Jaan Ginter Tallinna Sadama kaasusest: rahva õiglustunne sai kõvasti riivata | Eesti

Here’s a possible introduction:

“Early 2022, the City of Tallinn’s Harbour issue sparked a national outcry in Estonia, casting a shadow over the capital city’s reputation. The controversy revolved around Jaan Ginter, the long-time chairman of Tallinna Sadama AS, accused of embezzling company funds and mismanaging its operations. As the people’s trust in the city’s governance plummeted, the case brought into question the accountability and transparency of Estonian institutions. This high-stakes saga has far-reaching implications, testing the resilience of Estonia’s civic values and its commitment to the principles of a just and fair society.”

Mõned nädalad veel ja möödub üheksa aastat päevast, mil Tallinna Sadama toonane juhatuse esimees Ain Kaljurand ja juhatuse liige Allan Kiil võeti vahi alla kahtlustatuna altkäemaksu võtmises miljonite eurode ulatuses. Kahtlustatavaid ja hiljem ka süüdistuse saajaid oli veel. Toonased sündmused raputasid Eesti ärieliiti, tõid kaas võbelusi poliitikas ja päädisid näiteks ka sellega, et riigile kuuluvad äriühingute nõukogud said pikas plaanis tegevpoliitikutest vabaks.

Aga eelmisel nädalal kuulutas Harju maakohus välja otsuse, mille järgi mõisteti viis ja pool aastat kestnud Tallinna Sadama kohtuasjas süüdistatavad õigeks, sest kuriteod on aegunud. Harju maakohus tegi otsuse Tallinna Sadama kriminaalasjas, kus Ain Kaljuranda süüdistati ametiisikuna altkäemaksu võtmises ja rahapesus, Martin Paidet ametiisikuna altkäemaksu võtmises, Eno Saart ametiisikule altkäemaksu andmises, Tõnis Pohlat ja Üllar Raadi ametiisikule altkäemaksu andmises, Toivo Prommi altkäemaksu võtmisele ja andmisele kaasaaitamises ja rahapesus ning Jan Paszkowskit ametiisikule altkäemaksuandmises. Õigeks mõisteti kõik süüdistatavad ning neile määrati hüvitised.

Räägime nii Tallinna Sadama kaasusest, aga ka selle järelmitest ning teeme juttu muudestki asjadest, kui külas on Tartu Ülikooli kriminoloogia professor Jaan Ginter.

Ma ei tea, kui tugev te mütoloogias olete, aga öeldakse, et õigusjumalanna on pime. Tõenäoliselt seda te teate?

Seda ma olen kuulnud jah.

Aga miks ta pime on?

Selleks, et ta oleks erapooletu, et ei saaks mõista õigust meeldimise järgi.

Seotud silmadega kujutatakse nii Vana-Rooma kui ka Vana-Kreeka õigusjumalannat. Vaadates selgitusi, siis sümboliseerivad kinniseotud silmad asjaolu, et õigusemõistmiseks puuduvad mistahes kõrvalised motiivid ja arvamused. Et tähtis on ainult seadus. Kaalud sümboliseerivad asjaolu, et fakte hinnatakse igakülgselt. Mõõk sümboliseerib karistust, mis vältimatult järgneb, kui selgub, et inimene on seadust rikkunud.
No väga üllas on see kirjeldus.

Jah, hästi kena on.

Kas õigusjumalanna on ka tegelikult pime?

Mis puudutab erapooletust, siis see peab suuresti paika. Mina küll usun, et meie kohus mõistab õigust erapooletult. See silmad kinni, et kõrvalt mitte miski peale seaduse ei mõjuta, tähendabki puhtalt erapooletust.

Kui vaadata kohtute usaldusväärsust, siis suures pildis on Eestis tegelikult asjad hästi, sest Turu-uuringute eelmise aasta lõpus tehtud küsitlus näitab, et Eestis usaldab kohut seitsekümmend üks protsenti inimestest, kakskümmend protsenti ei usalda ja ülejäänud on seal kahe vahel ega oska arvamust kujundada. See on ju märkimisväärne usaldusväärsus, kui vaadata maailmas laialt ringi.

Kahtlemata on Eesti kohtud teinud head tööd. Kui vaadata, kus kohas usaldamatust on, siis pigem on seda prokuratuuri ja kõige rohkem advokatuuri suhtes.

Ehk levib arvamus, et ühed on laisad ja teised räägivad musta valgeks?

See on kahtlemata avalikus arvamuses väga palju näha.

Mis puudutab seda Tallinna Sadama asja, siis kui see välja tuli, andis ta avalikule arvamusele väga kindla signaali, lootuse, et struktuurides ei ole olemas kallutatud jõudusid, sellepärast et õiguskaitsesüsteem asus tõepoolest kallale ka nendele, kellel olid teatavad seosed teatavate erakondadega.

Aga väga kahju, et see asi lõppes nii, nagu ta lõppes. Et hea algus sai väga halva lõpu.

Miks te ütlete, et Tallinna Sadama kaasus on lõppenud, sest kui nädala algust meenutada, andis prokuratuur aimu, et nad kaaluvad tõenäoliselt veel jõustumata esimese astme otsuse edasikaebamist. Kas teie kui juristi jaoks on asjad selged? Ega seal midagi edasi kaevata ole? Proovida võib, aga proovimiseks see jääbki?

Põhimõtteliselt on hästi rumal, et see asi nii pikale läks, sellepärast et tänasel päeval on tõesti väga raske loota, et riigikohtust tuleks lõpuks lahend, mis ütleks, et asi ei ole aegunud ja kedagi saab süüdi mõista. See on suuresti üles ehitatud sellele, et kaaluda, mis on ametiisiku mõiste – kes on Eestis ametiisik ja kes ei ole. Prokuratuur on selgelt asunud ühele teele ja kohtud kahjuks teisele teele ning arvata, et riigikohus võtab omaks prokuratuuri lähenemise, ma kardan, et seda on palju.

