Kaja Kallas: ma ei tunneta, et meil oleks koalitsioonis pinged | Eesti

Tere tulemast Eestisse! Kaja Kallas, Eesti peaminister ja Keskerakonna liider, on viimasel ajal olnud palju tähelepanu keskpunktis. Tema avatus ja otsusekindlus on teinud temast tuntud nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Ta on öelnud, et ei tunneta, et nende koalitsioonis oleks pinged, kuid paljud inimesed on uudishimulikud, kuidas võib juhtuda, kuna valitsusel on olnud viimasel ajal mitmeid väljakutseid. Tema avaldused on äratanud arutelu ja huvi ning jätkuvalt jälgitakse tema tegevust hoolega.

Kui Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE) eelmisel kevadel valitsuse moodustasid, kahtlesid paljud, kas nii erineva maailmavaatega erakonnad suudavad koos poliitikat teha. Ja pinged ei ole tulemata jäänud.

“Mulle on arusaamatud mõned kohad, kus on mindud suhteliselt väikese raha pärast ühiskonnaga suhteliselt suurelt tülli. Neil olid alguses mingisugused maksuvaidlused, meedia- ja vist turismisektoriga seotud,” ütles juhtimiskoolitaja Toomas Tamsar.

“Ainult Exceli tabeli järgi riigi juhtimine, ma arvan, on viga. Ainult riigi rahanduse loogika järgi riiki juhtida ei tohiks,” nentis SDE esimees ja siseminister Lauri Läänemets.

“Meile on sisse tulnud teemasid, mis ei ole absoluutselt valitsuse ega koalitsiooni poliitika teemad. Ja ei ole mõtet midagi varjata – elevant toas ehk nii-öelda idavedude skandaal räsis ju kõiki, räsis ka Eesti 200 väga kõvasti,” lausus Eesti 200 esimees ja välisminister Margus Tsahkna.

Ja siis tuli õpetajate palga teema. Ent seal ei jooksnud leerid enam maailmavaadet pidi.

“Tegelikult see pinge on olnud koalitsioonis sees, mis puudutab eelkõige õpetajate palku, juba algusest peale. Läbirääkimised juba Vihula mõisas olid väga pingelised. Meile oli selge juba sügisel, et õpetajad streikima lähevad. Ja Eesti 200 poolt me oleme teinud kõik, et streiki ei toimuks,” rääkis Tsahkna.

“Tõsi on, et meil olid erinevad nägemused sellest, kas streik peaks kestma või kas streik peaks lõppema. Sotsiaaldemokraatide nägemus oli, et streik poleks tohtinud üldse alatagi, sest see on valitsuse ja ühe ühiskonnagrupi omavahelise dialoogi kõige viimane ja kõige ebameeldivam versioon. See tähendab seda, et läbirääkimised pole tulemust andnud. Me (SDE – toim.) oleme dialoogi usku,” lausus Läänemets.  

Vaatamata sellele, et kaks koalitsioonipartnerit kolmest leidsid, et töötüli ei tohiks streigini lasta, streik ikkagi toimus.

“Ma saan aru, et meil on valitsuses erakondi, kes näevad seda asja teistmoodi. See ongi maailmavaateline erinev nägemine. Me ju mäletame, et Margaret Thatcher ka kunagi nägi kaevureid Inglismaal nii-öelda väljapressijatena,” nentis Läänemets.

“Küsimus oli poliitilises tahtes. Ja koalitsioonis oli selge eriarvamus. Meie sotsidega tahtsime, et töörahu saabuks, et see lisaraha tuleks kõigepealt enne streigi algamist, et saavutada kokkulepe ja minna rääkima läbi neid reforme, mida me oleme ette valmistanud. Aga poliitilist soovi ei olnud tegelikult peaminister Kaja Kallasel,” rääkis Tsahkna.

“Ma mõtlen lihtsalt selles loogikas, et kui meil on (näiteks) auto ja me oleme avastanud, et meil on bensiinipaagis auk, siis me ei kalla sinna lihtsalt bensiini peale, sest see voolab sealt august välja. Siis me peame selle auguga tegelema,” ütles peaminister ja reformierakonna esimees Kaja Kallas 25. jaanuaril valitsuse pressikonverentsil.

“Algusest peale oli selge, et ma ei ole kuidagi selle täiendava raha eraldamise vastu, juhul kui on selge, kust see raha tuleb. Olukorras, kus me olime just eelarve vastu võtnud ja eelarves on kõik tulud ja kulud paigas, (siis) uusi kulusid saab teha ainult teiste kulude arvelt,” lausus Kallas.

“Äritegevust mõjutavad need inimesed ka, kes on riigi palgal. Nad loovad täpselt samasugust olulist väärtust majanduse toimimise mõttes kui iga ettevõtja. Lihtsalt seda nähakse millegipärast nii, et on kuluinimesed ja on tuluinimesed, aga tegelikult on kõik tuluinimesed,” märkis Läänemets.

