Inimeste kohalolu peegeldus Karula kõrgustiku taimkattes juba kiviajal | Ajalugu

Tere tulemast Karula kõrgustikule, kus saab kogeda Eesti ajaloo sügavat juuri. Siinse looduse taimkatte paljastamine paljastab inimeste kohalolu juba muistsest kiviajast peale. Kõrgustikul avanevad uksed mineviku saladuste paljastamiseks ja ajaloo mõistmiseks, kui uurime inimeste mõju siinsele taimkattele. Avastame, kuidas muistsed inimesed olid osa sellest maastikust ning said sellest osa omal moel – jättes meile põneva ja rikkaliku ajaloojälje. Tule ja saa osa sellest ainulaadsest kogemusest, mis avab ukse minevikku ja annab perspektiivi tulevikule.

Soodesse ja järvedesse sadenenud õietolm annab ka tuhandeid aastaid hiljem aimu toonasest taimkattest, pakkudes sellega keskkonnaalast tausta nii teadaolevatele kui ka veel avastamata arheoloogilistele muististele.

Kui esimesed inimesed saabusid Eesti aladele juba vähemalt 11 000 aasta eest, on vanimad kirjalikud teated inimasutusest vähem kui tuhande aasta vanused. Sellele eelnenud loo kirjutamisel saavad lähtuda teadlased vaid arheoloogilistest leidudest. Viimastel kümnenditel on olnud tänu uurimismeetodite arengule võimalik üha paremini kirjeldada ka toonaseid inimesi ümbritsenud keskkonda. Näiteks metsade liigilist koosseisu ja metsade raadamisest tingitud avatud maastiku suurenemise määra.

Oma hiljutises töös lootsid teadlased Kagu-Eestis asuva Karula kõrgustiku näitel täpsemalt välja selgitada, kuidas toimus üleminek põllupidamisele ning millise jälje jättis see piirkonna maakattele ja asustuse kujunemisele.

Võtmerolli viimase 6500 aasta vältel toimunu kaardistamisel mängis õietolm. Eri suurusega veekogudesse talletudes võimaldab see teha analüüse eri ruumiskaaladel. Erinevas suuruses järvede ja soode poolest tuntud Karula kõrgustik sobis seeläbi tööd koordineerinud Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) vanemteaduri Anneli Poska sõnul uuringualaks täiuslikult. Täpsemalt kaasas töörühm uuringusse suure Ähijärve, selle läheduses asuvad väikesed Mähkli, Viitka ja Tollari järved ning pisikese Lossi söllisoo.  

Uuringu juhtautor ja Eesti Maaülikooli teadur Vivika Väli nentis, et õietolmuanalüüsil saadud tulemuste tõlgendamine nõuab täiendavat tööd. Proovides leiduva eri liikide õietolmu osakaalu põhjal ei saa öelda, et neid kasvas täpselt samas suhtes ka järvi-soid ümbritsenud maa-alal. Tegelikkusele paremini vastava pildi loomiseks on loodud mudelid, mis aitavad õietolmuandmeid ümber arvutada taimkatte proportsioonideks. Ühtlasi võimaldavad need hinnata, kui suurelt alalt õietolm pärineb. Taolisi mudeleid on Eesti teadlased Poska eestvedamisel rakendanud varemgi.

Arheoloogiliste leidude ja värskete analüüside põhjal jätsid inimesed toonastele ümbruskonna metsadele märgatava jälje juba keskmisel kiviajal (4100–3100 e.m.a). Ähijärve setted peegeldavad järve suuruse tõttu terves Lõuna-Eestis toimunud muutusi. Selles leiduva hilisest kiviajast (2500 e.m.a) pärineva teraviljade õietolmu vanus näib langevat kokku piirkonda nöörkeraamika kultuuri kandjate saabumisega.

Kohalikest muutustest aimu andvatest väikejärvedest leitud õietolmu põhjal hakati kasvatama Karula kandis vilja hilisel pronksiajal (700 e.m.a). Samal ajal suurenes märkimisväärselt alepõllundusele viitavate söeosakeste ja sööti jäetud alemaal tavaliselt esimesena kasvava kase tolmu hulk. Laialehelisi puid jäi samas vähemaks.

Erilise tähelepanekuna tõstavad autorid esile pisikese Lossi soo ümbruse taimkatte muutused. Alates vanemast rauaajast hakkasid seal domineerima mänd ja kanarbik, koos jälgedega inimtekkelistest põlengutest. Muutustele seletust otsides jõudsid kaasautorite Pille Tomsoni ja Pikne Kama mõtted metsmesinduse algusaegadesse ning söepõletuskohtade näol koguni uute arheoloogiliste avastusteni.  

Kokkuvõtlikult ilmestavad leiud, et samas piirkonnas asuvad erineva suurusega järved ja sood võivad meie ajaloost jutustada erinevaid teineteist täiendavaid lugusid. Arheoloogiliste, ajalooliste ja õietolmul põhinevate tõendite ühendamise aluseks aga on selge arusaam õietolmu sissekandeala suurusest.

Tulemused avaldati ajakirjas Journal of Archaeological Sciences. Uuringus osalesid Vivika Väli, Pille Tomson ja Maret Põldmaa Eesti Maaülikoolist, Anneli Poska, Jüri Vassiljev, Tiiu Alliksaar, Leili Saarse ja Ansis Blaus Tallinna Tehnikaülikoolist, Pikne Kama Muinsuskaitsemetist ning Kersti Kihno Tartu Ülikooli Loodusmuuseumist.

Karula kõrgustik on olnud oluline paik juba muinasaegadest peale ning selle taimkattes on peegeldunud inimeste kohalolu läbi aegade. Arheoloogilised leiud ja uuringud on näidanud, et inimesed on selle ala taimkatet mõjutanud juba kiviajal, muutes seda oma elukeskkonna järgi. See avab meile põneva võimaluse uurida inimeste minevikku ja nende mõju ümbritsevale loodusele. Karula kõrgustik on oluline koht mitte ainult looduse, vaid ka inimajaloo mõistmiseks.