Joonas Hellerma: minu isakuju oli vanaisa | Inimesed

Tere tulemast Eestisse! Joonas Hellerma on Eesti tuntud kunstnik ja tema viimane näitus “minu isakuju oli vanaisa” on tõeliseks vaatamisväärsuseks. See hõlmab tema isiklikke mälestusi ja emotsioone seoses tema vanaisaga ning kajastab Eesti kultuuri ja ajalugu kordumatu kunstiloominguga. Hellerma oskus segada traditsioonilist ja kaasaegset kunsti on teinud temast üheks kaasaegseks Eesti kunstimaastiku juhiks. See näitus pakub külastajatele ainulaadset kogemust ja sügavaid emotsioone, mis jäävad kauaks meelde.

Joonasel seostub vanaisaga palju emotsioone ja mälestusi: “Ta oli perekonna kõige stabiilsem ja turvalisem figuur. Minu elus ka isakuju siiski. Vanaisa on hästi tähtis olnud.”

Joonas tõi välja ühe vanaisaga seotud vahva episoodi – elutarkuse, mis teda tänaseni saadab. Ta meenutas, kuidas ta käis kolmandas või neljandas klassis ja kuidas kooliasjad ei sujunud – hinded olid kahed – ning kuidas ta õigustas oma kehva tulemust vanaisale jutuga, et ta teeb asju oma printsiipide järgi.

“Ja vanaisa lajatas, et tead, nende printsiipidega on terved maailma linnad maakeralt ära kadunud. Jäta need printsiibid kõrvale, aeg on tööle hakata!”

Joonas tõdes, et see lause kaigub tal aeg-ajalt veel tänagi peas: “Kui on liiga jäigad printsipiaalsed veendumused, siis ma mõtlen, kas need tingimata aitavad või tuleb olla natuke paindlikum.”

Isa lahkus pere juurest

“Joonas oli vana poolteist aastat ja Juhan kümme päeva. Ma parasjagu söötsin Juhanit, kui ta ütles, et läheb nüüd ära. Pani veel ilusti värava haaki ja kadus meie elust jäljetult,” läks Joonasega saatesse tulnud ema Kärt Hellerma tagasi jahmatavasse päeva, mil tema laste isa nende elust lahkuda otsustas.

“Ja mina mõtlesin, et no nii, nüüd on siis selline ajastu saabunud,” mäletas Kärt enda mõtteid ning lisas, et kõige šokeerivamalt mõjus laste isa lahkumine tema vanematele. Eriti emale, keda Kärt ise lohutama pidi.

Kärt tunnistas, et mingid märgid lahkumisest olid õhus, mees andis mõista, et ei suuda pere eest vastutada, kuid selline käitumine, ja veel sellisel ajal, oli siiski ootamatu.

“Meid viis kokku intellektuaalne pool, aga ma ei osanud sellist käitumisviisi ette ennustada, talle ei olnud otsaette kirjutatud, et lähen pere juurest ära, kui väiksem laps on kümnepäevane,” lausus Kärt ja nentis, et samas polnud tal aega selle üle väga juurdlema jääda, kuna elu nõudis edasi elamist. Lihtsamaks ei teinud olukorda seegi, et Kärdi ema Kärti süüdistas, rõhutades, et tütar ei suutnud oma peret koos hoida.

Elu läks edasi

Peagi sai Kärt kooperatiivkorteri Lasnamäele ning kui noorem poeg oli pooleaastane, õnnestus tal leida lapsehoidja: “See oli minu jaoks õnnistus, kui sain lapsed mõneks tunniks hoidja juurde ja ise Noorusesse (tollane ajakiri – toim.) tööle minna. Muidugi ei olnud minust alguses suurt töölooma, sest ma olin päris väsinud. Läksin tööle puhkama.”