Kolm nädalat läbirääkimisi kruttis koalitsioonipartnerite närvid pingule ja pingeid ei hoitud vaid kabinetiuste taga.

“Endine haridusminister Jaak Aaviksoo /—/ üks päev olin saates ETV-s temaga koos ja ta ütles niimoodi, mul on see tsitaat isegi kaasas: “Mul oleks tohutult kahju, kui pinge kasvaks ja mõni lüli murduks ja me järjekordselt leiaks selle 10, 20, 30, 40 miljonit – kõik see on tegelikult peenraha, me maksaksime selle välja ja pühiksime jälle probleemi vaiba alla, kuni järgmise korrani. Tsitaadi lõpp,” lausus Kallas.

“Me pakkusime, ma arvan, kümmekond erinevat versiooni, viimane versioon oli see, mis võimaldas kokkuleppele jõuda, et ministeeriumid vaatavad, kust kohast nad saavad natuke kokku hoida;” ütles Läänemets.

See lõpetas küll streigi, aga ministeeriumid, kes omavahel õpetajate palgaraha kokku klappisid, olid vaid Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide juhitavad. Reformierakondlaste juhitavad ministeeriumid oma panust ei andnud.

“Need üksteise selja taga väljaütlemised ja ka selja taga punktinoppimised, mida me nägime streigi puhul, need kindlasti sellele kasuks ei tule. See ei ole hea (juhtimis)kultuuri tunnus,” ütles Tamsar.

Õpetajate streik pani valitsuse suhted proovile. Kas nii on võimalik rallit edasi sõita või on aeg Stenbocki maja uuele valitsusele üürile anda?

“Ma ei tunneta, et meil oleks pingeid koalitsioonis. Me oleme väga ühtne meeskond. Meil oli teisipäeval alles väga põhjalik arutelu, mis puudutab riigi eelarvestrateegia kokkupanemist ja just eelkõige seda eelarveauku, mis vajab täitmist. See oli üks väga töine ja tõsine päev, kus me arutasime neid probleeme ja mõistsime teineteise muresid,” lausus Kallas.

“Ühe või teise ministri tule alla jätmine või panemine kindlasti ei ole hea sellele mikrokliimale, mis valitseb valitsuses. Ebaõiglus on see, mida ma näen, mis võib murendada valitsusliikmete omavahelist koostööd. Kunagi ei lange ükski valitsus välise surve all, vaid langetakse sisemise pinge katkemise all, kui seal midagi katki läheb. Kui öeldakse asju välja, siis tuleb osata neid pärast endale tunnistada, ja kui vaja, siis kas või nelja silma all vabandust paluda. Ja seda on ka tegelikult juhtunud nüüd,” rääkis Tsahkna, lisades, et koalitsiooni katkemisele lähedal ei oldud ja seda pole ka praegu näha.

“Eks see teatud pingeid tekitas. Nagu alati sellised põhimõttelised arutelud pingeid tekitavad. Pärast seda kokkulepet pigem on töörahu taastatud. Oli näha ka, kui me sellest ruumist lõpuks välja tulime, et kõigil oli pingelangus. Seda, et ühiselt edasi minna ei saa, seda küsimust, ma arvan, et ei olnud,” lausus Läänemets.

“Strateegiliste tulemuste saavutamiseks koostöö on märksa tugevam väärtus kui konkurents. Seda, et Eesti inimesed tahavad kogu aeg näha üksteisele ärategemist, ma päriselt ei usu seda. Kui Eesti Energia juhatuse liikmed räägiksid igaüks erinevat juttu mingitel olulistel energiapoliitilistel teemadel, ma arvan, et väga kaua ei püsiks see juhatus,” märkis Tamsar.

Ent õpetajate streik oli vaid üks lahing pikas sõjas. Ees seisavad jälle riigi eelarvestrateegia läbirääkimised ja küsimused, mille arvelt toppida eelarveauke.

“Näiteks küsimus, kas me võtame laenu või mitte. Me niikuinii täna juba elame osaliselt laenu arvelt, aga meil on selge seisukoht, et lihtsalt jooksvateks kuludeks Eesti200 laenu ei võta. Need on maailmavaatelised küsimused väga tihti. Neid teemasid tuleb tegelikult päris palju lähematel kuudel, mille üle on päris kõva vaidlemine,” lausus Tsahkna.

“Minu arvates liiga palju riigi rahanduse loogika domineerib. Hea, korras riigi rahandus ei tähenda seda, et see on ka hea majanduspoliitika. Rahandus on see, mis peab toetama seda arengut,” ütles Läänemets.

In conclusion, Kaja Kallas, the Prime Minister of Estonia, has stated that she does not feel any tension within the coalition government. Her remarks come amidst reports of disagreements and tensions between the two ruling parties. Kallas’s comments may reflect an effort to downplay the internal strife within the government and project an image of unity. However, the reality of the situation remains unclear. It is important for all parties involved to work together harmoniously in order to effectively address the challenges facing Estonia and its people. Time will tell whether Kallas’s assertion holds true in the long run.