Jevgeni Ossinovski: tuumajaama rajamine on seotud oluliste riskidega | Arvamus

Tere tulemast! Jevgeni Ossinovski, endine Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees, on tõstatanud olulise teema tuumajaama rajamise riskidest Eestis. Tema arvamus on kutsunud esile palju arutelu ja vastakaid seisukohti. Ossinovski juhib tähelepanu sellele, et tuumajaama ehitamine võib kaasa tuua mitmeid ohutus- ja keskkonnariske, mis võivad mõjutada Eesti elanike elukvaliteeti ja keskkonda. Ossinovski seisukoht pakub olulist perspektiivi tuumajaama rajamise kavandamisel ning on pannud inimesi rohkem mõtlema selle projekti potentsiaalsetest tagajärgedest. Tema arvamus on kindlasti väärt kuulamist.

Kõige hullem stsenaarium Eestile oleks see, kui me tuumajaama ootuses peataksime oma senised taastuvenergia edendamise plaanid, kirjutab Jevgeni Ossinovski.

Vaieldamatult on tuumaenergial selge roll kliimamuutuste ohjamisel. Tuumajaamade rajamine võiks olla eelistatud valik just neis riikides, kus on suur rahvastikutihedus ja suur energiatarve ning napib maad taastuvenergia arendamiseks.

Hoopis eraldi küsimus on see, kas Eesti vajab tuumajaama. Meil ei ole praegu tuumajaama opereerimiseks ja ehitamiseks oskusi, seadusandlust, tsiviilkaitse- ja järelevalvesüsteemi ega ka jäätmete lõppladestuspaika. Kõige selle tõttu on tuumajaama rajamine seotud oluliste riskide ning ühiskondliku kuluga, mis jääksid mitme inimpõlve kanda.

Tuumatöörühma raport näitas, et põhimõtteliselt on Eestisse võimalik tuumajaama rajada ning tõtt-öelda ei ole see järeldus üllatav. Lisaks analüüsis raport mitme kaasneva riski puhul nende maandamise võimalusi. Mõne võtmeküsimuse, näiteks tuumkütuse lõppladestuse puhul on kahetsusväärselt piirdutud vaid tõdemusega, et küll kunagi leitakse mõni lahendus, mida veel olemas ei ole.

Paraku ei vasta raport fundamentaalsele küsimusele, mis on sotsiaaldemokraatide jaoks esmane: kas Eestile on tuumajaama vältimatult vaja, arvestades jaama rajamisega seotud riskide ja mõjude pikaajalisusega?

Sotsiaaldemokraadid jõudsid juba 2021. aastal juhatuse tasemel seisukohale, et vastus sellele küsimusele on eitav. Meil on võimalik saavutada oma energiapoliitilised eesmärgid – taskukohane, keskkonnasõbralik ja varustuskindel elekter – kiiremini ja kindlamalt muul viisil.

Sotsiaaldemokraatide nõudmisel on saanud seaduseks siht toota aastaks 2030 bilansiliselt sada protsenti oma elektritarbimisest taastuvatest allikatest. Valitsus töötab selle nimel, et luua vajalik õigusraamistik, et lähiaastatel taastuvenergia tootmine neljakordistuks.

Nii jõuame olukorrani, kus aastas enam kui pooltel tundidel on meil energia ülejääk, mida salvestada tuule- ja päikesevaesteks tundideks või siis eksportida. Enamikul ülejäänud tundidel aitavad meid kiiresti arenevad salvestusvõimsused (peagi ehitusse minev Paldiski hüdropumpjaam, aga ka akusalvestid), tõhusam tarbimise juhtimine ning ühendused teiste riikidega, kust puudujäägi korral elektrit saada.

“On mõistlik hoida reservvõimsusi, milleks praegu on põlevkivikatlad. Need katlad saavad meid tagasihoidlikus tootmismahus teenida veel pikki aastaid.”

Kahtlemata tuleb sõltumata tehnoloogiavalikust olla valmis juhtudeks, kui pikema perioodi jooksul on kogu piirkonnas energia puudujääk või läheb mõni elektrijaam katki või tabab kaablit “juhuslik” ankur. Selleks on mõistlik hoida reservvõimsusi, milleks praegu on põlevkivikatlad. Need katlad saavad meid tagasihoidlikus tootmismahus teenida veel pikki aastaid.

Samal ajal tasub mitmekesistada juhitavate võimsuste portfelli, mis teenib nii varustuskindluse kui ka kliimaeesmärkide saavutamist. Ühe näitena saab tuua biogaasijaama rajamise, milleks on Eesti Energia koostamas ka konkreetset investeeringuplaani.

Üleminek taastuvenergiale koos salvestuse ja tarbimise juhtimisega ning riikidevaheline kaubandus tagavad võrgu tavakäituse tingimustes meile taskukohase, kliimasõbraliku ja varustuskindla elektri. Ekstreemjuhtude tarbeks on piisav hulk reservvõimsusi ning perspektiivis ka ühenduste tugevdamine.

Nimetatud plaan koosneb maailmas laialdaselt kasutuses olevatest lahendustest, erinevalt arendajate poolt reklaamitud väikereaktoritest, mida täna veel ei ole. Üldine tuumajaamade ehitamise kogemus kinnitab samuti, et suur osa projektidest jääb venima, mis tõstab oluliselt nende hinda või viib operaatori sootuks pankrotti.

Veel ei oska keegi öelda, kas kunagi sellest jaamast ka elektrit tuleb, milline saab turul olema selle elektri hind turul nii tarbijale kui ka ühiskonnale laiemalt, arvestades tuumajaama käitamisega seotud ühiskondlikke kulusid.

Kõige hullem stsenaarium Eestile oleks see, kui me tuumajaama ootuses peataksime oma senised taastuvenergia edendamise plaanid. Ja kui kümne aasta pärast peaks selguma, et tuumajaama kas elanike vastuseisu, poliitilise otsuse, tehnoloogia ebaküpsuse või investori puudumise tõttu (kõik need on reaalsed riskid) ei tule, siis oleme lõhkise küna ees ning riigikontroll saab taas tõdeda, et otsustajad on Eesti rahvast alt vedanud.

Lõpetuseks olgu öeldud, et kui ilmnevad uued asjaolud, mis tõestavad, et Eesti ei suuda kuidagi ilma tuumajaamata oma energiapoliitilisi eesmärke saavutada, siis oleme valmis seda küsimust uuesti arutama. Tuumatöörühma raport selles osas uusi teadmisi ei andnud.

In conclusion, the debate surrounding the construction of the nuclear power plant in Estonia is a complex one. While there are potential benefits in terms of energy security and reducing carbon emissions, there are also significant risks associated with nuclear energy. It is clear that further research and consideration of the potential environmental and safety impacts need to be thoroughly examined before any decisions are made. Jevgeni Ossinovski’s concerns about the risks of building the nuclear power plant are valid and should be taken seriously by the government and the public. It is important to carefully weigh the pros and cons before moving forward with such a significant and potentially risky project.