Poisid alustasid kooliteed Lasnamäel, kuigi juba siis kõneldi Kärdi sõnul, kui oluline on, et lapsed peavad varakult minema “õigesse” kooli – kandideerima eliitkoolidesse, sest siis võib neist midagi tulla.

“Mõtlesin, et kui neist peab midagi tulema, tuleb neist midagi ka pärast Lasnamäe kooli lõpetamist. Saavad edasi õppida vastavalt huvidele ning õppeedukus läkski neil kogu aeg paremaks,” kirjeldas Kärt, kes püüdis lapsi 1990ndate kriminogeenses Lasnamäel kasvatada oma eeskujuga nii, et nad ei läheks halvale teele.

“Olen püüdnud neid juhtida, rääkida, mis on elus oluline, kuidas käituda, mida silmas pidada maailmas toimimiseks. Seda, et inimestega käib kaasas palju kaost, mida nad ise juurde külvavad, aga kusagil on olemas universaalsed seaduspärasused ning peab püüdma elada nii, et ei tee teistele liiga, ei valeta, ei varasta – kõik need kümme käsku käivad selle alla.”

Kärt rõhutas lastele ka keelelist korralikkust, et end tuleb väljendada ilma roppuste ja vulgaarsusteta: “Keel on ju ka inimese peegel.”

Kärdi noorem poeg Juhan on tänaseks filosoofiadoktor ning Joonas tuttav telenägu varsti kümme aastat eetris olnud “Plekktrummist”.

Kärdi sõnul ühendab poegi tahe ja rõõm vaadata maailma sügavuti ning oma elu sügavusi on pojad ja ema omavahel palju jaganud. Ka “Plekktrummi” saated arutavad ema ja Joonas alati läbi.

Kontakti otsimine isaga

Joonas tunnistas, et kuna nad on terve elu olnud perena kolmekesi ja isast pole tal lapsepõlvest meeles ühtki hetke, oli isa puudumine tema jaoks normaalsus. Ja seda reaalsust ei osanud ta teistmoodi ette kujutada: “Mida tähendab isa olemasolu peres, seda ma tegelikult ei tea.”

Ta usub, et isa puudumine on teda kindlasti mõjutanud: “Võimalik, et seda peaks lausa mingis terapeutilises protsessis uurima.”

Joonas kirjeldas kummalisi hetki lapsepõlvest, kus isa talle tänaval vastu kõndis. Ema oli isast rääkinud, seega Juhan teadis, kes ta on. Kuid suhe isaga sai mingil määral üles soojendatud alles aastakümned hiljem. Ja see, kes algust tegi, oli Joonas.

“See oli kirja teel,” alustas Joonas ning meenutas, et ta oli kirjutanud artikli, mida tahtis Loomingus avaldada, kus isa siiani töötab. “Tekkis ettekääne suhtluseks. Olin varem natukene selle mõttega juba tööd teinud. Seda ühendust oli mul vaja luua, sest üks on see, mida räägib su ema ja kuidas sina seda lugu tead, aga ma tahtsin ikkagi näha, kellega tegu on. Seda ma siis ka sain.”

Joonase meelest oli kontakt ka vajalik, et saada teada, milline ta ise kindlasti olla ei taha ja milliseid mustreid mitte korrata. Ta tõdes, et on seetõttu mingites asjades olnud ettevaatlikum ja alalhoidlikum. Joonase sõnul on suhtluskanal isaga nüüd olemas, asjadest on räägitud, kuid palju veel rääkimata.

“Käbi ei kuku…” on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.

Joonas Hellerma’s touching tribute to his grandfather in the article “Joonas Hellerma: minu isakuju oli vanaisa” emphasizes the significant role his grandfather played in his life. The heartfelt portrayal of the impact his grandfather had on him serves as a reminder of the lasting influence of our loved ones. It also prompts readers to reflect on their own relationships with their grandparents and the meaningful connections that span generations. Hellerma’s personal story resonates with many, highlighting the importance of cherishing family bonds and the enduring presence of those who have shaped us.