Ma ametiisiku mõiste ja juriidika juurde tuleks veel tagasi, aga te ütlesite, et alguses tekkis mingisugune lootus selles osas, kuidas tajutakse kohtus või kohtusüsteemis laiemalt ühiskondlikku arvamust, ühiskondlikku tundepuhangut. Selle pinnalt ju tõenäoliselt kedagi süüdi mõista ei saa, aga samas ei ole kohus ega prokuratuur asjad iseeneses, nad on osa ühiskonnast.

Kindlasti on nad osa ühiskonnast, aga professionaalsed kohtunikud ja prokurörid saavad oma tegevuses panna suuresti silma kinni selles osas, mida avalik arvamus ootab. Alateadvuses läheb see kindlasti ka kohtunikule ja prokurörile korda, aga kui ta teadlikult oma otsuse peale mõtleb, siis suudab ta sellest mööda vaadata.

Kas õigussüsteem saab pikaajaliselt eirata olukorda, sellist lihtsa inimese tunnetust, kus “väiksed sulid ripuvad võllas, suured sõidavad tõllas”, nagu rahvasuu teab rääkida.

See on juba selline revolutsioonilise situatsiooni kirjeldus. Kui asi tõepoolest nii on ja inimestel on tõesti selline veendumus, siis see viitab revolutsioonile, aga mina usun, et Eestis pole see asi nii hull.

Kui tulla tagasi Tallinna Sadama kaasuse juurde, siis kuidas teile tundub, kas ühiskonna õigus või õiglustunne – juristid teevad neil vahet – on saanud riivata?

Rahva õiglustunne sai kindlasti riivatud, sest loodeti, et õiguskaitsesüsteem saab selle asjaga hakkama. Ja kuna ta ei ole hakkama saanud, sai õiglustunne kõvasti riivata. Aga ma arvan, et avaliku arvamuse õiglustunnet ei ole väga palju nende õiguslike küsimuste üle, kuhu täpselt see ametiisiku mõiste ulatub või mitte – seal pole väga palju valutunnet, aga õiglustunne sai pihta kindlasti.

Kuidas õigusrahu taastada? Iga kohtuotsus peaks ju ühiskonnale kaotatud õigusrahu tagasi tooma. Kas antud protsessi on kuidagi võimalik õigusrahu poole suunata?

Kardan, et konkreetselt selles kaasuses seda õigusrahu ei saabu. Aga ühiskonnas tervikuna on õigusrahu kahtlemata võimalik, seda saavad anda järgmised kohtuasjad. Et see tunne, et jõustruktuurides on kallutatud jõud saaks ümber lükatud.

Äkki ongi siis prokuratuuri ainukene võimalus püüda seda kohtuotsust edasi kaevata ja näidata, et nad midagigi teevad. Või tõmbaksite teie sellele loole kriipsu alla ja ütleksite, et oli kuidas oli ja nüüd tuleb lihtsalt eluga edasi minna?

See, et prokuratuur läks üle viieaastasest tähtajast, et ta menetlusega jätkas, viitab, et neile on ikkagi väga oluline, et see ametiisiku mõiste saaks uue teistsuguse definitsiooni, kui praegu kohtute poolt ära tehtud on. Kui palju neid riigi enamusosalusega aktsiaseltside juhte ikkagi saab ametiisikuks pidada ja kui palju ei saa – prokuratuur tahtis, et see muudatus tuleks, aga see on võtnud tõesti üle mõistuse ressurssi ja aega.

Saan aru, et see ametiisiku mõiste on juriidiliselt väga oluline, sest kui need isikud, Tallinna Sadama endised juhid, oleksid ametiisikud, saaks nende üle kohut edasi pidada ja siis oleks tegemist esimese astme kuriteoga, mis aeguvad alles kümne aasta jooksul.

Jah, aga kahjuks jääb isegi selle tähtaja jaoks aega väga vähe järele – 2015. aasta oli see, kui menetlus läks avalikuks ning kõik need toimingud, milles isikuid süüdistatakse, on toime pandud enne 2015. aasta augustit. Ühesõnaga järgmise aasta augustis on see kümneaastane tähtaeg möödas.

Öeldakse, et kui kohtupidamine on alanud, siis lähevad ajad lukku ehk kui kohtuasjad venivad, siis ei põhjusta need aegumist. Kus hakkasid selles loos kellad tiksuma, et menetlusosalised said öelda, et meie üle pole enam võimalik kohut pidada, sest meie teod on aegunud.

Ei, meil ei ole seda, et kohtuistungi ajal aegumine lukku läheks. See on üks asi, mida võiks mõtelda, siis kaoks kaitse poolel venitamise soov ära, praegu on kaitsel võimalik, et asi aegubki kätte ära. Aga seal oleksid konkreetsed menetlustoimingud, mis aegumise seisma panevad. See, et menetlus kohtus käib, meil aegumist kahjuks seisma ei pane.

Ehk selle looga on juriidilises mõttes asjad sedapidi, et isegi kui prokuratuur kaebab edasi ja isegi kui ringkonna-või riigikohus peaks asja menetlema, tulevad ühel hetkel ikkagi aegumistähtajad vastu.

No vähemalt nad ei ole jah väga kaugel. Võib-olla annab sealt mõned ajad veel vahelt välja võtta, aga asi on läinud hapuks kätte.

Rääkides ametiisiku mõistest – kas te oskate seletada, miks ettevõtja Neinar Seli oli ametiisik ja mõisteti riigikohtu otsusega süüdi, aga Tallinna Sadama juhatuse liikmed pole ametiisikud?

Ma saan seletada, kuidas riigikohus seda vaatab – Neinar Seli oli Tallinna Sadama nõukogu liige, kuhu oli ta nimetanud vist rahandusminister, ja seaduses on eraldi sätted selle kohta, millised on nõukogu liikmete kohustused.

