räägime põlvkondadevahelisest lõhest, siis ma soovitaks, et minge oma vanavanemate või lähedaste juurde, võtke üks lauamäng ja kuulake ka neid lugusid. Küsige, kuidas oli. Teine väike kultuurisoovitus on, et me oleme täna väga pealinnakesksed, aga Pätside juured on Viljandis, ka minu elu on mind viimaste aastate jooksul viinud Lõuna-Eestisse, ma väga soovitan, tulge Lõuna-Eestisse, seal on kultuuripealinna aasta praegu ja täiesti teistsugust hingamist ja olemist,” soovitas Päts.

In conclusion, the documentary “Katariina Sofia Päts: Konstantinil käis mõistus kogu Eesti asjast üle” sheds light on the remarkable life and influence of Katariina Sofia Päts. Her unwavering commitment to the advancement of Estonia and her role in the country’s cultural and political spheres are truly inspiring. The documentary offers valuable insights into Estonia’s history and the significant impact individuals like Päts have had on the nation. It serves as a powerful reminder of the importance of perseverance, dedication, and passion in driving positive change within a society. Katariina Sofia Päts’ legacy continues to resonate, and her contributions will be remembered for generations to come.