Kaido Ole: kunsti luues püüan ette kujutada pigem skeptilist vaatajat | Kunst

Tere tulemast Eesti kunstimaastikule, kus kunstnik Kaido Ole püüab läbi oma loomingute panna vaatajad mõtlema ja kahtlema. Tema tööd kutsuvad esile küsimusi ja panevad vaatajad nende üle järele mõtlema. Ole kunstis on sügavalt peidus skeptilisus ja küsimused, mis sunnivad meid avama silmad ning nägema asju uuest vaatenurgast. Tema kunsti loomisel kasutatud tehnikad ja detailid pakuvad vaatajatele palju avastamisrõõmu ning panevad mõistma, et kunst ei pea alati olema ilus, vaid ka mõtlemisainet pakkuv.

Kaido Ole rääkis “Vikerhommikus”, et püüab kunsti luues ette kujutada skeptilist vaatajat, kes arvab, et kunst on nagunii jama ja tõestada talle, et kunstis ikka midagi on. Ole sõnul on kunst või kultuur üldisemalt hea riist, et mõtestada elu vundamendi tasandil.

“Eelkõige just selle tõttu, et näituse teosed ripuvad kirikuseintel, on sellest näitusest ka rohkem räägitud,” kommenteeris kunstnik Kaido Ole oma isikunäitust “Head ajad, halvad ajad”, mis on üleval Tallinna Jaani kiriku galeriis. “Ma enda isikut nii palju üle ei tähtsustaks. Mõtlesin, et ma teen ühe vaikse ja rahuliku näituse. Kuna mind sinna kutsuti, siis ma ei kavatsenud nii väga trummi lüüa.”

Ole leidis, et kirik on täna mingis veidras vaakumis. “Pikki sajandeid oli kirik ju A ja O, sõdurite ja kuninga kõrval kolmas sammas ja siis poleks keegi imestanud, et miks just kirikus, et kus siis üldse veel. Aga kirikul on ju endiselt suur pretensioon, ta vahendab jumalat meile, mida iganes ta tähendab, tähendab ta midagi suurt.”

Kirikus näituse avamise puhul kerkib ikka küsimus, kas kunstnik ka ise on usklik. “Usklikkuse küsimus on, aga ma ei ole usklik, ma teen lihtsalt kirikus näitust. Praegu öeldakse vist religioosne inimene, aga see primitiivne sõna usklik võtab midagi nagu kokku. Keegi usub millessegi.”

“Teatud ideed teatud ruumis nõuavad teatud suurust,” selgitas Ole, miks tema tööd tihti suuremõõtmelised on. “Pigem ma tajun suurust siis, kui ma vaatan, kas ta mahub uksest välja, maalimisel pole see probleem, nii ta peabki olema.”

Ole arvab, et kunstniku puhul on küsimus eelkõige usus, kui kaua inimene ikkagi oma tegevusega jätkab.” See on pigem maraton, mitte sprint, siis tuleb ka kõik muu, tunnustus, lugupidamine, raha. Aga sa pead tõestama, et sul on sellega tõsi taga. Selleks on vaja teha seda tegevust kaua, aga selleks pead sa oma asja uskuma. Aga kui teed vale asja, siis kaua sa ikka viitsid seda teha.”

“Kõige huvitavam on leida naljakat seal, kus teda peaaegu pole,” ütles Ole. “Inimene a priori on ikkagi suhteliselt koomiline tegelane.”

Ole arvates on kunstnike sotsiaalne missioon selles, et nad proovivad endaga võimalikult hästi hakkama saada. “Ja see on siis mingiks eeskujuks. Kui kunstnikke on palju, siis inimesed saavad valida paljude eeskujude hulgast. Aga kunst peaks olema ikkagi atraktiivne, kuigi päris skandaali keskmes ma ise olla ei tahaks, sest skandaal on nagu sõda, ta on mustvalge, mingid asjad võimendatakse tohutult üles.”

“Tõenäoliselt ma proovin kunsti luues ette kujutada skeptilist vaatajat, mitte sõpra, kes alati patsutab, et lahe, tegid jälle järgmise asja. Aga just keegi, kes arvab niikuinii, et kunst on jama, et tõestada talle, et sa ei saanud aru, aga oled juba 20 sekundit vaadanud, isegi kirumise unustasid ära, nii et midagi peab seal olema. Võib olla minu tööde suurus mingis mõttes natuke tähendab ka seda, et vaataja enda pihku saada,” selgitas Ole.

Ole jaoks on kunst või kultuur üldisemalt hea riist, et mõtestada oma elu sügavamalt, vundamendi tasandil. “Küsimus on universaalses kvaliteedis. Inimene peab saama üleüldse õige häälestuse kätte. Kultuur ongi selle jaoks eriti hea.”

Ole arutles ka teemal, mis saab siis, kui inimeselt vastutus oma elu eest üldse ära võtta. “Kui inimeselt vastutus ära võtta, et alati on kõiges süüdi valitsus või naaber või loll sünniaasta, paneb see inimese väga igavasse seisu. Mina egoistina tahaksin, et kõik, mis on halvasti, on minu süü ja mis on hästi, on ka suuresti tänu minule. Mina elan oma elu. Muidu jääb isiklikku actionit vähemaks, keegi ei saa enam aru, et mina ise elan oma elu.”

Kaido Ole on Eesti kunstnik, kelle loomingule on iseloomulik skeptiline lähenemine ja vaade ühiskonnale. Tema töödes kujutatakse sageli absurdseid olukordi ja käsitatakse elu iroonilises võtmes. Ole usub, et kunst peaks panema vaataja mõtlema ning kahtlema, mitte lihtsalt ilusaid pilte looma. Tema teosed pakuvad vaatajale võimalust kaasa mõelda ja enda maailmapilti laiendada. Oluline on aga meeles pidada, et kunst on alati subjektiivne ja igaühel on õigus oma arvamusele. Ole kunst on inspireeriv ja provokatiivne, pakkudes vaatajatele võimalust avardada oma maailmavaadet.