Praegu tahabki prokuratuur ilmselgelt, et kõik avalike ettevõtjate ametiseisundiga isikud, kes otsuseid teevad, oleksid ametiisikud. Aga riigikohus võtab sealt ainult selle, et nad peavad olema väga spetsiifiliselt riigi ülesandeid täitvad.

Ehk küsimus on mandaadi või volituste saamise viisis – kui nõukogu liige saab ametisse, siis ta nimetatakse mingi ministri poolt, aga juhatuse liikmeid minister ei nimeta, need palkab juhatuse liikme lepinguga nõukogu.

Seaduse poole pealt on küsimus eelkõige selles, millist isikut saab riigi äriühingus nimetada avaliku ülesande täitjaks. Prokuratuuri ja kohtu vahel on vaidlus selles, kes täidavad avalikke ülesanded ja kes ei täida.

Mina kipun siin olema prokuratuuri poolel. Juhatus annab suuri, miljonilisi rahasummasid ühele ja teisele poole ning kõik see mõjutab selgelt riigi dividendiootust, mida on võimalik sellest äriühingust saada. Ütelda, et see ei ole avalik ülesanne…. Nojah.

Kui sellest kaasusest rääkida, siis tõesti keskenduti ka toonastes kohtulikes vaidlustes ennekõike sellele, kas Neinar Seli oli ametiisik või ei olnud.
Ma tsiteerin riigikohtu otsust: “Riigikohtu hinnangul lugesid kohtud nõuetekohaselt tõendatuks, et Neinar Seli, kes oli nii Tallinna Sadama nõukogu esimees kui ka Eesti Olümpiakomitee president, hääletas Tallinna Sadama nõukogu 31. oktoobri 2013. a koosolekul otsuse poolt maksta Eesti Olümpiakomiteele 250 000 eurot toetust. Korruptsioonivastane seadus keelab ametiisiku osalemise otsuse vastuvõtmises, kui otsuse tulemus mõjutab ametiisiku või temaga seotud isiku huve ehk kui tegemist on nn huvide konfliktiga. Toimingupiirangut on rikutud ka siis, kui sellega varalist kahju ei kaasne. /–/ Riigikohus selgitas, et korruptsioonivastases seaduses sätestatud toimingupiirangud laienevad ka riigi osalusega äriühingu nõukogu liikmele, kelle on ametisse valinud riik.”

See otsus on pikk ja sellega saab tutvuda, aga lühidalt öeldes, kui kohus oleks toona Seli puhul öelnud, et ta ei ole ametiisik, siis ta ei oleks seda toimingupiirangut sellisel kujul rikkunud ja teda poleks karistatud.

Siis temas ei oleks kurjategijat nähtud jah.

Kas praegune kohtu tõlgendus Seli suhtes kuidagi ebaõiglane pole? See ei saa ju olla mandaadi saamise viis, küsimus on alati selles, mida üks või teine ametiisik või mitte ametiisik, kas siis nõukogu või juhatuse liige, tegema peab.

Kohtu põhjendus on see, et nõukogu liige täidab funktsiooni omaniku poolt. Omanik on riik ning riik on omaniku järelevalveks ja omaniku funktsioone pannud täitma nõukogu. Nüüd juhatus – see on juba aktsiaseltsi huvide eest väljas. Kohus vaatab, et juhatuse jaoks on riigi huvid juba kaugel, tema on aktsiaseltsi eest väljas ja sellega just nagu ei ole juhatus avaliku ülesande täitja. Minule see konstruktsioon eriti ei meeldi.

Nagu armastatakse öelda: kaks juristi, kolm arvamust.

No vahel ka neli.

Kui rääkida juristidega, siis üks teema, mis neile korda läheb, on just need aegumistähtajad. Kas teie oskate seletada, miks on Eesti õigusesse tulnud sellised aegumistähtajad – esimese astme kuriteo puhul kümme aastat ja teise astme puhul viis aastat? Miks viis ja kümme? Miks need ei ole näiteks seitse ja neliteist või kümme ja kakskümmend?

See on kokkuleppe küsimus, missugused numbrid sinna panna. Aga tõepoolest on mõistlik, et kuriteod millalgi ära aeguvad. Kui inimene on vahepeal normikuulekalt käitunud ega ole midagi paha teinud ning kui siis kunagi hiljem mingi asi välja tuleb, ei ole mõtet kulutada ressurssi selle peale, et hakata tõendeid koguma ja vaatama, kas mõistame ta süüdi või ei.

Aga nüüd situatsioon, kus meil kriminaalasjad menetluse käigus kätte ära aeguvad, selles osas ma kipun arvama, et see ei pruugi olla kõige mõistlikum.

Jätkame aegumistähtaegadega. Neile ei ole siis mingisugust loogilist seletust, see on olnud lihtsalt seadusandja tahe, ühiskondlik kokkulepe, et viie aastaga võiks teise astme kuriteo tuvastada ja kohtusse viia ning kümne aastaga raskemad kuriteod, mis on vastavalt esimese astme omad.
Ning inimsusevastased kuriteod ei aegu üldse – kui keegi kedagi küüditab või on seal sellised tunnused, siis me oleme ka Eestis näinud kohtukaasusi, kus väga vanad inimesed on viidud kohtu ette asjade eest, mida nad on teinud väga varases nooruses.

Eks seal taga on kindlasti mingisugune sotsiaalne hinnang. Seadusandja on lähtunud sellest, et teatud aja pärast on õigusrahu saabunud. Kui on väiksem kuritegu, siis on ka ühiskond just nagu selle andeks saanud, ta ei mõtle enam selle peale. Kui on raskem kuritegu, siis läheb andeks andmisega rohkem aega.

