Joosep Vimm: reostav majandusmudel raiskab miljoneid eurosid | Arvamus

Tere tulemast! Eestis toimuv majandusarutelu on viimastel aastatel muutunud üha kuumemaks teemaks ning palju pole kahtlust, et ükski nimi pole selles vallas tuntum kui Joosep Vimm. Tema arvamusavaldused majandusmudelite kohta on muutunud paljudele lähtepunktiks ning tema järjepidev kriitika raiskavate kulutuste osas on tõmmanud palju tähelepanu. Kuidas reostav majandusmudel raiskab miljoneid eurosid? Selles arvamusartiklis uurime selle teema sügavamalt ning kaalume Joosep Vimm’i seisukohti.

Rohepööre vajab inimkeskset tõlgendust. Teadmatus põhjustab hirmu ja hirm vastuseisu. On imekspandav, et õpetajate streigi ajal ei asutud rahapuuduses süüdistama rohepööret. Ehk on nüüd just õige hetk osutada asjaolule, kui palju meil oleks võita, kui rohepööre toimuks ka riigi rahakotis, kirjutab Joosep Vimm.

Inflatsiooni, palgavaesuse ja ebavõrdsuse taustal torkab paljudele hinge, justkui oleks rohepööre lisanduv taak nende raskustele. Rohepööre riigi rahakotis võimaldaks leida raha, mida kasutada oma tulevikku investeerimiseks, mitte senise raiskamise ja reostamise kinni maksmiseks.

Toon näite. Alates 2021. aastast maksavad Euroopa Liidu liikmesriigid ühiskassasse osamaksu, mille aluseks on ringlusse võtmata plastpakendijäätmete kogus. Selle eesmärk on julgustada liikmesriike tegema otsustavaid samme, et kehtestada tootja vastutus ja mõjutada pakenditootjaid turule laskma kvaliteetsemat pakendit.

Just tootja otsustab, kas ja kuidas toodet pakendab. Enamgi veel, seadus kohustab tootjat tagama, et tema pakend oleks võimalikult kestlik ning ka kulud selle käitlemisest peab kandma just tema.

Praegu see praktikas nii ei ole. Tehakse vaid miinimum, et vältida pakendiaktsiisi tasumist. Sellest kõrgemaid ambitsioone on turul vähe, ehkki tegemist otsese sammuga parema tuleviku suunas. Edasiminek on saanud peamiselt võimalikuks tänu vastutustundlikele kodanikele.

Paljud majapidamised ja ühistud on tellinud omaalgatuslikult pakendimahuti või kasutatakse avalikke pakendikogumispunkte, kuid statistika näitab, et endiselt jõuab liiga palju pakendijäätmed prügikasti. See on üks põhjus, miks riigi jäätmereform taotleb pakendite kodu juurest ära andmise võimalust kõigile. Kuni seaduse muutumiseni maksab selle süsteemi puudujäägid kinni maksumaksja läbi riigikassa.

Millistest summadest me räägime? Kui esialgsed hinnangud viitasid, et Eestile sünniks pakendite ringlusse võtmata jätmisest ca 11 miljoni euro suurune kohustus, siis nüüdseks on selge, et meie aastane väljaminek ulatub üle 20 miljoni euro. See on vaid üks näide kuludest, mida peab kandma ühiskond, kui riik ei nõua erasektorilt sotsiaalsete ja keskkonnamõjudega arvestamist. Küllap oskame kõik hiljuti lõppenud streigi valguses näha kohti, kus seda raha oleks mõistlikum olnud kasutada.

Mida vähem on pakendeid, seda vähem on prügi ja rohkem raha jääb koju. Praegu on see raha n-ö korstnas, aga meie tuleviku loomiseks vajalikke vahendeid tuleb omakorda kellegi või millegi muu arvelt leidma. Tootjad võivad küll väita, et keskkonnatasude tõstmise ja nende kohustuste kasvatamisega peab lõpp-tarbija selle kulu oma taskust välja käima, kuid nagu eelpool näitasin, oleme tegelikult alati seda hinda maksnud. Lihtsalt ebaõiglaselt ja peidetult.

Seepärast peame veel rohkem rääkima sellest, kelle hüvanguks on rohepööre ja kuidas garanteerime avaliku raha õiglase kasutamisega õiglasema ühiskonna. Kaupade läbipaistvam tootmine tagab õiglase hinnastamise, mis omakorda tähendab õiglasemaid palkasid. Ja õiglase pingutuse eest on ju ometi aktsepteeritav maksta õiglast hinda.

Rohepöörde hinda ei tohi võrrelda kümne aasta taguse ajaga. Peame vaatama tulevikku ning arvestama hinnaga, mida peame maksma, kui nüüd muutustesse ei investeeri.

“Kulud, mida elupaikade hävitamine, reostus ja kliimamõjud põhjustavad, ei ole õiglaselt toodete hinda sisse arvestatud.”

Majandusmudel, mis on meid toonud tänapäeva, on naiivselt tegutsenud. Justkui oleksid maakera ressursid lõpmatud ning planeedil oleks lõpmatu taastumisvõime, et tulla toime reostusega, mida arutu ületootmine põhjustab. Kulud, mida elupaikade hävitamine, reostus ja kliimamõjud põhjustavad, ei ole õiglaselt toodete hinda sisse arvestatud.

On viimane aeg õppida sõnastama, milline on see parem tulevik, mida me rohepöördega taotleme, ning siis sõnad tegudesse panna. Nii saavad riik ja kohalikud omavalitsused inimestele tagada elukeskkonna ühes tugevate ja õnnelike kogukondadega. Tallinna linnavolikogu algatas selleks ringmajanduse arengukava koostamise ning kliimaministeeriumist ootame pikisilmi jäätmereformi. Laiemas plaanis on selle tulemuseks ei midagi vähemat, kui meie kõigi väljavaated paremaks tulevikuks.

In conclusion, it is clear that Joosep Vimm’s article raises important issues about the economic model in Estonia. The wasteful spending of millions of euros on projects that have little benefit to the country is a cause for concern. Vimm’s critique of the government’s priorities and the destructive impact of their economic policies is thought-provoking. It is important for the citizens to have a voice in the decision-making process and for the government to be held accountable for their actions. Overall, Vimm’s article serves as a call to action for a more responsible and sustainable approach to economic development in Estonia.