Joonas Veelmaa: enamik luuletajaid ei harjuta peegli ees | Kirjandus

Tere tulemast Eestisse! Joonas Veelmaa on andekas noor luuletaja, kes on võitnud paljude lugejate südamed oma unikaalse lähenemisega kirjandusele. Veelmaa on öelnud, et ta ei harjuta oma luuletusi peegli ees – sellega ta rõhutab spontaansuse ja aususe olulisust oma loomingus. Tema luuletused on täis sügavust, emotsiooni ja kriitilist mõtlemist ning need on leidnud tee paljude Eesti inimeste südametesse. Olles tuntud oma autentsuse ja originaliteedi poolest, on Joonas Veelmaa kindlasti üks Eesti kirjandusmaastiku säravamaid tähti.

Belgias Antwerpenis toimunud Euroopa luuleprõmmu meistrivõistlustelt tõi meistritiitli koju Joonas Veelmaa, kes sõnas Klassikaraadio saates “Delta”, et edeva inimesena tõmbavad teda lavaluule poole laval olemine ja publiku vahetu reaktsioon.

“Luuleprõmm on mängulise võistluselemendiga luuleesitamise formaat või sündmus, kus kolme minuti jooksul esitavad luuletajad enda loomingut ja publik saab seda kohapeal vahetult tagasisidestada, andes punkte,” seletas luuleprõmmu olemust Sirel Heinloo. Praeguseks on Eesti luuleprõmmu eestvedaja sõnul luuleprõmmuvõrgustik kujunenud nii suureks, et Tallinna, Tartu, Viljandi ja Pärnu eelvoorudest on võimalik jõuda nii Euroopa kui ka maailma luulevõistlustele.

Sama kadalipu läbinud Joonas Veelmaa sõnul oli tee Euroopasse põnev. “Ega väljaspool Eestit on ikka üsna vähe saadud luulet lugeda,” märkis ta.

“3 minutiga võib teha mida iganes, neid võtteid on ju lõputult. Tuleb teistest kuidagi eristuda ja südant võib luule puhul võita väga tundliku tekstiga, väga tugeva tekstiga, väga humoorika tekstiga – neid südame võitmise nippe on mitmeid,” rääkis Veelmaa.

“Ma eeldan, et enamik inimesi, kes kirjutavad luuletusi ja neid esitavad, ei harjuta peegli ees, ei filmi oma esinemist, ei käi seda sada korda läbi,” kirjeldas Veelmaa luuleprõmmu ehk lavaluule erilisust. “Sa pead mingil kujul aru saama, kuidas sa mõjud laval,” sõnas ta.

“Luuletuse pähe õppimine on küll üks suur ja oluline nõks selle juures, kuidas võita tähelepanu ja publiku südant, kui samal ajal suudad publikule silma vaadata” märkis Heinloo.

Laval olemist Veelmaa naudib. “Kuna ma olen oma loomult väga edev, siis see lavale minek ja see tähelepanu on kindlasti mingi põhjus, miks seda üldse teha,” sõnas ta. “On luuletajaid, kellele see ei ole tähtis, kes võivad oma tekste kirjutada, avaldada või üldsegi mitte avaldada. See lavale minek, laval olek, kohene reaktsioon, kohene vaikus, kohene naer, et need on need, mis tõmbavad mind sinna lava poole,” avaldas Veelmaa.

Luuleprõmmudel on publikul tavaks tekstidele reageerida nipsutamise ja jalgade sahistamisega. Antwerpenis nipsutas ka Euroopa publik, kuid Veelmaa lavakava ajal publik ka naeris kõvahäälselt ning aplodeeris innukalt. “Esimestes ridades tõusti isegi püsti,” ütles Heinloo.

Euroopa publikule esitas Veelmaa enda teksti “Ma luuletaja olen olen luuletaja” ingliskeelses tõlkes, mille autoriteks olid Mirjam Parve ja Ragne Schults. “See oli teadlik valik, sest kuna tekst mängis huumorile teatud määral, siis ingliskeelset teksti kuulates inimesed naersid õigel ajal. Kui nad oleks pidanud tagant tõlget lugema ja viis sekundit hiljem jõuavad sinna, kus mul tegelt oli koht, kus inimesed oleks võinud naerma hakata, siis see asi läheb nihkesse ja vajub kokku enda all,” rääkis Veelmaa.

Luuletajate tekste saatsid taustal subtiitrid inglise, prantsuse, hispaania ja hollandi keeles. “Paljud lugesid emakeeles, sest nii on mugavam laval olla, kuna inglise keel on väga väheste emakeel. Ka mina ei ole inglise keeles väga hea, aga selle esituse tarbeks tuli natuke harjutada, et oleks vähemalt arusaadav, mis need sõnad on,” sõnas Veelmaa.

Ka varasemate aastate Eesti esindajad on eesti keeles oma tekste esitanud. “Kui tekst ja selle rahulik tempo lubavad kuulajatel subtiitreid rahulikult jälgida, siis me oleme ka ise seda teed läinud varasematel aastatel,” sõnas Heinloo.

Eesti luuleprõmmu hooaeg saab alguse eelvoorudega juba 8. veebruaril Tartus ja 12. veebruaril Tallinnas.

Kokkuvõttes võib öelda, et Joonas Veelmaa seisukohalt peegli ees luuletamise harjutamine ei ole oluline. Tema arvates on olulisem luua sügavamaid ja isiklikumaid emotsioone väljendavaid luuletusi. Eesti luuleväljal on erinevaid arvamusi selle kohta, kas peegli ees harjutamine on kasulik või mitte. Igatahes tõestab Veelmaa oma loominguga, et luule võib olla ka teistsugune ja väljendada emotsioone ning mõtteid ilma peegli ees harjutamata. Tema nägemus luulest annab värskendava perspektiivi Eesti kirjandusmaastikul.