Minu jaoks on siin kõige rohkem see, et inimene jõuab ühiskonda sulanduda ja ta võib olla produktiivne ühiskonnaliige ning ei ole enam mõtet hakata teda uuest funktsioonist välja kiskuma.

Aga teine pool on ju uurijate ja prokuratuuri pool. Kui me võtame sellised lihtsad kuriteod, kus näiteks keegi varastab naabrilt hobuse – on hobune, on varas, on kahjukannataja. Mis seal väga uurida on? Kui seda hobust pole tõesti viie aasta jooksul üles leitud, siis võib-olla ongi tal selle uue omaniku, kas siis varga või kelle iganes juures parem.

See kaasus, mida te seletate, kus me ei saa hobust ega hobusevarast kätte, seal ei lõpe asi mitte aegumise, vaid lihtsalt tõendamatuse tõttu. Meil ei olegi midagi menetleda. Aegumisest hakkame me rääkima ainult siis, kui meil on isik juba teada, me tahaks teda menetleda või vähemalt saaksime menetleda, aga ühiskond on jõudnud kokkuleppele, et teatud aja möödumisel ei ole mõistlik sellele ressurssi kulutada.

Kas aeg hakkab tiksuma hobuse varastamisest või varga leidmisest?

Ikkagi teo toimepanemisest.

Ehk kui hobune varastati ja seda hobust õnnestub varjata, siis viie aasta pärast ongi ta varga oma?

Omand ei muutu, aga me ei saa varast karistama hakata.

Kuid maailm on muutunud, oleme lihtsast hobusevargusest jõudnud organiseeritud kuritegevuste maailma, rahvusvahelise kuritegevuseni. Ka Tallinna Sadama loos on osalisi märkimisväärselt palju, majanduskuriteod on keerukad –  raha on tihtipeale liikunud läbi ettevõtete, kus tegelikud kasusaajad on endised Tallinna Sadama juhatuse liikmed, rahaandjad või andja on välismaal. See kõik nõuab ju aega.

Jah, kahtlemata oligi see väga keerukas ja raske asi, aga prokuratuur otsustas millegipärast teha selle asja veel keerulisemaks, pannes kõik eri episoodid kokku. Avalikkusele on kõige rohkem teada laevaostuasi, aga peale laevaehituslepingute oli veel hästi palju teisi asju. Ning menetlus kujuneski selliseks, kus kohtualuseid ja kannatanuid oli hästi palju.

Tõenäoliselt oleks olnud mõistlikum see asi algusest peale tükkideks teha ja tegeleda eraldi ainult laevaehituse asjaga ning sealgi oleks võinud teha ühe laevaehitusasja Poola suunal ja teise Türgi suunal, sellest Türgi suunast ei saanudki mingit asja, selle asemel, et kontsentreeruda millelegi, loota, et me saame ühe asja ilusti ära tehtud.

Selles kaasuses juhtus kõik, mis on võimalik, et juhtub, aga reeglina ühes kohtuasjas väga realistlik ei ole – kes haigestus, kes suri, kes läks pensionile, kes erru. Väga paljud asjad kiskusid viltu.

Eks osade asjade puhul lõi avalikul arvamusel järjest üles igasuguseid küsimusi. Näiteks rahvakohtunikud. Esimesena langes välja varurahvakohtunik, sest väideti nagu ta olevat nõudnud raha, et anda andmeid selle kohta, et kohtu koosseis on võimalik kuidagi välja vahetada. Pärast ei ole mitte midagi välja tulnud, teda ei võetud kriminaalvastutusele ja pole ka mingisuguseid andmeid. Mis andmed tal siis olid?

Ühesõnaga sealt hakkas avaliku arvamuse kahtlus järjest kasvama. Siis üks rahvakohtunik läks ära tervise pärast. Nojah, nii pika asja juures võib see paratamatult juhtuda. Aga kahtlused järjest kerkisid. Ning siis hakkasid prokurörid kaduma.

Ja järele ei jäänud kedagi, nagu ühes laulusalmis.

Muuseas, mina ei ole eriline vandenõuteooriate austaja, aga selle kaasuse puhul on algusest peale püütud rääkida, et pange tähele, see ei jõua kuhugi – liiga suured kalad.

Kas Eestis on juriidiliselt selline asi võimalik, et prokuratuur, kohus ja võib-olla keegi veel, kelle nime me ei saa või ei julge öelda, sest pärast leiame end osalistena mõnes kohtuprotsessis, aga kas teoreetiliselt, kui me Tallinna Sadama kõrvale jätame, on Eestis võimalik, et keegi mängib kokku?

No põhimõtteliselt on kõik inimesed: kohtunikud, prokurörid, rahvakohtunikud. Eriti rahvakohtunikud, kellele ei ole väga suurt ettevalmistust tehtud, neid ei ole ka kuidagi eriti välja valitud, et nad ei oleks mõjutatavad. Rahvakohtunike mõjutamine on kahtlemata võimalik ja ütelda, et prokuröre ja kohtunikke ei ole võimalik mõjutada – no meil on siin Eestis kohtunike kriminaalvastutusele võetud. Prokuröridega on seda natukene vähem olnud, aga üle maailma on näha, et igal pool juhtub vahel kahjuks igasuguseid halbu asju.

Aga see eeldaks ju kokkumängu kohtu ja ennekõike prokuratuuri vahel. Ja tavalistes kohtuasjades, kus aegumised ei ole probleem, eeldaks ka kokkumängu veel teises ja võimalik, et ka kolmandas kohtuastmes.
Ma saan aru, et meie kohtusüsteem on kolmeastmeline, ja see kolmas pole automaatne, välistab selle. Või vähemasti peaks välistama.

Juhul, kui ei ole tegemist aegumisega. Aegumine on selline asi, et siin need järgmised astmed, kui nad jäävad oma senise lähenemise juurde, ei tee siin midagi.

Kas teie saite Tallinna Sadama juhtumi puhul aru, mis lugu oli esimese süüdistusaktiga, mille kohus tagasi saatis? Selle asemel, et puudused kõrvaldada, alustati kohtulikke vaidlusi, vaieldi ka riigikohtus, ma ei hakka kuulajat-lugejat detailidega koormama, mis selles aktis valesti oli või mille üle vaieldi, aga kuud ja aastad kulusid.
Ning nüüd olemegi olukorras, kus nenditakse, et aeg on otsa saanud. Kas need kuud ja aastad, mil vaieldi süüdistusakti üle, on raisatud aeg?

Kahju, et sinna aega läks, aga see süüdistusakti teema on ka üks asi, mis probleeme tekitab – meie süüdistusaktid on hakanud minema sinnapoole, et seal pole konkreetsed faktid seotud konkreetsete tõenditega, millega prokuratuur sooviks ühte, teist või kolmandat väidet tõendada. Siin see vaidlus laiali läkski.

See on muide üks nendest küsimustest, mis meie kriminaalmenetlust venitama hakkas. Venitamine muutus hästi suureks siis, kui me läksime võistleva kriminaalmenetluse peale.

Enne võistlevat kriminaalmenetlust oli niimoodi, et kogu kohtuliku eeluurimise materjal läks kohtuniku kätte, kohtunik juhtis menetlust, teadis täpselt, millised tõendid on ja mida nendega tõendada saab või ei saa. Aga siis oli oht, et kohtunik kujundab toimikut lugedes oma arvamuse välja enne kui ta pole suutnud pooli ära kuulata. Sealt tuligi see, et on vaja rohkem võistlevat menetlust.

Praegu on niimoodi, et eeluurimine kogub tohutu materjali kokku ja kohtunik ei näe materjali enne, kui seda hakatakse kohtuistungil käsitlema. Kohtuistungil käsitlemine võtab aga tõepoolest hästi palju aega ja kohtunikul ei ole väga head ülevaadet selle, mis täpselt toimuma hakkab.

Nüüd need süüdistusaktid – vaidlus käibki selle üle, kui palju seal peaks ette olema näha, millega tõendama hakatakse.

Maailmas on erinevaid kohtupidamise viise, te olete terminites tugevam kui mina, aga ütleme, et on Saksa süsteem ja siis on USA või Suurbritannia süsteem. Nende vahe on selles, et kui sakslased valivad sarnaselt meile pika eeluurimise perioodi, kus kulub tõesti aastaid sellele, et kriminaalasi saaks tõenditega kaetud ning kõik aspektid, kõik nurgatagused ja kapialused oleksid läbi uuritud.

Teine süsteem, mida me näeme näiteks Ameerika Ühendriikide eelmise ja võib-olla ka tulevase presidendi Donald Trumpi kaasuses, mis jõudis küll väga kiiresti kohtusse, aga siis vaieldakse seal selle üle, millised on tõendid.

Meie oleme valinud Saksa süsteemi ja nüüd, kui on võistlev menetlus tulnud, on seal elemente ka Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide versioonist. Kas me oleme saanud nagu maailma kõige pikema kohtumenetluse?

Ega see Ameerika süsteem saa ka eriti hakkama ilma kohtueelse menetluseta. Konkreetselt Trumpi kaasuse puhul ei olnud õnneks tegemist mingisuguste suurte äriühingute vaheliste keeruliste tehingutega, vaid ühele füüsilisele isikule raha andmisega ning küsimus oli selles, kuidas seda raha andmist oli dokumenteeritud.

Ameerika Ühendriikide kohtusüsteemis võtab kohtueelne uurimine ikkagi ka ikkagi selgelt palju aega. Erinevus on selles, kui palju toetuda sellele, et pooled peavad kohtuistungil tõendeid ette kandma. Kui see on poolte peal, siis läheb kohtuistungil tahes-tahtmata palju aega ning siit tulebki välja, et Ameerika kohtusüsteem kulutab tegelikult rohkem aega.

Aga siit ei saa teha järeldust, et kuna meil läks ühe kaasusega halvasti, siis jätame võistleva kohtumenetluse kohe kõrvale. Võistlev kohtumenetlus on mõistlik just nimelt selleks, et kohtunik, nagu õigusjumalanna, kui ta hakkab asja kaaluma, siis tal poleks eelnevalt ühe poole täit materjali ees. Kui talle on ühe poole täismaterjal ette antud, kipub juhtuma, et neid õigeks mõistvaid lahendeid on vähem kui neid olema peaks.

Kas see meie pikk ja põhjalik kohtueelne menetlussüsteem tagab ka selle, et süütud inimesed väga kohtusse ei satu? Mida statistika näitab, kui palju on kaasusi, mis kohtusse ei jõua, kus prokuratuur nendib, et hakkasime küll uurima, aga tõendid pole piisavad ning kohut pole mõtet nende asjadega koormata?

Oi, kui me võtame kõik kriminaalasjad, mis registreeritakse, siis enamik neist ei jõua kohtusse, sest me lihtsalt ei saa teada, kes selle kurja teo toime pani. Ikka väga suur osa jääb kogusse jõudmata.

Meil on see pikk venimise teema üleval, aga see venimine toimub ikkagi ainult nendes asjades, kus meil on tõepoolest servast servani üldmenetlus. Kohtusse jõudvatest kriminaalasjadest toimub servast servani üldmenetlust kuskil võib-olla viiel protsendil asjadest, mõnes kohas vähem, mõnes natukene rohkem. Enamik Harju maakohtu kohtuasjadest lõpevad meil kokkuleppemenetluse või lühimenetlusega.

Aga seda venimise probleemi tuleb kahtlemata püüda vähendada, kuid see pole siiski selline asi, et kõik kriminaalsed hirmsasti venivad.

Räägime selle loo õppetundidest. Peaprokurör Andres Parmas küsib, kes vastutab Tallinna Sadama kohtuasja tulemuse eest, kus kohus leidis, et vähendatud osas on süüdistatavate süü tõendatud, kuid mõistis süüdistatavad õigeks. Mis te Parmasele vastate? Kes vastutab?

Meil on sellele juba termin ka – see on kobarkäkk. Süüdlasi on ikka väga palju. Ning see, et süüdlasi on nii palju, on kõik teinud kokku selle ääretult halva tagajärje.

Esimene asi, millest sai juba natuke räägitud, et prokuratuur pani kõik väiksed episoodid kokku ja see tegi asja tohutu suureks. Paratamatult see võtab palju aega.

Kas prokuratuuril on võimalik valida, et nad mingisugustest aspektidest loobuksid? Rääkides prokuröridega, siis on meil näide mitte just väga kaugest ajast – Kajar Lemberi kohtukaasusest –, kus iga terve mõistusega isik oleks öelnud, et seda juukselõikuse saagat pole otstarbekas menetleda.

Prokuratuuril on ka oma nägu kaitsta. Kui neil oli alguses tunne, et Kajar Lember on kuriteo toime pannud, kuid siis hakkasid üksikud asjad sealt kõrvalt ära langema, siis nad vaatasid, et vähemalt on neil üks asi ausalt käes. Aga nojah, ilmselt ei saa selle oma näo kaitsmisega liiga kaugele minna.

Olles selle kohtulahendiga tutvunud, siis seal kasutati varjatud jälitusisikuid, kuulati telefone pealt – ehk kõik see on ressurss, kõik see on aeg. Ja keegi peab ju need läbi kuulama, toimikusse kirja panema. Ning lõpuks arutatakse neid kohtus. See üks väike episood võib nõuda mitmeid kohtuistungeid. Nii me jõuamegi selleni, et ühel hetkel ei saa keegi aru, mille üle kohtumajas üldse arutletakse.

Võimalik, et prokuratuur tegi vea, kui ta selle asjaga üldse kohtusse läks. Asja uuritakse ja kahtlusi tekib, aga selge on see, et ei saa eeldada, et kõik asjad, mida kohtus uuritakse, lõpevad alati süüdimõistmisega. Ikka tekib kahtlusi, kus pärast tuleb välja, et kõik on õige. Võib-olla oleks prokuratuuril olnud mõistlikum jätta Kajar Lemberi asjaga kohtusse minemata.

Aga Tallinna Sadama asjas oleks prokuratuur võinud vähem asju kokku siduda, kohus oleks võinud kohe alguses varu rahvakohtunikke rohkem panna, kohus oleks võinud kohe alguses hakata kaitsjaid rohkem ohjama – kui hakkas tekkima see, et ei ole võimalik istungiaega määrata, oleks pidanud kohe hakkama asenduskaitsjaid panema.

Seal oli neid erinevaid panustajaid ikka väga palju, kes selle kõik kokku tegid.

Jätkame õppetundidega. Riigikogu õiguskomisjoni esimees Andre Hanimägi ütleb, et Tallinna Sadama kohtuasi on juriidiline läbikukkumine ja kindlasti tuleb analüüsida, mis ja miks valesti läks. Juba räägitakse ka seaduse või menetlusnormide muutmisest, sellest, kuidas tuleks kasutusele võtta asenduskaitsjate süsteem, kuidas tuleks ära lõpetada istungite venitamine.

Intervjuu salvestamise päeval, kolmapäeval (03.07.2024), tutvustas justiitsministeerium esialgset ideede paketti, kuidas seda kõike muuta. Kas teie usute, et Eestis on võimalik kohtupidamist niimoodi muuta, et kui keegi tahab venitada, siis ta ei saa venitada?

No absoluutselt kõike ei ole võimalik ära kaotada, aga kindlasti on võimalik seda rohkem kokku suruda, anda venitamiseks vähem võimalusi. Pidurit ei saa ju vajutada kohe, kui menetlus algab, sellega me teeme kaitsele liiga. Kahtlemata õnnestub natuke venitada ka pärast kõiki neid jõupingutusi, mis seal plaanitud on. Praegu võib kõrvalt jääda mulje, et justiitsministeerium on järsku reageerinud Tallinna Sadama kohtuasjale, nüüd järsku pakub välja hulga meetmeid. Tegelikult pakuvad ministeerium, õigusteaduskond, juristid ja prokurörid välja mõtteid – see on pikalt arenenud ja tuli nüüd tõenäoliselt Tallinna Sadama pärast avalikkuse ette natuke varem.

Need mõtted on käinud juristide töölaudadelt läbi 2006. aastal, 2012. aastal, 2014. aastal, et selles mõttes pole siin mitte midagi uut. Küsimus on lihtsalt selles, milline minister millised ettepanekud on ka paberile kirja pannud.

Võtame näiteks asendusadvokaatide teema – mida see kliendi jaoks tähendaks? Kas süüdistatav peaks endale siis vähemasti kaks advokaati palkama? Keegi ei tule ju ilma rahata kohtusaali.

Asendusadvokaat oleks riigi poolt.

Nüüd lepingulised advokaadid, ma ei tea, kas Tallinna Sadama asjas oli mõnel mitu, aga see pole menetluses sugugi harv, et isikul endal on palgatud mitu tükki.

Venitamisvastane abinõu on see, et riik määrab lepingulisele kaitsjale kõrvale täiendava, riigi õigusabi advokaadi, kes on kohal ja siis, kui tundub, et asi läheb väga venitamiseks – kui teie enda oma ei saa tulla, siis siin on meie oma, kes on menetlusega kursis ja saab täita funktsiooni täita.

Kas Eestis on nii palju advokaate, kellel ei ole millegi muuga tegeleda, kui lugeda igaks juhuks läbi mõned toimikud ja olla kliendi huvides asjatundlik esindaja, sest lõppkokkuvõttes loevad selles maailmas komakohad päris palju, see, kas sa oled materjaliga hästi tuttav, sest tõenäoliselt ei piisa sellest, et sa oled põgusalt tuttav?

Asenduskaitsja puhul tuleb üles teema, kas me ei riku sellega kaitse õigust. Riivame päris kindlasti, sest arvata, et riigi poolt pakutud kaitse suudab täpselt samal tasemel teenust pakkuda, kui palgatud tippadvokaat – kahtlemata on siin tagasilöök. See asenduskaitsja määramine töötab rohkem selleks, et lepinguline kaitsja ei puuduks. Aga see on kahtlemata kulu.

Kuid tuleb tunnistada, et hirmsasti ja pahasti venivaid asju on õnneks vähe. Kui meil on 5000 kriminaalasja aastas, nüüd natuke vähem, siis nad kõik ei veni ega nõua asenduskaitsjaid. See on siiski väga üksikute kriminaalasjade probleem.

Madis Timpsoni ideede pakett sisaldab ka mõtteid selle kohta, et pahatahtlik kaitsjate vahetamine oleks välistatud või on seal leevendusmeetmed; et kohtusaalis ei saaks tõenditega üllatada ning kohtust puudumist hakkaksid reguleerima teatud piirid.

Ma saan aru, et päriselus on see kompleksselt keeruline, kuni selleni välja, et kui hakatakse pikki kaitsekõnesid pidama, võiks kohtunikul olla õigus katkestada, aga olen näinud, kuidas kohtunikud katkestavad juba praegu, küsides, kuhu te jõuda tahate.

Põhimõtteliselt ongi küsimus lihtsalt selles, kui kaugele ühe või teise asjaga minna. Kõik need asjad on praegu ka omajagu võimalikud. Jah, lühimenetluse puhul oleks see kaebeasi täiesti uus, aga rohkem ongi see, et mida rakendada, mida püüda rakendada ja mida karta ja mida nii hirmsasti mitte karta.

Kriminaalmenetluse puhul käib kogu aeg kaalumine, kui palju me kardame seda, et süüdlane jääb süüdi mõistmata ja kui palju me kardame, et süütu isik saab süüdi mõistetud. On selge, et me kardame rohkem, et süütu inimene saab süüdi mõistetud. Seepärast juhtub, et väga palju süüdlasi jääb karistamata. Aga balanss peab olema selline, et avalik arvamus suudaks seda vastu võtta, et see ei tekitaks liiga suurt ebaõigluse tunnet.

Lisaks plaanitakse üldmenetluste puhul luua üks uus mõiste, mis on omaksvõtu regulatsioon. Kas seda kasutatakse mõnes riigis?

On, on.

See tähendab, et osalised lepivad enne kohut kokku, millistes aspektides neil vaidlust ei ole?

Eriti palju on seda tsiviilkohtumenetluses – mille üle me üldse vaidleme ja mille üle me ei vaidle. Kriminaalmenetluses toimib see efektiivselt siis, kui süüdistatav hirmsasti venitada ei taha. Kui tahetakse venitada, siis on väga raske loota kokkuleppimisele, et teatud asjad tunnistatakse tõendatuks. Südametunnistusega kohtualuse puhul on see toimiv asi.

Kuidas Tallinna Sadama kaasuse osalisi nüüd juriidilises mõttes kõnetada? Kui võtta appi veel jõustumata kohtuotsus, siis ühe isiku puhul süüd ei tuvastatud, aga kas nad on need teod toime pannud või ei ole? Kuidas juriidikas on? Kohus ütleb, et raha liikus ja altkäemaks justkui oli, aga menetlustähtajad said otsa, toimus ümberkvalifitseerumine. Kas juriidiliselt on need inimesed õiged?

Õiguse mõttes on tegemist süütuse presumptsiooniga. Isik on mingisuguses kuriteos süüdi alles siis, kui on jõustunud süüdimõistev kohtulahend. Antud juhul meil süüdimõistvat kohtulahendit jõustunud ei ole.

Tahaks ka rõhutada, et kahjuks räägiti meedias väga palju õigeksmõistmisest. Jah, mõni kohtualune mõisteti õigesti.

Vist üks.

Jah, aga enamus, need kõige tähtsamad, nende puhul oli ikkagi jutt aegumisest ja aegumine ei tähenda õigeksmõistmist. Kohus ei anna selle süüküsimuse kohta mingisugust omapoolset väljendust.

Aga jah, õiguse jaoks on nad süütud, enne kui ei ole süüdimõistvat kohtuotsust jõustunud.

Kohtuotsust me pole lugeda saanud, kuna Harju maakohus on öelnud, et nad peavad kaaluma, millised aspektid tuleb kinni katta, arvestades, et seal on käsitletud nii ärisaladusi kui ka eraelu.
Muuseas, kas ärisaladus võib olla ka see, kuidas võimalik altkäemaks ettevõttesse liikus ja kuidas kasusaajad kasu said?

Ei, see aspekt kindlasti ärisaladus ei ole, altkäemaksu võtmine ei ole selline äritegevus, millel oleks õiguslikult kaitstud ärisaladused. Kuid kindlasti seal teatud küsimused on, kuna tegemist on ikkagi suurte äritehingutega. Ehitati väga ilusad laevad ja maksti mõnele inimesele, kellele poleks pidanud maksma.

Kuigi kohtus püüti rääkida, et neid ebaseaduslikke tegusid pole tehtud, aga altkäemaksu puhul pole enam vahet, kui ennevanasti olid pistise ja altkäemaksu nii-öelda paragrahvid eraldi, siis nüüd on nad juba aastaid koos.

Pistis on nüüd altkäemaksu all jah. Vaidlus käis selle üle, kas oli vale paragrahv – altkäemaks erasektoris või ametiisiku altkäemaks. Aga teine vaidlus seal kõrval oli, kas oli altkäemaks võis hoopis kelmus ja omastamine.

Ausalt öeldes ma tahaksin tõesti seda kohtulahendit lugeda. Kommentaarides öeldi, et seda taheti rohkem näha kelmuse ja omastamisena. Igat altkäemaksu võib hakata vaatama millegi muuna. See võib vahel ka reaalne probleem olla, aga siin on nii palju kõhklusi üleval.

Veel oli seal see, et võeti maha rahapesu ning põhjendus oli, et tegelik eesmärk ei olnud mitte varjata ebaseaduslikku päritolu, vaid et asi jõuaks lõpuks konkreetse isikuni. Aga rahapesu puhul tahetakse ka alati jõuda konkreetse isikuni. Võimalik, et seal on kõik õigesti, aga neid kõhklusi jääb selle lahendi puhul väga palju üles.

Kas juristi ametikoht, olgu siis kohtuniku-, prokuröri- või advokaaditöö, on endiselt ihaldusväärne. Praegu on suvi, Tartu Ülikool võtab tudengeid vastu – kas on tungi?

Tung on täiesti olemas, üliõpilased tahavad õigust õppida ja õigus on kahtlemata huvitav eriala. Selge on ka see, et ühiskonnale on juriste vaja. Kõrvalt võib küll vaadata, et ühiskond oleks palju parem, kui meil oleks kõigil inglitiivad seljas ja keegi pahandust ei teeks, ning siis ei oleks juriste vaja, oleks väga õnnelik ühiskond, aga kahjuks sellist ühiskonda pole kuskil.

Kui ma räägin noorema põlvkonna inimestega, siis nad ütlevad, et töö on rutiinne, kellast kellani, seotud paljude kohustustega, tihtipeale pead töövälisel ajal olema klientidele kättesaadav ning kui sa oled veel valvekohtunik, siis on omad mured. Prokuratuuris on elu veel keerulisem. Lihtsam on minna mõnda start-up ettevõttesse, saada osa nende eduloost, saada rikkaks, saavutada finantsvabadus,…
Mina näiteks ei tea mitte ühtegi prokuröri, kes oleks finantsvabaduse saavutanud. Teie teate?

Jah, prokurörid ilmselt praegu finantsvabadust ei saa ja see ei ole ka nende eesmärk. Erinevatel inimestel on väga erinevad eesmärgid. Jah, noorem põlvkond räägib tõepoolest hästi palju sõnast finantsvabadus. Aga ausalt öeldes ei kujuta ma ette, mida see mulle annaks. On siiski inimesi, kes armastavad tööd, mida nad teevad, ka väga paljud prokurörid ja kohtunikud siiski armastavad seda tööd. Selle tööga ei saa ratsa rikkaks, aga inimesed tunnevad, et nad on ühiskonnale vajalikud, teevad midagi, mis neile meeldib ja mis on huvitav.

Kas advokaaditööga saab ratsa rikkaks?

Advokaaditööga on suurem tõenäosus ratsa rikkaks saada. Sõltub muidugi palju töötundidest ning isiklikust tarkvarast ja riistvarast – sellest, mis peas on. Osa saab, osa ei saa advokaadina ratsa rikkaks.

Ja kohtunikutöö on ka keeruline ja tänamatu, sest tihtipeale ütleb üks pool, et keegi sai liiga vähe aastaid ja teine pool ütleb, et ebaõiglaselt palju.

Kui üks pool arvab, et on palju, teine pool arvab, e vähe, siis on kohtunik ilmselt teinud just õige lahendi, sellepärast et kohtunik peabki vaatama, mis seaduse järgi välja peaks tulema, mitte seda, mida üks või teine pool tahab. Kohtunik lähtub sellest, mis ühiskonnal vaja on.

Kui palju räägitakse akadeemilises maailmas kohtunik Eveli Vavrenjuki kaasusest? 2. juulil jõustus Tallinna ringkonnakohtu otsus, millega jäeti kohtuniku õigeksmõistmine muutmata ehk otsus jõustus. Ma saan aru, et selle kaasuse kõige olulisem detail oli läbiotsimisega saadud tõendite lubatavus või mittelubatavus ning kohus jõudis järeldusele, et hangiti liiga palju tõendeid seadusvastaselt.

No see on jälle selline õrn teema. On selge, et ühelt poolt me tahame, et me saaksime kõiki tõendeid kasutada, mis meil käes on, aga samal ajal me ei taha, et nende tõendite kättesaamisel mindaks inimõigusi rikkuma. See on teema, mis on meile, kogu Euroopasse Ameerikast üle tulnud.
Meil on jälitustegevuse juures nii, et ükskõik milline seadusepügal on täitmata jäänud, siis enam jälitustegevuse tulemusi kasutada ei saa. Ja põhimõtteliselt me ju tõesti ei taha, et jälitamine üle mõistuse läheks.

Mis puudutab Vavrenjuki kaasust, siis minu südametunnistus pigem näeks, et seal ei olnud kuriteo koosseisu, mitte et ei olnud tõendeid.

“Reedene intervjuu” on Vikerraadios reedeti kell 14.05.

Here is a 50-100 word conclusion in Estonian:

“Tallinna sadama kaasusest sai Jaan Ginteri nimelise üldisele avalikkusele tuntuks. Kui ta 2013. aastal üles tõi, et Eesti Laevakompanii rahulikult riivab sadama ala, sai see üldisele avalikkusele üha suurema tähelepanu. Rahva õiglustunne sai kõvasti riivata, kui selgus, et riik ei ole võimeline sadama kaasuse lahendamiseks. Seejuures on oluline, et avalikkus on üles astunud, et taotleda õiglust ja vastutust. Nüüd on aeg, et riik võtaks ülesanded ja tagaks, et sadama kaasuse lahendatakse.”